reede, 30. aprill 2021

CLXX: mõned teadmised on täiesti raudkindlad

Näiteks jäin ma kunagi uskuma, et sääskede kadumisest ei kaotaks keegi. Et kui nad ökosüsteemist välja korjata, siis oleks kõik ok. Muidugi on see ebaloogiline, aga jäin uskuma ja ei mõelnud selle üle. Noh, tundus, et ju siis linnud saavad mingit muud putukaputru jne. Hiljem avastasin, et see "info" pärineb ühe viletsa autori kehvast luuletusest. Minuni vist e jõudnud otse, aga ikkagi. Nojah. Muidugi avastasin siis kui inimesed mulle ütlesid, et kle, õu, sa oled sellest küll valesti aru saanud, lollakas. 

Nüüd jäin uskuma, et Chevrolet'i logo on sümboliks kokku pressitud kiiresti jooksev loom. Noh, tähendab, ei jäänud päriselt uskuma, sest õnneks oli meeles, et see ilmutuslik info jõudis mu ajju unenäos. Ja ega unerasvast leent saa. 
Priitahtlikud Freudid võivad mulle ka selgitada miks mu alateadvus (?) sellise temaatikaga, Chevy sümboolikaga tegeleb. Vihjena olgu öeldud, et sisalikud on ajaloo jooksul muutnud nii Fordi kui ka Volkswageni logo ja ka tagasiulatuvalt - nii, et mitte keegi muutust ei mäleta ja kõik varasemad fotod jms tehti ümber. 

Selgitav joonis. Ma ei hakanud looma logo sisse tõstma. Loom on juhuslikult valitud, jooksuasend enam-vähem selline nagu unenäos mõistsin. 

Toimetatud: muutsin selle siiski piltlikumaks. Eriti piltlikuks muudab selle Derard Gepardieu lisamine (muidugi selgus, et selle "nalja" peale on tuldud enne mindki).





Veel kord toimetatud: tundub, et mingi üldisem arusaamine liigub läbi eetri, just laekus koomiksiriba


kolmapäev, 28. aprill 2021

CLXIX: mitte just hädavajalik uudissõna

Oleksin praegu sõbrale kirjutades kasutanud sõna "litapoeg", aga see tundus väär, leidsin uue sõna, mida teilgi teatud tüpaaži kirjeldamisel võib tarvis tulla: "machopoeg". 

Jah, ma tean, kõik sellised "leidused" on keegi teine juba varem leidnud, aga kui ei ole, siis võtke heaks ja kui ka on, siis te vb ikkagi ei teadnud, sest mina näiteks ei teadnud ja võtke heaks. 

esmaspäev, 26. aprill 2021

CLXVIII: kui sind piinab eksistentsiaalne kriis ja sa ei tea õigupoolest kes sa oled

Kui tunned, et oled tõesti eksinud, siis tasub teha kindlaks oma asukoht. Ja esimese sammuna soovitan vaadelda mõnda veekeerist. Kui see on päripäeva - siis oled põhjapoolkeral; kui vastupäeva, siis lõunapoolkeral. 

Olen uurinud matkajuhi käsiraamatuid ja skaudiõpikuid, aga see tarkusetera pole silma jäänud. Nüüd on see lünk siis täidetud. 

PS. Hakkasin valeinfo levitamist ja kergeusklike skautide eksitamist häbenema. Ei ole nii selle veega. 

kolmapäev, 21. aprill 2021

CLXVII: Mõned tõed on nii ilmsed, et võib märkamatult valede valda libiseda

Nimelt märkasin hiljuti, et see kabjalaadse küünega varvas ei ole mitte mingil põhjusel viiendale varbale küüne asemel kasvanud kabi, vaid hoopis kuues, kabjaga varvas. Nimetan seda hellitavalt tarkusevarbaks. 

Kohalik fauna rõõmustab: ümber maja kõnnivad tähtsal ja väärikal sammul Reginald ja Lezsek Konnakowskid. Ametilt ja kutsumuselt on tegemist kärnkonnadega, väga moodne rahvas. 

Tiigis vilksatas üks kala. Hakkasin mõtlema, et tema elu on küll perspektiivitu, kuitahes tubli ja töökas ta ka ei oleks. Loodetavasti pole teda olemaski, sest nagu ütles luuletaja: mitte sündida, see surelikule on parim saatus, kuid olles sündind, siis perre pürjelite / pääsmaks ülikooli ... 


