Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

Laupäev, 6. august 2022

CCL: ega iga kuningat ei tasu uskuda, mõni neist - oma silm kindlasti - on valedimitri

See on üks huvitav ja imeline asi kuidas tätoveeringud näevad vahetult pärast valmimist välja ühtmoodi ja siis, paari nädala pärast, täitsa teisiti. Näiteks lasin endale teha rongi mille vedur on nagu pealuu ja nii oligi, selline korralik surmarong, mille rataste kriiksumist logisevail rööpail ajab juba pilti vaadates külmavärinad ihule, aga pärast küpsemist-koorumist jäi alles paar pontsakat inglit kes oma väikeste vibudega tervisesportlasi kütivad, kusjuures edutult – vist sellep, et sportlastel on juba nö prioriteedid ja fookus paigas, nende silmads lõõmab otsustavuse leek, mis ei või enda kõrval teisi leeke sallida.

Teisipäev, 5. juuli 2022

CCXLIX: natuke konkreetsust, härrased vannutatud ja vannutamata mehed ja naised

Ei, ma saan aru küll, et selle teose idee on pisut teistsugune ja pisut keerukam, aga mõnikord tahaks, et maaslamaja võtaks sirutatud käest korralikult kinni või püstiseisja käe kenasti ulataks - nii et sellest saab kinni võtta, mitte ei hoiaks lihtsalt oma võdisevat jäset su suunas suutmata valida kas või mis, nagu osutades, aidates/abi otsides, mõeldes, otsides kontakti, aga samas kokkuvõttes pigem lihtsalt otsustusvõimetult töllerdades, sest mitte me kõik ei ole kõikvõimsad loojad kelle puhul piisab otsustusvõimetust töllerdamisest, kelle otsustusvõimetu töllerdamine, kelle peaaegu-puudutus on mõjusam kui ühegi teise asja või olevuse kõige vingem tegu, või siis laseks oma kuradi käe alla ja läheks minema/heidaks pikali ja hoiduks sellest poolpeeretavst liigutusest - sirutan/ei siruta kätt, tõmban&eitõmba/lasen&ei lase ennast püsti tõmmata, sest no kaua võib, otsusta ära ja muidugi ei ole ma ise parem ja muidugi ei olegi kerge otsustada, seda enam, et enamasti ei pikuta kumbki, mõlemad seisavad või peaksid seisma, võrdsetena, sirutama käe või mitte sirutama, selle vastu võtma või mitte, tantsima kaera-jaani või sambat või mitte. 

Lahtiütlus&kinnimätsimine: Ah, mis, ei. See ei ole minu isiklik probleem, vähemalt mitte viimasest ajast. Püüdsin lihtsalt üht tähelepanekut võimalikult selgelt, sisu ja vormi ühtsust silmas pidades kirja panna, aga ega ma seda samas ka lihvima jäänud. 

Reede, 17. juuni 2022

CCXXXXVIII: kitsarinnalisuse süvenemisest ajas

Olen vist eluaeg mõelnud, et inimesele ei tohi kinkida elus asja: inimest, looma, lindu, kala, taime, vetikat, seent, midagi bakteriaalset. 
Nüüd just hiljuti tuli tunne, et inimesele ei tohi kinkida asja. Mis ta teeb selle asjaga? Taevas hoidku, kui inimesel on asja vaja, siis ta ostab/varastab/hangib/teeb selle endale või rotib teilt raha ja ostab/hangib/teeb siis. Viimane juhtum vajab vist selgitust: ostab/rendib tegemiseks vajalikud asjad ja siis teeb. 
Kolisin just mõne kuu eest uude korterisse ja küllap ma vajan mõne aja pärast jälle mingit asja, aga praegu on tõesti kõik olemas. Iga järgmine asi oleks lihtsalt sodi. Kolu. Või umbes nii. Ja mõnikord on süda nii pehme, ei julge asja ära ka visata/edasi anda, sest keegi tõi selle mulle. Mul mõnikord, teistel alatasa. Jah, juhtub, et mõni ese huikab valjult - jaa, just, see persoon, jah, tema juurde, teeme ära! Ja siis ongi enamasti õige, sest kui juba huikab, siis küllap tunneb huikekuulja sihtpersooni küllalt hästi. 
Üldiselt siiski: inimesele asja kinkida on jõhker. Nagu neist [asjadest] oleks puudu.

CCXXXXVII: ikka juhtub

Raamatukauplus. Kinkekaardid. Poespetsiifiline innustava tunnuslausega ümbrik. 

"Tahate selle kinni ka kleepida, meil on selline kleps." 

"Ikka." 

"Või ma võin selle teile kaasa anda, kirjutate midagi sisse, kleebite siis?" 

