CXXI: abi võib tulla täiesti ootamatust ilmakaarest

Ikka muretsetakse korraga ületarbimise ja majanduskasvu pärast. Jah, raske on leida kompromissi! 

Ühe sellise raske kompromissiga sai hakkama üks Skandinaavia pank mil üks võrse ka Eestis. Või ei ole see enam Skandinaavia pank? Misiganes, suht suur pank on. Nemad, nimelt, panid oma netipanga ja ka krediitkaartide toimimise seisma just selle musta reede ajaks. Ei, ma ise ei oleks nagunii midagi ostnud. Jaa, no selge, kui on suur muudatus, siis mingil hetkel pidid nad selle ära tegema. Aga ikkagi huvitav valik. 

CXX: nagu selle vaese rahva kannatuste karikas ei ajaks juba niigi üle

 

PS. mõtlesin, et lisaks ühe kaadri filmist "Kellavärgiga apelsin", aga te teate nagunii millist kaadrit ma silmas pean. 

CXIX: mis kergelt tulnud, kadugu kiirkorras mu silmist

Eks ma olen seda varemgi rääkinud, et mis kergelt tulnud see peabki kergelt minema, ei ole normaalne jääda õnneliku juhuse otsa istuma nagu kade koer heinahunniku otsa - ise ei söö ja teistele ei anna. 

Seepärast tõotan pühalikult: kui ma peaksin lotoga võitma, lotomiljonäriks saama, siis mina ei ole mõistlik. Ei. Ma ostan endale piisavalt suure maja või korteri (mõistliku hinna eest), siis lähen antikvariaati ja ütlen: "Igast üks eksemplar, palun." 
Sedasi. Nii hea on kui saad kohe riiulist võtta selle õige asja. 

Ja no teistele peaks ka jagama ja siis olekski rahu majas, ainult see käegakatsutav rikkus.

CXVII: igas töökollektiivis leidub alati üks sitakott kes

Teate ju kõik seda laulu, eks? Muidugi on võimalik, et suhkrutükk teeb mingi asja magusaks, leidub igas töös, aga tunduvalt tõenäolisemalt rikub mingi üks sitakott muidu täiesti mõnusa skeemi ära. On kuidas on, rikub või muudab maitsvaks, igal juhul on peaaegu iga asja võimalik vaadata veel mingi teise nurga alt ja leida, et näe, niimoodi mõeldes on see ju hoopis teistmoodi. 

Igatahes, mõnes mõttes päris mõnus, et ma selle koroona kätte sain. Või õigemini: tema minu. Sest nüüd on olnud nii, et mul nagunii pole mingit teist varianti kui siin kassiga kahekesi elada ja kütta ja jalutamas käia, ma ei saa mõelda, et nii, läheks sellele või teisele külla või kasvõi Suurde Linna (Elva) jalutama või midagi. Jalutada võib, aga elukohajärgselt, eks. 

Targemale inimesele pole selliseid piiranguid muidugi vaja, aga minu peas on see uks, mis laseb asju rahulikult võtta, nii kergesti avanenud ikkagi just tänu välisele sundusele, võimaluste puudumisele. Ja nüüd ma tean edaspidi, et saab rahulikult olla, ei pea kogu aeg sügelema. Ja kui sügelus peale tuleb, siis võin kasvõi selle postituse üles otsida. 

Praegu on küll mõnus olla. Ahi köeb, päeval paistab päike, öösel kumab kuu. Kui tahaks, võiks linalakk-neiu ta urkast välja suitsetada, ööd on piisavalt pikad. E-selver tõi korra toitu (blogisõbrad juhatasid mu õigele teele, tänan veel kord!, muidu vaatasin mingite Coopide ja Prismade ja Rimide poole, aga nad on kõik amatöörid (või ei näinud mina oma vaimupimeduse tõttu mulle vajalikku lahendust nende külluslikus paketis). 