        

teisipäev, 20. aprill 2021

CLXVI: luba meil kord kahe nädala tagant meie igapäevase leiva järel käia ja me lubame, et hoiame seda külmkapis eneseabiõpikute vahel

Tekkis kiusatus kirjutada paks olemisest. Lõppude lõpuks oleme me ju kõik asjatundjad dieedi ja elamise alal, nii minagi.
Esiteks tuleks valida, millele oma elus keskendud. Paks olemine või mitteolemine ei tohiks kellegi jaoks olla tähelepanu keskpunktis, põhimure. Esimene või teine maailm, vahet pole. Alati on parematki teha. Isegi kui kaalust alla võtmine on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus, ei pruugi sellele keskendumine tuua parimat tulemust, sest olemuslikult on see kõrvaline asi ja nii tuleb seda ka käidelda, möödaminnes. Olgu: käsitleda. Aga on asju, millesse tuleb suhtuda pealiskaudselt, muidu ei saa õiget tulemust.
Mumst on vaja pidada meeles paari asja.
1. Energia jäävuse seadus.
2. Inimene on põletusahi.
3. Liikumine peaks olema elu osa.
4. Elu peab lihtne olema.
5. Minu teada elab igas inimeses üks krdi müügimees kes külvab valelubadusi nagu Varro valeinofot.
Kõik ülejäänu tuleneb automaatselt nendest triviaalsustest. Kui sööd sisse rohkem kaloreid kui kulutad, lähed priskemaks. Kui loobid ahju kummikuid, siis läheb korsten varsti põlema ja maja takkatraavi. Või solidaarsusest. Eraldi ettevõtmised energia kulutamiseks on toredad kui sa neid naudid ka nende endi pärast, aga üldiselt on võimalik päris liikuvalt elada. Valikute küsimus. Kui sul on ülemäärane nõrkus mingi toiduaine või toidu esitusviisi vastu, siis ära osta neid endale koju ja tahtejõudu polegi vaja. Kui tahad midagi teha, säti see käeulatusse; ei taha, pane kapi otsa. Ükskõik, mida me ei teeks või teha tahaks, alati on kuskil ajus või hinges mingi ussike, kes irgitseb, et "vb võiks kõigepealt hoopis ..." , või siis: "täna küll võib ..." või jällegi: "sul on ju internet läbi lugemata, kus sa nii saad tööle hakata!?" jne vms. Eks need ussikesed kasutavad tõepoolest personaalset lähenemist ning seetõttu ei püüa ma põhjalikumat nimekirja teha, aga teate küll, tunnete enda müügimehe valelubadused ära. Jah, endale kõike keelates muutub inimene kurjaks ja rumalaks, aga kogu aeg ennast tüssata lastes ei lähe ka hästi. Oluline on tähele panna, et see tüüp veab teid alati ninapidi. Kui ta ütleb, et veel üks kook ei tee halba, siis pärast süda läigib. Kui ta ütleb midagi ühe sigareti kohta, siis teete terve paki (hea kui siis pidama saab) ja kops jookseb kokku. Kui ta väidab, et ei taha magama minna, pigem vaataks veel ... Ühesõnaga. Nagu "Viimse reliikvia" tige nunn Agnesele ütles: "Jätka nüüd ise!" Jah, võtke piits ja tantsitage seda oma turjal. Võinoh, ärge haiget tehke, piisab, kui tunnete müügikolli ära ja tunnistate, et väga tihti lüpsab ta teilt välja aja ja pealehakkamise ja jätab teid tühjade pihkudega.
Muidugi on selgitus pisut pikem, aga sellest tegelikult piisab. Veits rabedalt sai see kõik üksteise otsa, andke andeks. Põhiline on jääda pealiskaudseks ja kõige põhilisem meeles pidada energia jäävuse seadust.