"Ma ei oska kirjutada." 

"Ehk keegi teine kirjutab teie eest?"

"Pole vaja, aitäh."


Esmaspäev, 13. juuni 2022

CCXXXXVI: kordamise ja tarkuse suhtedraamast

Kunagi ammu kui Hasso Krull elas veel kuival maal ja mina facebookis, küsisin kollektiivselt alateadvuselt, kas pole imelik, et on vaja silti: värava ette mitte parkida. Ma ei pane ju korteri uksele silti, et selle ette palun mitte oma trääni kuhjata. Üllataval kombel ei olnud kollektiivne alateadvus minuga sama meelt. 
Täna pidid tulema talvepuud. Kuna on kole komme värava ette parkida ja M unustas sildi üles panna, et võtke ennast kokku, parkige mujale, siis minul ei olnud jälle kilekaant ja viitsimist ning parkisin auto värava ette, jätsin aknale kirja, kle, tulevad küttepuud, pargin värava ette, et keegi teine seda teha ei saaks.  Jätsin telefoninumbri ka ja puha. 
Ja kui siis puud saabusid, oli kojamehe vahel kilekotitud kirjake. Arvasin, et trahv. 
Aga ei, oli sõimukiri kohalikult mupolt, et kes värava ette pargib on m*nn. 
Nojah, õige jutt. Aga see oli nii otse minu selgituskirjakese kohal, et veits ikka hämmastas ka. Samas, noh, jah. 

Teisipäev, 31. mai 2022

CCXXXXV: sellel reeglil on kindlasti mingi nimi, noh, nagu Murphy seadus või Zenoni apooria või midagi

 Kui pealkirjas sisaldub sõna "üllatav" või näiteks väljend "ootamatu põhjus" või midagi sellist, siis "paljastab" artikkel midagi niisugust, mida tõepoolest teadis juba minu vanaema. St. jah, õige jutt, väärib teadmist, aga üllatavat ega ootamatut pole siin midagi. 

Kes teab, kuidas seda printsiipi nimetatakse? 

CCXXXXIV: ühel mu sõbral on selline mure, et

Vaatan seriaali The Good Doctor ja, ei, mina selline ei ole. Muidugi mitte. Aga mõningatest joontest endas on kuidagi lihtsam aru saada. Nt vahin aknast välja ja näen kuidas keegi pargib üle kahe koha. Ja isegi kui see pole minu probleem ja isegi kui see kellelegi mingit probleemi ei tekita, mitte kellelegi, ajab see mind veits närvi. Äkki ikkagi tuleb rohkem autosid? Ja kui ka ei tule, miks ta ometi nii teeb? Mis otsaga, kui üldse!, see inimene(?) mõtleb? Sisimas kerkib soov koomiks välja trükkida ja kojamehe vahele torgata või midagi. Ja see mõte ei jäta mind nii lihtsalt rahule. Asjad, mida ma armastan, seisku omal kohal. Ja üldse võiks asjad omal kohal seista. Välja arvatud muidugi siis kui neid kasutatakse. Ja inimesed peaksid üksteisega arvestama sel moel nagu see minu peas käib. Just sel moel, jah. 
Tasahilju olen õppinud endale ütlema, et kui inimesed on erakordselt nõmedad, siis tõenäoliselt tundub mulle nii sellepärast, et olen nälgas või väsinud või hakkan haigeks jääma. Aga ega see kergelt tule. 
Ja siis kadestan seriaalikangelast, sest tema saab ennast nii vabalt väljendada - jaurata, kuidas kõik olema peab, lihtsalt ennast korrata, ja no nii ongi. Ega teised kuula, aga vähemalt võib ta öelda, et siin on liiga vali lärm, liiga vali lärm, liiga vali lärm. Ausalt, ma tahtsin just "midagi head", põikasin kohvikust läbi ja tundsin, et ei suuda sinna jääda. Jälle, see pole võrreldav autismiga, muidugi mitte. 
Jah: kangelane jaurab ja kannatab silmnähtavalt. Äkki saab sagedamini aru kui mina, mis just talle pinda käib? Mina lohutan ennast alatasa, et pole häda midagi, igapidi võib, aga kuskil alateadvuses ussitab mingi kuradi Basil ja laseb sellise jutu peale törtsu mürgist gaasi. 

Aga ei, võrdlus loomulikult ei ole õigustatud. Lihtsalt mõnikord on kohutavalt ülepaisutatud võrdlus - eriti kui jutt minust endast - ainsana arusaadav. 

Jah, kallis, ma toon sulle kuu ja tähed. Veel midagi? Viitsid, vaata, kas meil juustu ja õlut on.