Ühesõnaga, tänu teadmisele, et nii on, on kuidagi lihtne ja hea olnud. Ja, teadagi, seda arusaamist saab ju laiendada kõigele. Noh, et kui tead, et nii, nüüd teen järgmise x ajavahemiku nt seda või siis just teist, siis teedki seda või teist ja mitte üks kurat ei helista oma ahvatleva saba küljes rippuvat hõbedast kellukest. 

CXVI: eestlaste paradiisikujutelm

Viisin läbi väikese küsitluse. Noh, uuringu. 

Kujutad ette: suur tõrs sooja vaarikamoosi, oled selle sees koos Jaan Pehuga, Jaan laulab. 

Kas see pole paradiis? 

Kontrollisin juhuvalimi meelsust. Viieteistkümnest küsitletust viis vastas, et jah, selline paradiis ongi. Neli soovis mõnda väiksemat muudatust (nt. maasikamoos, laulda võiks Jaan Tätte vms). Kolm jäi vastuse võlgu ja kolm eelistas oma paradiisikuvandi enda teada hoida. Seda viimast ei saa võtta päris nii, et nende paradiis oleks sootuks teistsugune. 

Kokkuvõtlikult võib öelda, et eestlaste võime taevalikke sfääre mõista on üsna hea. Selles on ürgeestlaslikku maalähedust. Samas, varasemate uuringute tulemused midagi niisugust ei ennustanud. 

CXV: mul lauda taga peenramaal kasvab juurpõhjus

Nõnda, sattusin kunagi koolitusele, kus libedikust petis seletas meile nagu pooletoobistele lastele, et kui meil selles kuramuse käitises, kus ma toona töötasin, peaks ette tulema mingi probleem, siis oleksime me nutikad kui me ei piirduks Jüri või Jaagu sõimamisega, vaid uuriks välja selle probleemi, selle viltumineku põhjuse, juurpõhjuse, ütles see libedik. 

Ja tegelikult oli tal ju õigus. 

Vb häiris mind see, et me olimegi need lollakad lapsed, kes ei suutnud selle (ja teiste) tõdedeni ise jõuda, et meile oli vaja seda meelde tuletada. Me teadsime küll, aga meil ei olnud kogu ülejäänud jandi kõrvalt selleks jaksu, ei olnud probleemide tegeliku lahendamise jaoks aega, isegi kui see oleks tulevikus meie ja kõigi teiste aega kokku hoidnud ja närve ja mida kõike veel. Ega Pulp Fictioni jahedad kangelased ka enam kuigi jahedad olnud kui neil oli tagaistmel korraga ilma peata laip. Neil oli junn jahe, aga ülemised otsad hakkasid täiega üle keema. Oli vaja kutsuda mees, kes selgelt ja rahulikult ütleb, mida teha. 

Ja kui üks hea sõber kurtis mulle täna, et ta on sotsiaalmeedias toimuvast väsinud, lohutagu ma teda, siis mõtlesin, et teda ma aidata ei oska, aga ennast natuke küll.  

Ja mõtlesin, et peaks ikkagi iga uudist lugema vähemalt kolm korda. Esimene kord loeks läbi. Teise ja kolmanda korra võib lugeda mõttes, aga ei tohi piirduda lugemisega. Siis peaks seda infot juba töötlema. 

Näiteks: kamp keskealisi mehi peksab sotsiaalmeedias üht prouat. Noh, proua teadmata ja verbaalselt. Siis võin ju mõelda näiteks järgmistele asjadele: 

- kas ma saan nad mõistusele kutsuda? 

- kas keegi peaks nad korrale kutsuma ja kas ma saan midagi teha? 

- kas ma pean selle teemaga tegelema? 

jnejnejne

Noh, see oli nüüd lihtsalt sotsiaalmeedia vägivallajuhtumile komistamine, mitte uudis, lähen kohe teema juurde tagasi. Enne ütlen, et sotsiaalmeedias arvete klaarimine ... Ei ütle. Sõbrale ütlesin, et mind pole seal poolteist aastat, varsti leian valgustumise või vähemalt õpin mõnd tõeliselt jõledat muusikapala peeretama.

