Artikkel, mis mumst räägib sama, mida minu "kõik mehed". Tundus mõistlik lehvitada sellega.
Kinniütlus
pühapäev, 4. oktoober 2026
kolmapäev, 23. september 2026
CCLXXIV: Noorem rändur seisma jäi ja hakkas mingit iba ajama. Alles hiljem tuli pähe, mida oleks tulnud öelda
Olen viimasel ajal veel rohkem südamesse võtnud seda Hamletile hambu surutud küsimust, et sekkuda või mitte olla - see on küsimus. Ja mulle tundub, et sekkuda. No näiteks ma tõesti ei salli neid tüüpe, kes arvavad liikluses, et neile on kõik lubatud. Mõnikord inimene eksib, arusaadav. Mõnikord on inimene tõbras, ei ole arusaadav. Ei pea teised leppima sellega.
Ühesõnaga: ühesuunaline tänav. Sõidab isik vastassuunas. Peatan ratta keset teed - viipan, et keeraku ära, ärgu sõitku edasi. Isik peatab auto ja esitab mh järgmisi väiteid ja küsimusi:
1. Mis sul on?
2. Kes sa selline õige oled?
3. Ma sõitsin juba siis autoga kui sa veel põlvikutes ringi jooksid. (tegelt oli tüüp pigem minu vanune, alla kuuekümne suht kindlasti ja no 50 aastaga oleks võinud ju üht teist õppida liikluseeskirja kotha).
4. Sa oled rumal, sul on rumala inimese nägu.
Mõned vastused sain kohe enam-vähem paika, kordan osa neist üle, osa täpsustan. Ega kõik mu sündmuskohal antud kommentaarid mulle au tee. Nii:
1. Küsimus on selles, mis sul on kui usud, et võid lihtsalt seadusest üle lasta.
2. See, kes loodetavasti julgeb sulle appi tulla kui pätikamp sind peksab.
3. Viiekümne aastaga oleks võinud liikluseeskirja ja normaalse käitumise kohta midagi õppida. (Tegelikult oli ta ilmselt minu vanune, aga see selleks.)
4. Hea teada, mis muud.
Mõtlesin asja üle hiljem veel korra järele ja olen rahul kahe asjaga. Esiteks sellega, et ma läksin korraks närvi, aga siis tuli pulss kohe alla tagasi ja see ei söö mind. Teiseks sellega, et jõudsin oma arutluskäigus sinna kust seda postitust alustasin: ma ikkagi arvan, et tasub. Ja natuke harjutamist kulub ära - nagu ütles mõõganeelaja Alfredo: kui tahad saada mõõganeelajaks, siis pead hakkama lapsena nööpnõelu kugistama (tsitaat on ebatäpne, mõte on õige).
Tuleb muidugi küsimuste raskusastmel vahet teha ja ei tasu oma nina toppida sinna kus väike seaduserikkumine vms on tegelikult ok ja seadus on loll. Antud juhtumi liigitan siiski selliseks, mis häirib tegelikult normaalselt käituvate inimeste elu ja on veits ohtlik. Sellest ei pea mööda vaatama.
reede, 18. september 2026
CCLXXIII: Faktikontroll
Faktikontroll
Küsimus: "Kas Martin Helmel on õigus kui ta väidab, et ..."
Vastus: "Ei."
kolmapäev, 16. september 2026
CCLXXII: Tapmine on suht ok, lihtsalt peab järgima paari reeglit
kolmapäev, 29. juuli 2026
CCLXXI: Ema, kle, ma pildistasin seent ja seen mind! Olen nüüd kuulus!
Mõnikord tahaks pasundada. Onju. Mitte iga kord. Olen kirjutanud luuletuse ja pannud selle rahulikult tulevase raamatu tekstide hulka. Olen mõne soosiva arvustuse läbi lugenud, rõõmsalt mühatanud ja nii see on jäänud.