No ma ei tea, minu meelest käib see laias laastus nagu kõige kohta siin elus. Veidi tuleb kujuneid tõlgendada ja vahetada, aga pmst.
Pmst nüüd on viimane aeg öelda, et ma ei võta seda tõsiselt, kirjutasin tõesti ühe soojaga lorinal, ärge teie ka.
Aga kui ma luban Tähtsal Vanamehel enda sees sõna võtta, siis päris tühi jutt see minu silmis ei ole. Mulle üldse meeldivad aeglased edusammud. Kui keegi võtab kahe nädalaga kümme kilo kaalust alla, siis tõenäoliselt on see vee arvelt, samuti on sooled tühjaks saanud ja kilo või kaks on "võidetud" lihaste kärbumisega. Reaalset tolku on vähe. Ai, nüüd ma tegelikult räägin asjadest, mida ma ei tea. Tahtsin öelda hoopis, et tasapisi saavutatud edu tundub usutavam. Talgukorras võib puud kuuri alla loopida, aga suurem osa asju on nagu äraneetud porgandipeenra rohimine – jõuad lõpuni, juba on algus veits umbrohtu kasvanud. Nagu selle kiviga tüübi lugu, teate küll. Tuleb sülitada pihku ja nautida veeretamist. Või rohimist. Ilgelt pika porgandipeenra võrdlus meeldib mulle selles suhtes rohkem, et teisel ringil saab juba porgandeid ka ja kolmandal veel rohkem jne. St. on ikkagi ka mingi edu ja saak, mitte ainult veeretamine ja otsast alustamine. Või nõude pesemine – sedagi tuleb teha iga päev.
Ahjaa, üks asi veel: aeg-ajalt läheb täiega tuksi. See on muidugi ebaõnnestumine, aga sellep ei maksa halada. Müügimees on kaval ja järjekindel. Nagu saatan, kes teid kurjale teele juhib. Peab ta trikke tundma õppima ja jälle otsast alustama. Ja võib kohe rahulikult meelde jätta (kui meelde ei jää: kirja panna), et ta ei lähe kuhugi. Ta jääb alati ja soovitab mingil hetkel seda ja mingil teisel hetkel teist. Aga pikapeale saab tal sabast kinni ja teiega manipuleerimine muutub tema jaoks keerulisemaks. No mõelge nüüd ise: ei saa ju eeldada, et võidaks kõik mängud, see on absurd. Ja inimese sisemine mina (siin müügimeheks, ussiks, saatanaks jne nimetatu) on üks libedikust sitapea, kes kasutab tõeliselt näruseid ja kavalaid nõkse, tunneb teie nõrkusi ja oskab neid ära kasutada. Olles selliselt tüübilt paar korda pähe saanud, oleks narr mängulaud ümber lükata ja toast välja söösta. Või, õigupoolest oleks see tema suurim võit ja teie põhiline kaotus. Tuleb lihtsalt uuesti nokkima hakata, järgmisel katsel natuke teisiti, aga peamine et uuesti.
Lahtiütlemine: teate isegi. Ma tegelikult tõesti ei tea neist asjadest midagi, aga oma blogis ehk tohin lamiseda.
Aga tegelikult ma alles alustan. Asi on selles, et me oleme oma elu jaganud lõikudeks, mida siis ühekaupa lahendada, ikka ja alati parimate nõuannete järgi, aga tegelikult on elu üks terviklik ehkki sajapealine lohe, leegion. Seda tuleb elada, mitte miljoni nõustaja mürinas peast segi minna. Ah, see on üks oluline tähelepanek, aga nüüd ma enam ei viitsi. See on pidulik ja keeruline ja lihtne ja oluline ja  triviaalne jutt, aga las praegu tõesti jääb. 
Küsin veel, et kui liikumine on vormis püsimiseks nii oluline, siis kuidas on võimalik, et oma elu lihtsalt lösutades mööda saatvad krokodillid on enam-vähem kõige tugevamad ja kiiremad loomad üldse? Miks nemad ei pea pidevalt trenni tegema ja nii? Guugeldada ei tohi. 