Aga teemasse tagasi. Näiteks riivab mingi asi mu õiglustunnet. Sel juhul (okei, see on nüüd konkreetne ja värske puhk, aga) võib kaaluda näiteks: 

- teisendamist. Kui keegi on teinud mingi rahas mõõdetava sigaduse, siis võib summa tõlkida endale arusaadavatesse ühikutesse (minu kuupalk, päevapalk, mis iganes; olen nii kunagi rehkendanud kui palju ma peaksin töötama, et saada tubli tööga sama rikkaks kui Jeff B jne jms; kui palju ma peaksin töötama Jeffi rikkuse püüdmiseks kui mu äri kasvaks näiteks iga nädalaga 20% (see on metsik, uskumatu kasv, saate aru küll); saadud summat võib võrrelda mõne teise mõõdukalt relevantse summaga; see ei tähenda, et niidirulli vargus ei ole vargus, aga vb ei maksa selle teema arutamisele ka järgmisi nädalaid pühendada) 

- tirriteerimist (sest tirriteerimida tasub alati; lihtsalt tuleb seda teha üksi või mõttekaaslaste seltsis, mingeid suvakaid ei maksa kaasata, sest see võib lõppeda lihtsalt lõputu klähvimisega). Tirriteerida ei tohi sotsiaalmeedias. 

- juurpõhjuse otsimist. Jah, sellesama juurpõhjuse. Alati võib öelda, et inimesed peaksid olema nii kuradi eetilised, et nende sitt hiilgab ja alati tasub ise selle poole püüelda, aga selle asemel, et kiunuda oma kassi moraalse komplassi ja eetikakoodeksi puudulikkuse teemadel, võiksin ma lihtsalt vaadata, et tal ei oleks vabal ajal ametikala nina all, sest ta, täi, pistab selle ametikala konkreetselt pintslisse ja vurr ka ei võbele ja moraaliloeng ei muuda midagi. 

- teisendamist. Raha me juba teisendasime, aga nüüd võiks teisendada ka isikuid. Kas seesama asi, mis ajab meie puhmasvurrud õiglases raevus turri, kui selle ülimalt pahandava teo oleks toime pannud mõni oma jope, näiteks mõni keskealine mees, või kui ta oleks oma patutegu normaalselt vabandanud, mitte punastanud või siis just punastanud, ühesõnaga, kui asja sisu oleks sama, aga muudaks selles loos mõnda detaili, kas see asi oleks minu jaoks konkreetselt nii hiigelsuur? 

- juurpõhjuse otsimist, aga sedapuhku iseendast: miks, kurat, see asi mulle nii kangesti korda läheb? Ja kui ongi mõistlik põhjus, kas ma saan midagi teha, lisaks oma pahameele või vaimukuse väljanäitamisele? oma pahameele väljanäitamise asemel, midagi, võtta juurpõhjuse pealsetest kinni ja kutsuda eit appi, eit, teadagi, kutsub appi lapselapse, lapselaps muri, muri kassi, kass hiire ja tõmbamegi, raisk, juurpõhjuse välja. 

Seda nimekirja võiks jätkata pikalt. Ennekõike võiks selle süstematiseerida ja vb koguni artikliks kirjutada. Aga! Aga blogipostituse jaoks on siin juba sisu küllalt. Vähemalt minu blogipostituse jaoks. Et vb tõmbaks Jüride ja Jaakude sõimamisega veits tagasi ja vaataks, et neil ja meil ei oleks nii palju mudaauke õue all kuhu ninuli lennata ja kus püherdada ja nii edasi ja muud taolist. 

