laupäev, 28. märts 2020

XXII: tilk matemaatikat tõrvatünni

Mu ema matemaatikaõpetaja armastanuvat korrata: "Matemaatika on puhas, täpne, õige, aus. Ei aita siin ussivesi ega püssirohi, sõprus ega sugulus, sealiha ega vene keel! Õppida tuleb!"
Matemaatikat õppinud olemisest võib olla abi, et mõista, miks tegelikult peab praegu kodus püsima. Nagu tegelikult ka. Mina ei ole numbrite maailmas väga osav, aga printsiip on ju lihtne (kui keegi teine skeemi valmis teeb).

Ühesõnaga, asi ei ole selles ega teises, surmahirmus ega sugutungis, me lihtsalt ei tohi (kui me just maailmalõppu ei igatse) kõik korraga haigeks jääda, sest see, arusaadavalt, oleks kapitaalne jama.

Ma tõesti soovitan seda videot vaadata. Kui ei jaksa, siis alates 13:18 või umbes nii. Kindlasti on sama mõtet väljendatud ka lühemalt, aga mulle tundub, et kodanikele suunatud kommunikatsioonist jääb puudu just see kild. Aga ma muidugi ei ole väga hoolega jälginud. Oletan, et on puudu, sest inimesed, kellega olen e-rääkinud, ei saa sellest aru.

Ja ka otselink Ben Sparksi failile (see on ka Youtube'i video kommentaarides). Siin saab ise muuta andmeid (näiteks nakkuse edasi kandmise koefitsenti, mida me saame muuta ka päriselus - vastavalt ukselinke lakkudes või siis toas püsides ja käsi pestes). Erinevus on märkimisväärne.

Toimetatud: olles paari sõbraga rääkinud, teen ka lühikokkuvõtte. Minu arvates näitavad need mudelid hästi miks peab kodus püsima ja käsi pesema, kui palju sellest sõltub ja ka seda, et viirusejärgne maailm on täiesti võimalik, see võib olla täiesti harjumuspärane - muidugi ainult juhul kui me praegu kodus püsime ja käsi peseme.

neljapäev, 26. märts 2020

XXI: kirje No 583

Olen siin jõudehetkil püüdnud midagi ühiskonna heaks teha, koostanud keelatud teoste nimekirja, et tulevikus lihtsam oleks. Esialgu olen vaadanud läbi sõrmede sellistele jõledustele nagu isikud, kes ulatavad teistele isikutele esemeid (ja nood võtavad need vastu!) ja tegelenud täiesti väljakannatamatute rikkumiste paljastamisega.

Näitan lihtsalt üht kirjet, sest see vapustas mind tõesti. Nutsin pool tundi selle laulu tekstile mõeldes, mõeldes sellele, millist mõju niisugused lood võivad avaldada.

Niisiis:
583. Ella Fitzgerald och Louis Armstrong "Dancing cheek to Cheek".

teisipäev, 24. märts 2020

XX: hädavajalik info

Huvitav, miks on mõnede e-kirjade lõpus teade, et see on saadetud näiteks mu iPhone'ist või siis Blackberryst? Telefonitootja tahab ennast reklaamida? Või kas tahab? Mis mina sellest saan? Äkki on see umbes nagu kleps me neljarattalisel: laps autos! Kle, mind ei huvita, kes sul seal autos on, minu poolest võib seal olla kaks vanurit, üks poliitik, üks langevarjur ja üks transvestiit, isegi nats võib olla, miks ei võiks see tulihingeline nats olla näiteks kohalike natside andunud pooldaja, kes ei tee väljagi võrdlemisi kõrvalisest tõsiasjast, et nende jaoks, nende tema jumaldatud natside jaoks on tema oma päritolu tõttu täielik saast? Ühesõnaga, mind ei huvita sinu auto isikkoosseis. Järgi lihtsalt eeskirja ja ära käitu nagu türbel (seda saab ka eeskirja raames, eks), sest, usu mind, laps autos ei ole piisav õigustus kummalegi käitumisviisile.
Ühesõnaga, kas see "Sent from my iPhone" peab tähendama, et kiri on saadetud mingist kuradi lukuaugust ja kirja saatja ei saanud päriselt aru, mida ta käest küsiti ega vastuta selle eest mida ta vastas? Või siis ikkagi puhas turundus?
Mul endal on "Sent from my Blackberry", aga õnneks kirjutan ma üliharva, kui üldse, telefonist. Muidu peaks veel hakkama sedadetest otsima seda kohta kust see maha võtta. Ilmselt ei ole see keeruline, kui tarvis, teeme ära.
Siiski, millega me õigupoolest kiitleme? Telefoniga? See näitab ju lihtsalt, et mul ei ole arvuti jaoks raha ega piisavalt oidu teha tööd töö ajal (ehk siis arvuti taga istudes) ja ma olen mingi lollakas paralleeltõmbleja, isik, kes ei suuda lühikestki aega oma tähelepanu millelegi keskendada vaid tolgendab kõikvõimalikes võrgustikes nagu võõraste inimeste pulmas suurisilmi mööda maja uitav väikelaps? Või kui ikkagi juba kehklemiseks läks, siis miks mitte öelda kirja lõpus, et vaatan siit kaljunukil asuva lossi torniaknast mere ja rannal kõrguvate kaljude poole, ootan tähtede süttimist, tunnen hüva veini vatsas loksumas, võtan vaagnalt külmi lihalõike, millegipärast täna just neid, mälun korralikult, mõtlen elule ja millelegi muule, usun, et Z on minust sisse võetud, olen kindel, et homne päev tööb rõõmu nii lähisuhete, intelligentse vestluse, füüsilise koormuse, loomingulise eneseteostuse ja veel paljude täiel rinnal elatud elu ilmingute kaudu. Miks mitte nii, telefon on ju vähe?!
See oleks suhteliselt normaalne lõpp ühele kirjale, ehkki see siin on, mõistagi, ainult nõtke, khm, randmega valmis visatud argine tõdemus, mitte tõeline poeesia.

