pühapäev, 28. veebruar 2021

CLVII: kontekst annab lisamõõtme ja tõlkija metsatalus tegeleb loodusvaatlustega

Niisiis, äratuskell heliseb, kass vahib mulle kapi otsast otsa. Otsast otsa, mõistate!? Ja, noh, iseenesest pole selles midagi kummalist, sest kass on ka inimene ja vaatab minu poole, sest tal pole äratuskelladega kogemusi eriti ja ikka vaatad teisele inimesele otsa ja just selle näoga mis sul on. (Nägudest: tean näiteks mõnda, kellele heidetakse ette (just, heidetakse ette!) seda, et nad on kurvad või kurjad, kui nad tegelikult lihtsalt on ja millegipärast vaatleja tõlgendab nende nägu vastavalt. Olgu etteruttavalt öeldud, et antud juhul on see märkus mõnevõrra oluline.) 
Sest, jah, ehkki olukord on loogiline ja argine, annavad sellele lisamõõtme muusikapala mida ma äratushelinana kasutan (mul on vist küll mingi teine esitus) ja asjaolu, et kass, kes küll, teadagi!, pole oma nägu ise teind, näeb välja nagu piraat. Ja mitte selline nunnu nagu Jack Sparrow ega tobe nagu nad teinekord filmides on vaid ikka päris piraat. Ohtlik ja südametu. Kassist on foto ka, aga tema privaatsust austades ma seda üles ei pane. Igatahes, jah, need kaks täiendavat detaili laevad hommikuse kassipilgu tähendusega. 

Aga tõlkijale hakkab metsatalus sammal selga kasvama. Peseb ennast küll, aga metafoorselt. Ega sellest midagi ei ole, vähemalt esialgu, lihtsalt huvitav jälgida kuidas kasvab - siit siis see loodusvaatluste teema. Ja täna hommikul (eelmisel hommikul, mille tõttu mul üldse äratuskella vaja läks) meenusid read kunagise klassivenna kirjutatud kevadluuletusest: 
Makki pole enam vaja
Lõoke lõugab ümber maja

Nii see on. (Seda viimast repliiki tuleb lugeda Hasso Krulli häälega.) 

laupäev, 27. veebruar 2021

CLVI: ja kuna ma tõepoolest ei saa ise oma blogis kommenteerida ...

... ja sama tõepoolest ei viitsi ka bloggeri seadetes tuhnida, siis tervitan ema, kes on või ei ole köögis, elutoas või mõnes teises ruumis oma kodus ja Kaderit ja tafkat ja k.d ja teisi lahkeid kommenteerijaid, kes on või ei ole mõnes ruumis. Ja kassi. Ja kuulsat kahepalgelist kassipidajat. 

Üksiti, imelik asi, ERR korjas selle Müürilehe jutu üles. Mul muidugi hea meel, aga nt mu Sirbi artiklitest (millest mõni oli mu enda arvates nii enam-vähem) ei võetud ühtegi. Eks sellestki või aru saada nii ehk teistpidi (ma usun, et saan). Ja muidugi ei ole ma pettunud. Ikka rõõmus, et see leiti, sest eks pulbitse see tekstike elutõdedest. 

neljapäev, 18. veebruar 2021

CLIV: no kuulge, mingi austus inimese vastu võiks ju ikkagi jääda

Teate, mulle käib ikkagi kahjuks paar asja närvidele. Mitte väga, aga peaaegu oleks hakanud ühele sõbrale rääkima, siis mõtlesin, et võin ju siia ka kirjutada, siis näeb seda kolm sõpra. Endiselt, liiga tõsiselt seda võtma ei pea, ärritus ei ole tõeline (kuigi põhjust ärritumiseks on küll ja veel). 
1. Inimlik rumalus. Antud juhul ühe konkreetse inimese piiritu ja ülbe rumalus. 
2. On teatav hulk reegleid, mida inimesed peavad järgima. Nt. paljudel ametikohtadel olles ei tohi oma alluvate või kolleegidega seksida. Lihtsalt ei tohi. Politseinikud ei tohi kahtlusalustega seksida. Aga ega's seks ole ainus patt. Altkäemaksu ei tohi võtta kelleltki. Inimest ei tohi orjastada. Ja minu arvates ei tohi lapsevanem mitte kunagi oma lapse treeneriks hakata. Ei, see ei ole tagantjärele tarkus. Ma ütlesin seda kohe ja kinnitan pühalikult, et mina ühegi Kelly Sildaru medali üle rõõmustanud ei ole. See taust on lihtsalt liiga kurjakuulutav. 
No kuulge, tippsportlaseks kasvamine (isegi marginaalsel alal) nõuab meeletut pingutust ja treener peabki takka sundima ja innustama, aga on täiesti kujuteldamatu, et laps elab kogu aeg piitsa all. Ja kui ilma selle piitsata Eesti rahvale head emotsiooni pakkuda ei ole võimalik, siis kahetsegu rahvas pattu ja parandagu meelt. Mida vähem selliseid häid emotsioone, seda parem. 
Mul oli mõnda aega treener. Üks mu sõber, päris asjatundlik sell. Muidugi, mina tegin trenni ikkagi ainult keskealise harrastaja tasemel, aga järgisin ülima täpsusega treeningkavasid jne. Samas, see mu sõber oli piisavalt karmi käe ja hoiaku ja ütlemisega, et kui ma näiteks oleks mingil põhjusel temaga samas korteris elanud, siis oleks ta mu elu põrguks teinud. Isegi täiskasvanud inimesena, isegi väga madalate eesmärkidega minul. Kujutada ette, et lapsevanem oleks mind õrnas eas "pisut tagant utsitanud" ei ole sugugi raske ja samas on see täiesti võimatu. Loodetavasti saate aru, mida ma silmas pean. 
Ühesõnaga: ma tahan öelda, et oma lapse treeneriks hakkamine peaks olema peaaegu keelatud. 
3. Üks tegelane ütles kunagi, et "Veerpalu võidust saadud emotsiooni ei ole temalt võimalik ära võtta". Vabandust, millegi taolise väitmiseks peab olema ühtaegu nii loll kui ka küüniline. 