CXIV: metsatalus elades vajub mokk elu imelisuse peale täitsa töllakile

Alles see oli, umbes paarkümmend aastat tagasi, kui seletasin venelasest kolleegile pisikese kaubalifti tööpõhimõtet, muidugi oma viletsas vene keeles: 

kahekümnenda sajandi rebane esitleb: väike ime! paned kaubad ühel korrusel siia kappi ja võtad teisel korrusel välja. 

Kolleeg urises, aga ei hammustanud. Ta oli lifti ennegi näinud. 

Nüüd jõudis kohale e-toit. Tähendab, eesid on nagu tavaliselt. Internetist tellitud toit. Kuidagi nii imeline: tellid ennelõunal sepikut ja õhtul tuuakse see sulle ära. Eks ma ole ennegi internetist asju tellinud, aga asju, sedapuhku tellisin toitu (ja mitte mingit wolti, see on ka teistmoodi) ja üldse: see puhk oli täiesti imeline ja eriline. Vb sellep, et mul oli kõht tühi. 

Igatahes, aitäh, kallid sõbrad! Ilma teie juhendamiseta imeksime Adalbert Näljasega käppa. Noh, kassil muidugi oleks toitu ja mul ka, aga vb mitte päris Seda toitu, kui te mõistate, mida ma silmas pean. 

CXIII: metsatalus elamise varjuküljed: süüa tahaks

Niisiis, nüüd olen ma selles kuramuse eneseisolatsioonis ja ma ei leiagi viisi kuidas süüa saaks. Jah, sõber aitab, ainus variant. Aga et maamees telliks kauba, maksaks, sõidaks poodi kohale ja siis pantaks see talle välja kappi (mida küüritakse vb pärast iga maakat või mis avaneb võlusõna või mobiilikoodi peale) või koguni tõstetaks pakiruumi, sellist asja ei ole või ma ei leia. Ikka: tule siis järele, astu poodi sisse, iseteeninduskassade juurde. Einoh, tere. 

Siin ei tooda koju ka. Peaks tellima "koju" ja siis päevakese mingi võõra maja ees oma autos passima ilmselt. 

St. ma olen piisavalt terve, et autoga kuhugi sõita, eks. Aga kui ma tahan olla aus inimene, siis ma ei saa poodi sisse minna ega inimeste lähedusse, siis ma pean kellegi teise oma asjadesse segama. 

Ausalt öeldes see ei meeldi mulle. 

Ja üldse: mumst imelik. 

Ja tahaks kaht meetrit rullbiskviiti. Ja mitte ainult seda! 

Vaatame kassiga tõtt, tema teritab küüsi, mina nuga. (Igaks juhuks: kass on toiduga paremini varustatud kui mina, pole põhjust muretseda). 

CXII: ja no, kurat, hõõrubki

Sattusin Kauri kaudu teemani, et hõõrub ja kaudselt ka teemani, et selleks, et midagi õppida, peab seda juba oskama. Et ilusaks saada peab ilus olema. Käsi püsti, kes meist ei oleks omal nahal tundnud seda valu, et läheks tantsukursustele (asenda see mõne sind paeluva tegevusega), aga ma ju ei oska tantsida! 

Vaatame siis nüüd, kellel käpad püsti on. 

Nii, teie seal, teie jah! Te arvate endast liiga palju, te olete tegelikult käpardid nagu teisedki. 

Teie, lontrused, kui te pole kunagi tahtnudki midagi teha, siis see pole nagu päris sama teema. 

Ja need ülejäänud üksikud püstiskäsised, mul on teie üle hea meel. Kuigi, mingi kahtlus ikka jääb. 

Ma olen isegi juuksuri juurde minnes saanud pragada, et juba pea viiekümnene mees, aga pole kunagi juuksuris käinud. Peaaegu oleksin taganenud, aga jäin endale kindlaks, lasin pügada, kokkuvõttes tasus ära. 