XIX: ligikaudseid rehkendusi (mida ma teile ei näita)

Nii, kunagi otsustasin üksinda maratoni joosta. Tegin seda kilomeetrisel ringil - nii oli kõige lihtsam endale joogipunktid korraldada. Ilma tankimata ei tohiks enamik inimesi sellist asja ette võtta. Muidugi oli kilomeetrisel ringil väga igav ja üksi oli väga igav ja oli aega mõelda ja kolmekümne neljandal kilomeetril otsustasin katkestada. Uskusin, et jõuaksin lõpuni, jõudu oli veel küll, aga see tundus olevat tahte triumf, samas kui katkestamine tundus olevat piinliku praalimismaterjali mittehankimise, mõistuse, analüüsivõime ja veel umbes kümne tunduvalt sümpaatsema asja triumf. Kui oled otsustanud pea ahju pista, aga viimasel hetkel tundub seal ilgelt palav, siis ei ole õige mitte otsusele truuks jääda, vaid pigem ikka meelt muuta.
Aga see kõik meenus mulle seoses itaallasega, kes jooksis rõdul maratoni. Karantiini ajal on see täiesti mõistetav ja kiiduväärne. Ma tahan tema saavutuse suuruse rõhutamiseks täpsustada paari asja:
- järge pidada on kohutavalt raske. Isegi kilomeetriste ringide loendamine võib sassi minna. Loodetavasti vedas ta pruut paberile kriipsukesi.
- kui ta eksis seitsmemeetrisel lõigul igal ringil kahekümne sentimeetriga, siis jooksis ta tegelikult üpriski palju rohkem või vähem. See sobib matemaatikaõpikusse ülesandeks, ma ei anna teile vastust ette. Muide, kuidas ta üldse distantsi mõõtis? Õige oleks oma keha keskpunkti, raskuskeskme järgi, tundub mulle.
- kui ta keeras kogu aeg ümber ühe õla, siis, noh, sellest tuleneb ka igasuguseid asju.
- Ta pmst peatus igal pöördel, kuidas siis teisiti. Nüüd mõelge oma auto kütusekulu peale kui a) te sõidate maanteel ühtlaselt 50 kmh (kõrvaline maantee, te pole kellelgi jalus) või b) kiirendate viiekümnemeetristel lõikudel, peatute, kiirendate, peatute. Muidugi sõltub see kiirenduse ja pidurduse äkilisusest, aga igal juhul peaks erinevus olema mitmekordne.

Loodetavasti saab see düüd ise ka aru, et tema pingutus ületas nn tavamaratoni päris mitme näitaja poolest päris tublisti.

Selline väike, ent ülioluline kommentaar teie päeva valgustama.

neljapäev, 19. märts 2020

XVIII: tervisest

Teatavad inimese tervendamisega flirtivad ja selle eest rasket raha küsivad koolkonnad seostavad haigusi emotsionaalsete hädadega. Ega see päris vale muidugi ei ole, aga need tegelased ajavad enamasti siiski umbluud. Aga kui nüüd eeldada, et sama valemit võib rakendada inimkonna kohta tervikuna, siis mida ütleb meie kohta praegune tõbistu: ülekaalulisus, entusiasm, jamad hingamisteedes ja kollektiivne ärevushäire?
Eks neid tõbesid ole veel, ma ei ole päriselt asjatundja.

XVII: esimene liblikas läheb loodetavasti aia taha

Ma väga loodan, et sedasorti ended ei kehti, sest ma nägin täna selle kevade esimest liblikat ja sel, kuradil jooksid mustad jooned risti üle valgete tiibade. Paistab, et selle suve peab karantiinis istuma.

XVI: inkvisitsioon ulatab abikäe

Viiruse testimine on keeruline ja kallis ja mida kõike veel. Oleme välja töötanud lihtsa ja töökindla testi. Kahtlusaluse ninaalust kõditatakse udusulega ja kui ta aevastab, siis on tal viirus ja ta põletatakse ära. Kui ta ei aevasta, siis on ta vaenlase nuhk, kindlasti on tal midagi varjata, ja ta põletatakse ära.

Tänavad on tühjad, see on üsna imelik. Samas, tasub meenutada üheksakümnendate alguse suvesid Tartus, siis oli siin veel vähem rahvast.