Igasuguste tegelaste nimedega on kohvikuid ja baare, mäletan kuidas mu põlv värises kui ma Tartus kõigi nende mürgitajate, pussitajate ja kägistajate kiuste Shakespeare'i sisse astusin. Kreekas muidugi leidub kõikvõimalike filosoofide nimelisi söögikohti jne. Aga Sokratese nimelist pole juhtunud nägema. Küllap neid on, lihtsalt pole juhtunud nägema. Mõtlesin, mis tunne sinna minna oleks.
Istud, saabub kelner. Küsid menüüd. Too pärib vastu: aga mis üldse on menüü. Satud pisut segadusse, küsid, kas siit süüa saab, tahaks midagi head. Kelner palub sul täpsustada, mida sa hea all silmas pead. Ütled, et noh, võib-olla pita, kana, eee ... Kelner selgitab kannatlikult, et kana on sulgedega kahejalgne ja pita on teatav leib, aga me räägime siin hüvelisusest. Mis muudab kana või pita hüveliseks?
Lahkud pool tundi hiljem, tige kui herilane, kõht tühi.