Oletame, et isik Iks otsustab aastavahetusel, et ta on vaene ja halvas vormis ja nii edasi ja mõtleb, et hüva, üks asi, mis aitab, on trenn. Saab paremasse vormi ja kokkuvõttes mõjub enesehinnangule ja ajutegevusele ja hizeloomule ja küll tuleb ka rikkus. Aga kui ta nina üle selle klubi ukse pistab, siis näeb kohe inimesi kes on juba rikkad ja ilusad ja ennast täie pasaga üles löönud nagu oleks neil tingimata sel õhtul vaja leida sealtsamast spordiklubist oma elu armastus. Või vähemalt keegi, kellega oma haisvad partjankad* sel õhtul ühte šušilkasse** kuivama visata. Ja siis ehmatab meie isik Iks ära ja läheb koju tagasi, sööb veel ühe trühlitordi (vahemärkusena: küll tahaks praegu rullbiskviiti, aastakümneid pole sellist isu olnud, aga nüüd on. Kahjuks ei luba eneseisolatsiooni reeglistik poodi minna, söön praekartuleid) ja kahetseb sellele kulunud rahahunnikut. jne. 

Mõtlesin erinevatele puhkudele, mil olen selle küsimusega mõõdukalt hädas olnud ja järeldasin, et mul läks hästi, sain oma hädasusest kunagi (suuremalt jaolt) üle, aga enne kui ma teile räägin, kuidas, meenutan üht puhku kui ma tegelikult ei põdenud, aga mis oli lihtsalt tore. Ühesõnaga, jõusaal. Jõutõmbed tehtud, teen rinnaltsurumisi. Noh, mingi sellise raskusega, millega jõuan seeriaid teha. Puhkepausi ajal pöördub minu poole üks tüüp, küsib, et kas sobib kui ta minu puhkepauside ajal mu kangi kasutab? Muidugi sobib. Ja siis ma saan lõpetatud, ütlen, et pangu nüüd oma raskused peale ja ta panebki. Minul oli kangi peal ilmselt umbes 80 kg või vähem, tema pani kangile 235 kg. Ja surus. Aga ma räägin seda sellep, et üldse ei olnud seda hoiakut, et mis sa, könn, siis jandid. Oli hoiak: mõlemad teeme trenni. Kogu lugu. Ma peaaegu armusin ära. 

Aga sellest, mis mind aitab olukordades kus ma tahaks midagi õppida või saavutada, aga ei oska / eesmärk on liiga kaugel vms jne. Üldiselt, olen märganud, on kõigil ükskõik. Inimesed on endaga ametis. Kas siis enda pärast põdemisega või keskendunud oma eesmärkidele. Kedagi ei koti, mida üks papi oma nurgas teeb. Kedagi ei huvita selle papi vabandused, millal ta viimati trenni tegi, miks vahepeal ei teinud, kas ta on kunagi midagi saavutanud. Päriselt, mitte kedagi ei huvita. Ja see on ka õige ja ilus. See annab papile võimaluse rahumeeli oma asja ajada. Ja kui mõnda huvitab, siis see tüüp on häiriv küll, aga ta ei meeldi sulle nagunii. Niiet, parem teda ignoda. Ja kui ignoda ei saa, siis tuleb nendega natuke võidelda. Jah, lihtsam oleks taanduda, aga kuidas me siis vabaneme koolikiusamisest kui vanemad enda ja teiste eest täpselt samasuguses olukorras seista ei oska / julge? Me peame võitlema kasvõi tulevaste põlvede nimel ja irvitama endamisi, sest nende kolmnurksete trennihärgade tuharaile on raudselt tätoveeritud hieroglüüf, mis tähendab, et iga kuradi teekond algab esimesest äraneetud sammust. Niiet õppigu, raisad, oma kannikaid lugema, kui tekst on kahel kannil, siis lugegu ridade vahelt ja ärgu inisegu selle kallal, kes teeb oma esimest sammu.