Aga täna tahan lehvitada, et Mari märkas mu raamatut ja ma ise rääkisin talle lühidalt kuidas asjad on. Sotsiaalmeedia on (ajutiselt?) kinni, aga blogi lahendab lärmamisvajaduse.
neljapäev, 25. juuni 2026
CCLXX: natuke liiga suur üldistus liiga napi põhjendusega
Tahtsin öelda, et empaatia on ülehinnatud. St lähisuhetes ja ka keskmise distantsi suhetes vajalik ja väärtuslik, aga mitte masskasutuseks. Masskasutuses kipub see pigem tekitama olukordi kus keegi pigistab meilt emotsiooni välja ja kõik ülejäänud võivad muna imeda. Liiga kirglikud vastandused, mille tulemusena valime kuskilt kaugelt välja mõned üksikud omad ja suure hulga väärtusetuid "teisi". St. empaatia sage kõrvalsaadus on teatav tunnelnägemine.
Mumst peaks "kõigi teiste" inimeste puhul piisama vaimuteooriast. Empaatia
on valikuline ja ülimalt kirglik - ma tajun su valu ja tahan kätte
maksta / sind hoida / sinuga rõõmustada jne.
Vaimuteooria on rahulik: mõnusalt, hubaselt mõistev arusaamine,
et teisel elusolendil on oma tunded ja mõtted ja plaanid. Ja neid võib nende plaanide eest ka vihata - st kui nad on sitakotid.
On kindlaks tehtud, et nt varestel on see vaimuteooria asi selge. Aga tean päris mitut üleüldiselt tähtsaks ja targaks tunnistatud isikut, kes selleni päris ilmselt ei küündi. Ja empaatiat neil kohati isegi jagub! Kohati!
Ütleksin: hullemaid lollpäid annab otsida - mingis mõistestikus orienteerumine ei asenda sedasorti arusaamisi, millest inimene oma elus tõepoolest lähtub, mida ellu rakendab. Siia alla käib ka nt oma tõekspidamiste ja tegude samal joonel hoidmine jne. Püüe areneda.
esmaspäev, 8. juuni 2026
CCLXIX: kirjutasin
Kirjutasin artikli.
Ma ise puhkan somest, aga eks sealne müra jõuab kohale. Oleme ausad, väitele "meil valitseb vägivallakultuur" on raske otsida paremat tõestust kui internetikommentaarid, mis minusuguseid maa sisse taovad.
Tuld!
reede, 22. mai 2026
CCLXVIII: kingitustest
Inimesele päris õiget kingitust teha on väga ilus. Ja sellist saada. Pea paratamatult kaasneb selle iluga mingi kogus mõttetut trääni, mida kombetäiteks kohale tassitakse ja edasi kingitakse / kapinurka unustatakse / ära visatakse. Mõni ainult sellist saab ja jagabki, kurb! Aga ilus kingitus, selline, mis kõnetab teist inimest, on väga ilus!
Ja siis veel argikingitused! Tänutäheks esinemise eest vms. Need on ka kohati väga nunnud, aga teinekord eelistaks seda ühte eurot, mille eest kingitus osteti. Või kahtkümmet. Mulle kingiti kunagi kolmesaja eurone pastakas! Oot, ikka kolmesaja kroonine! Muidugi. Igatahes oli selle maksumus täiesti mainimisväärne protsent mu kuupalgast. Aga, jah, pigem need kolmsada krooni kui ülikallis pastakas, sest eks öelnud ju Herakleitos Tumegi: "... kaupa kullaks ja kulda kaubaks ...". Ta ei öelnud midagi selle kohta, et "tänutunne tassiks ja tass tänutundeks", aga no ega üks filosoof jõua kõike hõlmata. Samas, jaa, ma ei vaidle - kohati on sellised tänukingitused väga nunnud!
Ent!
Seda postitust kirjutama ajendas mind üks vana tähelepanek: kirjanikele kingitakse pastakaid ja märkmikke. St. sellest ajast kui Keränen ja Wimberg kruuside kinkimise ära keelasid.
Mõelge nüüd järele: te ei kingiks ju kirurgile skalpelli, sest te ei oska valida. Kui kirjanik kasutab märkmikku ja pastakat, siis võite päris kindel olla, et tal on omad eelistused selle suuruse; pehme- vs kõvakaanelisuse jms osas. Ja kirjutuspulgaga sama! Pastakas või äkki hoopis tintekas. Kui peene otsaga? Mis värvi tindiga? Või sulepea? Te ei tea. Ärge kinkige kirurgile skalpelli, sest on täiesti kindel - tal pole sellega midagi teha.
