CCLXVIII: kingitustest

Inimesele päris õiget kingitust teha on väga ilus. Ja sellist saada. Pea paratamatult kaasneb selle iluga mingi kogus mõttetut trääni, mida kombetäiteks kohale tassitakse ja edasi kingitakse / kapinurka unustatakse / ära visatakse. Mõni ainult sellist saab ja jagabki, kurb! Aga ilus kingitus, selline, mis kõnetab teist inimest, on väga ilus! 

Ja siis veel argikingitused! Tänutäheks esinemise eest vms. Need on ka kohati väga nunnud, aga teinekord eelistaks seda ühte eurot, mille eest kingitus osteti. Või kahtkümmet. Mulle kingiti kunagi kolmesaja eurone pastakas! Oot, ikka kolmesaja kroonine! Muidugi. Igatahes oli selle maksumus täiesti mainimisväärne protsent mu kuupalgast. Aga, jah, pigem need kolmsada krooni kui ülikallis pastakas, sest eks öelnud ju Herakleitos Tumegi: "... kaupa kullaks ja kulda kaubaks ...". Ta ei öelnud midagi selle kohta, et "tänutunne tassiks ja tass tänutundeks", aga no ega üks filosoof jõua kõike hõlmata. Samas, jaa, ma ei vaidle - kohati on sellised tänukingitused väga nunnud! 

Ent! 
Seda postitust kirjutama ajendas mind üks vana tähelepanek: kirjanikele kingitakse pastakaid ja märkmikke. St. sellest ajast kui Keränen ja Wimberg kruuside kinkimise ära keelasid. 
Mõelge nüüd järele: te ei kingiks ju kirurgile skalpelli, sest te ei oska valida. Kui kirjanik kasutab märkmikku ja pastakat, siis võite päris kindel olla, et tal on omad eelistused selle suuruse; pehme- vs kõvakaanelisuse jms osas. Ja kirjutuspulgaga sama! Pastakas või äkki hoopis tintekas. Kui peene otsaga? Mis värvi tindiga? Või sulepea? Te ei tea. Ärge kinkige kirurgile skalpelli, sest on täiesti kindel - tal pole sellega midagi teha. 
Mingit suvalist trääni kinkides on rohkem lootust täkkesse panna. 

CCLXVII: olmeblogi

Mõistan nüüd pisut paremini issandat. Juba seitse kuud elan uues korteris ja no prill-laud on kogu selle aja poti jaoks väike olnud. Poti esimese servani pmst ei ulatu. Aga no ega ma selle peale istu ja sinna kus mu pekine reis nõjatub, selle all on fajanss nagu olema peab ja ei viitsinud tegeleda sellega. Mõtlesin kogu aeg, et peaks. Aga no käib küll ja juba selle mõõtmine ja uue otsimine on tüütu ja Siim Nestor ütles selle kohta tsõksti. Ei tahaks ise sellisesse seisu jõuda, et pean ütlema tsõksti. 

Aga nüüd viskas üle. Otsustasin, et mõõdan vähemalt ära. Ja küllap siis järgmise aasta jooksul või nii otsin õige laua. Jube raske oli poldile ligi pääseda, või sellele liblikmutrile. Õnneks ei ole see selle kevade esimene liblikas. Esimene oli kirju, teine kuldne, vahepeal oli veel mitu tükki ja siis nüüd see sitapoti liblikmutter. See tuli lahti kruttida, et mõõtmistulemus saaks täpne. Üheksa korda mõõda, eksole. Või vähemalt ühe korra võiks mõõta, tundub mõistlik. 

Kuidagi läbi häda sain mutri natuke lahti keeratud. Näpitsaid ei viitsinud otsida ja ega nendega vist ka ligi ei pääseks. Mõnikord kohe imestad kuidas tehakse selline asi, millele tegelikult tavalise mehekäega ligi ei pääse. Toru-Jüridel on ilmselt eritellimusel tehtud käed ja profiriistad. Samas, nimi ja seisus kohustavad, pean ju sellise tööga toime tulema. Kruttisin läbi häda teise mutri ka natuke lahti, ja - nõksti - prill laud nihkus! Ja siis sain aru, et mul on kogu aeg õiges mõõdus prill-laud olnud, sellel on lihtsalt lubatav vea piir ja meistrid, kes selle asja paika panid, otsustasid selle vea piiri vales suunas viimase võimaluseni ära kasutada. 

 

Keerasin liblikad jälle kinni ja no kurat, valmis. Tehtud.

Ainult selle jutu pidin veel kirjutama.

Ah, jah – issand! – et kuidas ma siis nüüd teda mõistan? No on nii, et näed küll, aga ei viitsi müristada ega neid mutreid keerama hakata, sest pmst käib küll ja ei viitsi.

Ma olen muidugi vähe krapsakam. Noorem ka ja päriselt olemas - eks need asjaolud anna mulle ebaausa eelise. 

CCLXVI: AI-jaur

Öeldakse, et kui su ainsaks riistaks on haamer, siis hakkad kõiki probleeme naelteks pidama või vähemalt neid sel moel kohtlema. Selle taga peituvast mõttest saavad kõik aru, eks. 
Kui su riistaks on AI, siis see on küll veidi mitmekülgsem, aga tegelikult siiski selle ehitajate nägu ja piiratud võimalustega, kasutajat suunav, taltsutav. 
Kui Grok kisub inimesi paljaks, siis asi ei ole nii, et „selle ühiskondlikele tagajärgedele ei ole mõeldud“ vaid selle tagajärgedele on mõeldud küll ja Guglunki sitakotist kasuvenna loojad tahavadki upitada vägivaldset patriarhaati. 
Suurem osa AI junne ei ole nii läbinähtavad (kõik peaksid praeguseks teadma, et ChatCPT on saatanast), aga esiteks on nende kasutajad ise naelad, loobuvad tasapisi agentsusest, ja teiseks on neil riistadel omad mustrid, mis poevad kasutajale naha vahele nii vaikselt, et keegi ei märkagi. 
Ja siis, kui on juba internaliseeritud, ei saa aru. Ma ju ise mõtlen nii, hüüavad nad. Jajah, sa oled lihtsalt tainas ja AI on piparkoogivorm. 
Minu silmis on AI-tamine surmapattude nimekirjas päris kõrgel. 
Kommentaarium ei ole kahjuks avatud, ma ei viitsi sellistel teemadel avalikult vaielda, sest kogemus näitab, et selliste vaidluste tase on kehv. 
Muidu olen mitu korda lasknud targematel inimestel ennast ümber veenda ja eks leidu neid, kes võivad seda eraviisiliselt proovida. 

See seal eespool oli minu kõhutunde pealt kirjutatud. Targasti on teemat käsitlenud Tanel Mällo: https://www.sirp.ee/inimene-masina-ees-i/