* jalanartsud

** kuivatusruumi

ps. see on ikkagi jaur, mitte teaduslik-ammendav-tark-nutikas-lahendusi pakkuv ülevaade probleemistikust.

CXI: robi läheb linnapea juurde ja annab linnapeale selged suunised mida tõepoolest tasub järgida

Hullumoodi hilinedes, ähkides ja totakaid vabandusi pobisedes jõudis kohale mõte, et üks korralik riik peaks lisaks kodanikujulguse aumärkidele andma välja ka kodanikujultumuse aumärke.

Need oleksid siis tõenäoliselt nendeks puhkudeks kui riik ajab oma riigiasja kuidagi räpakalt, haisvalt, pruun ollus valgub üle kummikuservade, ehk lausa üle kodaniku ukse- või valuläve, aga siis tuleb keegi, kes riigile päitsed pähe paneb või vähemalt ütleb, et see tuleb ära teha ja teeb piisavalt paljudele selgeks miks seda teha tuleb.

Laias laastus oleks see ikkagi selline ettevaatlik auhind, tõsi. Et kui Robi tõepoolest läheb riigivanema või linnapea juurde ja ütleb tollele, et linnapea on kõnts, siis selle eest ei saa, see pole õige jultumus, see on lihtsalt sõim. Aga kui kantsler tõestab, et minister tegi sohki, valetas, või ilmub mõni onkel presidendi vastuvõtule kleiti kandes ja suudab seda põhjendada (ma antud näite puhul ei ole kindel kas oli põhjendatud jne, ei hakka nüüd ka süvenema), siis sellised teod väärivad kodanikujultumuse auraha nominatsiooni kaalumist.

Ja ilmselt peaks seda auhinda välja andma mingi niisugune seltskond, kes ei ole ise riigiga liiga lähedalt seotud ja kes pole päris munapead. Muidu antakse neid lõpuks lihtsalt riigitruudele libedikele.

Ja muidugi ei välista kodanikujultumuse aumärk samale kodanikule sama teo eest ka kodanikujulguse aumärgi andmist.

Ja kui nüüd juba mõtlema hakata, siis ilmselt on vaja ka kodanikuarguse aumärki – puhkudeks, kui keegi õigel ajal asja pärast kartma hakkab ja hädapidurit tõmbab.

Ja nii edasi.

CX: tõlkija metsatalus, metallkõrvade ja lasersilmadega jänesed põlla peal

Sõbrad on paar korda küsinud, et kas kõhe ei ole. 
Vastan: ei ole. 

Siis on veel see küsimus, et kas igav ei ole. Noh, üleeile nägin oravat. Täna öösel hakkas kass kapi otsas köhima. Usun, et nõustute: kuidagi ei saa sellist elu sündmustevaeseks nimetada. 

Täiendatud: Täna avastasin lihtsa füüsikareegli: on ainult üks viis, kuidas kahekümne sentimeetri kõrguselt pillatud nael võib linaga kaetud laualt viieteistkümne sentimeetri kõrgusele põrgata. Nimelt: laual peab olema täis kohvitass. Kui keegi vajab selgitust, siis küsigu julgelt. 

CIX: kuskil teed ei tulekiiri

Näitasin taskulambist põlla peale valgust. Põlla pealt jälgis mind ainiti kaks silmapaari. Kohe jupp aega. "Jänesed," mõtlesin. "Ise oled jänes," mõtlesid need kaks kooris ning katsusid - kes käpa, kes nimetissõrmega - silmahammaste teravust. 

CVIII: saladus, mis lõi interneti tummaks

Niisiis, eks me kõik ole kuulnud saladustest, mida teadlasedki selgitada ei oska, ja mis internetis mehemoodi üheksandat lainet löövad. Mul on siin ka üks selline. Köögilaua taga istudes näen aknast, et teisele poole teed, põllule, on püstitatud valgustahvel. Kui välja minna või vaadata toa aknast, siis ei paista midagi. Olen põllu läbi käinud, päeval ja öösel, aga tahvlit pole. See on näha ainult ühest kohast köögiakna taga, öösiti paremini. 

