esmaspäev, 31. august 2020

LXXXV: parafraseologism, ei, siiski mitte, aga no parafraani mõõdu ikka annab välja

 Olen mõelnud (loomulikult pole ma essa), et anna inimesele mask ja ta näitab oma tõelist palet. Lase ta anonüümsesse veebikeskkonda või tõepoolest kuhugi päris maskiga (ma ei pea silmas seda praegust tatimaski vaid tõepoolest varjavat) ja ta paljastab oma olemuse. Olgem ausad / väärib rõhutamist - suurem osa inimesi on toredad nende maskide all ja vaimukad ja abivalmid. Oleme käinud ja näinud. Ei ole nii, et selle maski all on tingimata ilgus. Aga see kõik oli sissejuhatus. 

Tahtsin lihtsalt parafraseerida Ophelia karjatust: "Mis ülev mask on varisend!" 


esmaspäev, 24. august 2020

LXXXIV: aasta ema ja liiga reljeefne väljaütlemine

 Noh, aasta ema puuripanek viib siiski mõttele, et liiga reljeefne seisukoht, et kodu on lastele ja naistele kõige ohtlikum koht, võib olla küll liialdatud, ongi, aga selles on süsteemne tõetera. Ja seda tera ei tohiks mingi pühaduse ja pidulikkuse sildi taha pühkida, sellest peaks rääkima rahulikult. Ei ole muidugi vaja perekonda kui niisugust maha lammutada, kes seda tahakski?, aga tera on. 

See muidugi kergitab ka teise küsimuse, minu jaoks huvitavama: kui pmst õigustatud tõeterast teha tõerahn, tuleb see siis su püüdlustele kasuks või töötab neile vastu? Piir on hägus, aga, kahtlustan, küllalt tihti töötab vastu. Iga tähelepanu ei ole hea. Aga kokkuvõttes nõuaks see jutt muidugi esseed, paaris siia visatud reas on mõndagi valesti (tõlgendatav). 

kolmapäev, 19. august 2020

LXXXIII: on veel unistusi

Mõtlesin, et kui tahaks endale tõesti üht sporditiitlit, siis see võiks olla kolmekordne liisuheite olümpiavõitja. Et pmst ei pea midagi tegema, aga lihtsalt loosiga võidan ja lennujaamas võetakse vastu nagu rahvuskangelast muiste, kantakse õlgadel ja kingitakse talu.

neljapäev, 13. august 2020

teisipäev, 11. august 2020

LXXXI: Liivimaa kroonikaid

Sõber rääkis kunagi kuidas Juhan Liiv endale arvuti sai. Noh, räägin selle loo oma käe järgi. Igatahes oli Juhan Liivil arvuti. Kahjuks läks ühel päeval maja põlema. Juhan Liiv saatis tuletõrjele e-kirja:

Tere

Mul on selline mure, ei taha küll pealetükkiv olla, aga ...

Siin jäi Juhan Liiv mõtlema. Kuidas jätkata? Kustutas osa kirjast ära ja alustas uuesti, aga siis jooksid juba naabrid pangedega kohale ja kustutasid tulekahju ära. Õnneks ei olnud tuli veel kuigi suureks paisunud. Tutsi Rein tõmbas veel Juhan Liivile kerge tutaka vastu kukalt ja ütles, et appi tuleb hüüda, mitte tuletõrjele iimeile kirjutada. Nojah. Juhan Liiv muidugi nii ei arvanud.

Aga siis läks aeg mööda ja Juhan Liivi vaesesse tarre sattus varas! Juhan Liiv hakkas meili saatma: politsei@politsei.ee, aga juba võttis varas pliidi kõrvalt halu ja lõi sellega Juhan Liivile valusasti vastu kätt! Õnneks midagi ära ei lõhkunud. Luid ega midagi. Juhan Liiv kirjutas edaspidi paberile ja parem oligi. 

Varas muud midagi ei ei viinudki ära, ainult arvuti. Kuulu järgi oli see Steve Jobsi vanaisa, Ants Jopski. Ja mis varas ta oli! Täielik röövel! 

kolmapäev, 5. august 2020

LXXX: tibatilluke samm täiuslikkuse poole

Tahan õppida umbluu karjuma ja verist vahtu välja ajama. Umbluu karjumisega saan hakkama, aga jätkusuutlikult, ennast vigastamata, verist vahtu välja ajada oleks tore. See oskus aitaks teatud probleemistiku jooksvalt puust teha ja punaseks värvida ning selle rahvahariduslikku aspekti oleks raske ülehinnata. 

teisipäev, 4. august 2020

LXXIX: nõrk külg, leegionär

Otsustasin välja uurida, millised solvangud mind kõige rohkem häirivad ja tulemus on üllatav. Karjusin endale neli tundi järjest kõikvõimalikke roppusi ja solvanguid ja ootamatul kombel osutus ainsaks, mis tõesti kopsu üle maksa ajas "jürken-pürken". 
Mida kuradit see üldse tähendama peaks?! See on nii nürimeelne, ma ei tea, kurat, kuskil on mingi piir!