Mingit suvalist trääni kinkides on rohkem lootust täkkesse panna.
esmaspäev, 11. mai 2026
CCLXVII: olmeblogi
Mõistan nüüd pisut paremini issandat. Juba seitse kuud elan uues korteris ja no prill-laud on kogu selle aja poti jaoks väike olnud. Poti esimese servani pmst ei ulatu. Aga no ega ma selle peale istu ja sinna kus mu pekine reis nõjatub, selle all on fajanss nagu olema peab ja ei viitsinud tegeleda sellega. Mõtlesin kogu aeg, et peaks. Aga no käib küll ja juba selle mõõtmine ja uue otsimine on tüütu ja Siim Nestor ütles selle kohta tsõksti. Ei tahaks ise sellisesse seisu jõuda, et pean ütlema tsõksti.
Aga nüüd viskas üle. Otsustasin, et mõõdan vähemalt ära. Ja küllap siis järgmise aasta jooksul või nii otsin õige laua. Jube raske oli poldile ligi pääseda, või sellele liblikmutrile. Õnneks ei ole see selle kevade esimene liblikas. Esimene oli kirju, teine kuldne, vahepeal oli veel mitu tükki ja siis nüüd see sitapoti liblikmutter. See tuli lahti kruttida, et mõõtmistulemus saaks täpne. Üheksa korda mõõda, eksole. Või vähemalt ühe korra võiks mõõta, tundub mõistlik.
Kuidagi läbi häda sain mutri natuke lahti keeratud. Näpitsaid ei viitsinud otsida ja ega nendega vist ka ligi ei pääseks. Mõnikord kohe imestad kuidas tehakse selline asi, millele tegelikult tavalise mehekäega ligi ei pääse. Toru-Jüridel on ilmselt eritellimusel tehtud käed ja profiriistad. Samas, nimi ja seisus kohustavad, pean ju sellise tööga toime tulema. Kruttisin läbi häda teise mutri ka natuke lahti, ja - nõksti - prill laud nihkus! Ja siis sain aru, et mul on kogu aeg õiges mõõdus prill-laud olnud, sellel on lihtsalt lubatav vea piir ja meistrid, kes selle asja paika panid, otsustasid selle vea piiri vales suunas viimase võimaluseni ära kasutada.
teisipäev, 7. aprill 2026
CCLXVI: AI-jaur
Öeldakse, et kui su ainsaks riistaks on haamer, siis hakkad kõiki probleeme naelteks pidama või vähemalt neid sel moel kohtlema. Selle taga peituvast mõttest saavad kõik aru, eks.
Kui su riistaks on AI, siis see on küll veidi mitmekülgsem, aga tegelikult siiski selle ehitajate nägu ja piiratud võimalustega, kasutajat suunav, taltsutav.
Kui Grok kisub inimesi paljaks, siis asi ei ole nii, et „selle ühiskondlikele tagajärgedele ei ole mõeldud“ vaid selle tagajärgedele on mõeldud küll ja Guglunki sitakotist kasuvenna loojad tahavadki upitada vägivaldset patriarhaati.
Suurem osa AI junne ei ole nii läbinähtavad (kõik peaksid praeguseks teadma, et ChatCPT on saatanast), aga esiteks on nende kasutajad ise naelad, loobuvad tasapisi agentsusest, ja teiseks on neil riistadel omad mustrid, mis poevad kasutajale naha vahele nii vaikselt, et keegi ei märkagi.
Ja siis, kui on juba internaliseeritud, ei saa aru. Ma ju ise mõtlen nii, hüüavad nad. Jajah, sa oled lihtsalt tainas ja AI on piparkoogivorm.
Minu silmis on AI-tamine surmapattude nimekirjas päris kõrgel.
Kommentaarium ei ole kahjuks avatud, ma ei viitsi sellistel teemadel avalikult vaielda, sest kogemus näitab, et selliste vaidluste tase on kehv.
Muidu olen mitu korda lasknud targematel inimestel ennast ümber veenda ja eks leidu neid, kes võivad seda eraviisiliselt proovida.
See seal eespool oli minu kõhutunde pealt kirjutatud. Targasti on teemat käsitlenud Tanel Mällo: https://www.sirp.ee/inimene-masina-ees-i/