Kahtlemata on tegemist hingedemaailma läkitusega. Imelik ainult, et nad kasutavad valgustahvlit, millel olevaid kirju ma lugeda ei näe. Ja, noh, üldse - valgustahvlit! Aga ega lihtne inimlaps suudagi kõike seletada, maailm on palju suurem ja hirmuäratavam kui need niinimetatud "teadlased" oma lapsikus ülbuses kinnitavad ja selle saladused on mõnikord otse meie nina all (kuigi kättesaamatud). Antud juhul küll üle tee, kuskil põllu peal. Ehk muudetakse kunagi kirja suuremaks või siis hakkan mõistma selle läkituse metafoorset sisu, saavutan - nii-öelda - valgustatuse. Lootkem! 

CVII: Tõlkija metsatalus vol 2 (no kus sa pääsed)

Aga ma ei taha siiski rääkida kõigist seentest ja poognatest, tahan rääkida kassidest. Nimelt on siin üks kass, kelle nimi oli Nurru, aga olles tutvunud tema võimuka olekuga leidsin, et tema nimi peaks olema Adalbert Paks Koer. Kass oli sellega nõus. Ajapikku lisandusid veel mõned tiitlid: Adalbert Esimene Suur Paks Koer. Noh, väga sümpaatne ja imeilus kass. Ja kuna meie läbisaamine on hea, siis omavahel olles tohin ma teda Kiisuks kutsuda. Nii teengi. Ärge talle ära kituge, eks. 

Nii, aga mitmus! Teine kass on selline, keda keegi näinud ei ole. Või, noh, mõned on, aga oma silm on kuningas jne ja kui pole näinud, siis pole olemas ja nii edasi ja nii edasi. Viimastel päevadel pole ta isegi kõrvalhoonetes söömas käinud. Mõtlesin juba, et ehk on läinud teistele, loodetavasti parematele (ent siiski maistele!) jahimaadele. Nüüd õhtul jätsin korraks akna lahti, et tuulutada. Mõne aja pärast saabus Kiisu, kelle olin varem uksest välja lasknud. Ajasime paar sõna juttu, aga siis oli tal korraga vaja kuhugi minna. Mõistan sellist soovi, ei sekku. Panin akna kinni. Hetk hiljem selgus, et oli vaja siiski sekkuda. Ilmselt pärast Adalberti oli tuppa hiilinud ka see teine kass, see, kes väldib inimesi, aga ilmselt ei kõhkle nende tagant varastamast ja pisut marodööritsemast ja nii edasi. Adalbert kuulis tema sisenemist (ma oletan, et nende sisenemisjärjekord oli selline, vastasel korral oleks Adalbert ta kohe ette võtnud) ja läks andis talle peksa. Mõistlik. Mis ta siis tuleb meie õue peale parvesid uputama või mida kurja see triibik iganes kavatses. Lahutasin kakluse (loe: tegin ukse lahti) ja oligi nagu kõik. Adalbert sai juurde ühe nime: nüüd on ta kõikvõimalikel paraadidel ja sõjaväelistel üritustel ja militaarsetel tippkohtumistel Adalbert Võidukas. 

Aga kirja panen ma selle loo seepärast, et nii sai kinnitust Triibiku olemasolu. Leian, et sama printsiipi tuleb rakendada ka jumalatele: kui keegi pole jumalat näinud, siis parim viis tema olemasolu tõestamiseks on see, kui mõni tuntud jumal (või kass) talle tunnistajate juuresolekul peksa annab. Mitte liiga kõvasti, oleme siiski heasoovlikud ja karvatutid pühime ka kokku. 

Jätke lihtsalt aken lahti, muud polegi vaja.