Hullumoodi hilinedes, ähkides ja totakaid vabandusi pobisedes jõudis kohale mõte, et üks korralik riik peaks lisaks kodanikujulguse aumärkidele andma välja ka kodanikujultumuse aumärke.
Need oleksid siis tõenäoliselt nendeks puhkudeks kui riik ajab oma riigiasja kuidagi räpakalt, haisvalt, pruun ollus valgub üle kummikuservade, ehk lausa üle kodaniku ukse- või valuläve, aga siis tuleb keegi, kes riigile päitsed pähe paneb või vähemalt ütleb, et see tuleb ära teha ja teeb piisavalt paljudele selgeks miks seda teha tuleb.
Laias laastus oleks see ikkagi selline ettevaatlik auhind, tõsi. Et kui Robi tõepoolest läheb riigivanema või linnapea juurde ja ütleb tollele, et linnapea on kõnts, siis selle eest ei saa, see pole õige jultumus, see on lihtsalt sõim. Aga kui kantsler tõestab, et minister tegi sohki, valetas, või ilmub mõni onkel presidendi vastuvõtule kleiti kandes ja suudab seda põhjendada (ma antud näite puhul ei ole kindel kas oli põhjendatud jne, ei hakka nüüd ka süvenema), siis sellised teod väärivad kodanikujultumuse auraha nominatsiooni kaalumist.
Ja ilmselt peaks seda auhinda välja andma mingi niisugune seltskond, kes ei ole ise riigiga liiga lähedalt seotud ja kes pole päris munapead. Muidu antakse neid lõpuks lihtsalt riigitruudele libedikele.
Ja muidugi ei välista kodanikujultumuse aumärk samale kodanikule sama teo eest ka kodanikujulguse aumärgi andmist.
Ja kui nüüd juba mõtlema hakata, siis ilmselt on vaja ka kodanikuarguse aumärki – puhkudeks, kui keegi õigel ajal asja pärast kartma hakkab ja hädapidurit tõmbab.
Ja nii edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar