esmaspäev, 12. aprill 2021

CLXV: mõni asi on minu jaoks raskem kui mõni teine: näiteks kahekilone kivi on kergem kui kolmekilone, ent kolmekilosega saab suuremaid asju puruks visata

Õkva prõlla tahan vinguda, et kirjastamine on keeruline. Või, ei, kirjastamine on ülilihtne. Siis kui seda ise teed. Keeruline on siis kui oled autor, aga mitte kirjastaja. Siis on kuidagi nii (osalt sellep, et on, osalt sellep, et ma nii tajun), et kõik käib sinu kaudu, aga sõnaõigust nagu on vähem ja otsustusõigust nigu põlegi ja isegi ei loo endale tervikpilti, sest seda peaks ju tegema kirjastaja ja kokkuvõttes saad igal juhul kaigast. Vb on selles midagi üldkehtivat palgatöö kohta: et nagu tegelikult ju hoolid tulemusest (heal juhul), aga midagi jääb ikka puudu, ka enda suhtumises, ja õigus sul kunagi ei ole ja süüdi oled ainult sina. 

Nojah, siin on nüüd tegelikkus ja enesetunne väikestviisi vaheliti nagu küpsisetordis. Aga pmst. 
Ja, jah, see tähendab, et varsti tuleb raamat. Aga ei ole ilukirjandus, on artiklid. 

laupäev, 10. aprill 2021

CLXIV: mõned asjad ikka muutuvad ka

Minu noorpõlves oli käibel ütlus, ehk koguni vanasõna: "Lolle ei künta ega külvata, need kasvavad ise." 
Enam nii öelda ei saa. Küntakse, külvatakse, veetakse külma ilmaga kate peale, kastetakse, väetatakse ja kasvavad nii mis mühiseb. 
Ma isegi ei tea, kas neid on oluliselt rohkem, aga fakt on see, et see majandusharu on ellu ärganud, nišš on täidetud. 

neljapäev, 8. aprill 2021

CLXIII: krimikirjanduse tõlkija metsatalus

Noh, hommik nagu ikka: lükkasin kitse pealt ära (elus kits annab palju paremini sooja kui ükskõik milline tekk) ja alustasin päeva. Läksin kohvipaksu ja munakoori kompostihunnikusse viima (kas kellelgi pole tuttavat kana? võiksin munakoored kõrvale panna) ja nägin seal ootamatult stringe. Noh, neid alukaid. Kõigepealt mõtlesin keskkonnateadlikult, et need ju ei lagune. Siis mõtlesin, et ohoh, kuhu ma need naised matnud olen?! Siis nägin, et olid täiesti mustaks tõmbunud ja kunstipäraselt kõverdunud banaanikoored. Tundsin, mõistagi, kergendust, aga ka teatavat kahetsust, kuna argipäev on nii turvaline, ettearvatav ja paika loksunud. 

teisipäev, 6. aprill 2021

CLXII: rahulduspakkuja rahulolu-uuring

Leidsin kuuri alt ühe jändriku paku ja hindasin olukorra niisuguseks, et oma tükeldamiskirvega* ma sellest küll jagu ei saa. Aga kuna kuuris on pmst kõik olemas, siis - olles leidnud motivatsiooni - leidsin ühe väga heas vormis kirvejuraka. Sellise, millega muistsed vägilased eriti visasid ja suuri puupäid pooleks lõid. Vibutasin seda mõned korrad ja pakk oli sunnitud hargnema nagu kurikaelad pärast ebaõnnestunud pangaröövi. Ega neil sellest abi olnud, kõik halud püüdsin kinni. 
Peab ütlema, et see on minu käe jaoks tõesti raske kirves ja sellega täpselt ja kõvasti äigamine nõudis just parajat pingutust ja nagunii on sellistes füüsilise maailma asjades teatav lihtne ja ilmne rõõm: tõmbad terava noaga ja see lõikab, toksad kirvega ja halg läheb kaheks, virutad suure kirvega ja pakk annab alla. Tõesti rahuldustpakkuv. Samas mõtlesin, et ega seda ju väga palju teha viitsikski. Siis hakkasin mõtlema, et ega pärast kolmekümneviiendat eluaastat jaksa ega taha kogu aeg rahuldustpakkuvate asjadega jannata, või siis ehk nendega, mille pakutav rõõm on vaiksem, aga püsivam. 

*termin on leitud tööriistakaupluse kodulehelt, mitte sarimõrvarite slängisõnastikust. Eks ta kõlab tegelikult õigesti ja mul on kahju, et inimesed, kes olid nii targad, et kinkida mulle korralik kirves, ei olnud piisavalt targad, et kinkida lõhkumiskirves. Eks neid müüakse mulle ka, muidugi.