esmaspäev, 12. aprill 2021

CLXV: mõni asi on minu jaoks raskem kui mõni teine: näiteks kahekilone kivi on kergem kui kolmekilone, ent kolmekilosega saab suuremaid asju puruks visata

Õkva prõlla tahan vinguda, et kirjastamine on keeruline. Või, ei, kirjastamine on ülilihtne. Siis kui seda ise teed. Keeruline on siis kui oled autor, aga mitte kirjastaja. Siis on kuidagi nii (osalt sellep, et on, osalt sellep, et ma nii tajun), et kõik käib sinu kaudu, aga sõnaõigust nagu on vähem ja otsustusõigust nigu põlegi ja isegi ei loo endale tervikpilti, sest seda peaks ju tegema kirjastaja ja kokkuvõttes saad igal juhul kaigast. Vb on selles midagi üldkehtivat palgatöö kohta: et nagu tegelikult ju hoolid tulemusest (heal juhul), aga midagi jääb ikka puudu, ka enda suhtumises, ja õigus sul kunagi ei ole ja süüdi oled ainult sina. 

Nojah, siin on nüüd tegelikkus ja enesetunne väikestviisi vaheliti nagu küpsisetordis. Aga pmst. 
Ja, jah, see tähendab, et varsti tuleb raamat. Aga ei ole ilukirjandus, on artiklid. 

laupäev, 10. aprill 2021

CLXIV: mõned asjad ikka muutuvad ka

Minu noorpõlves oli käibel ütlus, ehk koguni vanasõna: "Lolle ei künta ega külvata, need kasvavad ise." 
Enam nii öelda ei saa. Küntakse, külvatakse, veetakse külma ilmaga kate peale, kastetakse, väetatakse ja kasvavad nii mis mühiseb. 
Ma isegi ei tea, kas neid on oluliselt rohkem, aga fakt on see, et see majandusharu on ellu ärganud, nišš on täidetud. 

neljapäev, 8. aprill 2021

CLXIII: krimikirjanduse tõlkija metsatalus

Noh, hommik nagu ikka: lükkasin kitse pealt ära (elus kits annab palju paremini sooja kui ükskõik milline tekk) ja alustasin päeva. Läksin kohvipaksu ja munakoori kompostihunnikusse viima (kas kellelgi pole tuttavat kana? võiksin munakoored kõrvale panna) ja nägin seal ootamatult stringe. Noh, neid alukaid. Kõigepealt mõtlesin keskkonnateadlikult, et need ju ei lagune. Siis mõtlesin, et ohoh, kuhu ma need naised matnud olen?! Siis nägin, et olid täiesti mustaks tõmbunud ja kunstipäraselt kõverdunud banaanikoored. Tundsin, mõistagi, kergendust, aga ka teatavat kahetsust, kuna argipäev on nii turvaline, ettearvatav ja paika loksunud. 

teisipäev, 6. aprill 2021

CLXII: rahulduspakkuja rahulolu-uuring

Leidsin kuuri alt ühe jändriku paku ja hindasin olukorra niisuguseks, et oma tükeldamiskirvega* ma sellest küll jagu ei saa. Aga kuna kuuris on pmst kõik olemas, siis - olles leidnud motivatsiooni - leidsin ühe väga heas vormis kirvejuraka. Sellise, millega muistsed vägilased eriti visasid ja suuri puupäid pooleks lõid. Vibutasin seda mõned korrad ja pakk oli sunnitud hargnema nagu kurikaelad pärast ebaõnnestunud pangaröövi. Ega neil sellest abi olnud, kõik halud püüdsin kinni. 
Peab ütlema, et see on minu käe jaoks tõesti raske kirves ja sellega täpselt ja kõvasti äigamine nõudis just parajat pingutust ja nagunii on sellistes füüsilise maailma asjades teatav lihtne ja ilmne rõõm: tõmbad terava noaga ja see lõikab, toksad kirvega ja halg läheb kaheks, virutad suure kirvega ja pakk annab alla. Tõesti rahuldustpakkuv. Samas mõtlesin, et ega seda ju väga palju teha viitsikski. Siis hakkasin mõtlema, et ega pärast kolmekümneviiendat eluaastat jaksa ega taha kogu aeg rahuldustpakkuvate asjadega jannata, või siis ehk nendega, mille pakutav rõõm on vaiksem, aga püsivam. 

*termin on leitud tööriistakaupluse kodulehelt, mitte sarimõrvarite slängisõnastikust. Eks ta kõlab tegelikult õigesti ja mul on kahju, et inimesed, kes olid nii targad, et kinkida mulle korralik kirves, ei olnud piisavalt targad, et kinkida lõhkumiskirves. Eks neid müüakse mulle ka, muidugi.