Niiet, tõmmake oma emotsioonimajandusega veidi tagasi, palun. Ei soovita selle postituse peale ka leili minna. 

kolmapäev, 17. veebruar 2021

CLIII: see on trauma, trauma, trauma, mis kordub iga päev, ning kus mul vaid mängida olümpiasportlast jääb

Ma olen küll öelnud, et siia blogisse ilmuvatesse tekstidesse ei tasu suhtuda liiga tõsiselt, aga kordan selle nüüd üle. Jahun väga pealiskaudselt, fakte kontrollimata teemal, millest ma ülearu ei tea. 

Nimelt!

Sattusin lugema paari peakirja Sildarude kohta ja siis lugesin üht artiklit ka. Ma nende kohta ei arva midagi (võinoh, arvan, aga lugege artikleid), aga tekkis küsimus, kas edukaks sportlaseks (pigem just mõnel individuaal-alal) saamiseks peab olema raske lapsepõlv. Midagi sellist on meeles (jälle ei hakka kontrollima) Noole ja Salumäe kohta. Ka Värnik ei ole just inimene, kelle elu oleks kerge. Kuuldavasti pole kunagi olnud. See pole hukkamõist. Muidugi, eks leidu ka vastupidiseid näiteid. Lihtsalt tekib küsimus, kas tõesti peab millegi nii jubeda jaoks – nagu tippsport seda kahtlemata on – inimeses hõõguma korralik trauma. Tavaliselt väidetakse seda ju kunstnike ja luuletajate ja muu taolise rahva kohta. Nii palju kui mina luuletajaid tean, pole neil häda midagi, mõni armastab vinguda, mõnel ongi raske, aga mitte nii raske. Ja see raskus ei tee neid paremaks luuletajaks. Aga et hakata hullunu otsusekindlusega taga ajama mingit täiesti suvaliselt valitud eesmärki – nt kaasaegsetest mingi eset kaugemale paisata – võib tublist traumast vist abi olla. Statistika paistab seda kinnitavat. 

Olgu, võtan sammu tagasi, ilmselt mitte statistika, aga natuke selline mulje jääb. 

Lõpetuseks kirjandusviktoriin! Millise autori milline tegelane küsis kelle kohta umbes nii (ma ei viitsi täpset tsitaati välja otsida): „Mis inimene see on, kes üritab oma tütrest paadi päramootorit teha?!“ 

CLII: kui ekraaniaja võõrutusnähud piinavad, aga ei oska endaga midagi peale hakata ...

... siis võib proovida vanu järeleproovitud nõkse. Kõigepealt puudutage keelega küünarnukki. 
Kui see tehtud, hakake meelde tuletama laulutekste ja muud poeesiat, kus kasutakse sõna "armastama" ja asendage see sõnaga "harrastama". 
Mõne aja möödudes võib hakata tunduma, et väites: "Ma harrastan sind!" on terake tõtt. 

CLI: kurgid sulle, kallis kaim, raha ka sulle

Niisiis, ära anda äriidee. 
Kuna tänapäeva inimene punnitab üha rohkem loodusega kooskõlas elada (kiiduväärne!) ja hindab elurikkust ja kõike muud taolist, vanu uskumusi ja kombeid ja kuna ämblikud toovad õnne ja püüavad kärbseid täitsa ilma mürke kasutamata ja te ei pea oma burksijäätmeid nii kiiresti biolaguneva prügi hulka viima (Murelik, vanamoodne lugeja hüüatab: "Kas see on ikka õige koht?!" Toimetus kinnitab: "On, uued burksid lagunevad bio."), siis on meie ajutrust välja töötanud uue toote: pealambid ämblikele. Ma tootmise ja müügiga ei viitsi jantida, saan veel rikkaks, kus siis selle häda ots. Tooteid valmistakse, arusaadavalt!, individuaaltellimuse alusel ja ega see odav ei ole.