CCLX: oma nime all esinevate kuulmislangusega inimeste tugigrupp

 Käisin pealkirjas mainitud tugigrupis. Järgnev on taastatud tunnistajate ütluste ja tõenäosuse põhjal. 

Mina: Tere, ma olen Jüri ja ei kuule suurt sittagi. 

Kõik: Mida? 

Mina: Mis te ütlesite? 

Kõik: Ikka ei kuule. 

Mina: Ma ei saa aru, mis te vahele segate kogu aeg, las ma räägin. Ma alustan algusest. Niisiis, nimeks on mul Jüri ja ma ei kuule kuigi hästi. Noh, peaaegu ei kuulegi. See muudab elu pisut tüütuks. 

Kõik (läbisegi, juba poole mu jutu pealt): Mida? MIDA? EI KUULE! Mida sa räägid seal? 

See jama kestis tegelikult veel tükk aega, aga kinnitan, et sellesse tugigruppi ma enam ei lähe. 

CCLIX: tõlkes kaduma läinud

 Sõber tuleb minu juurde jalgpalli vaatama. Saatsin talle sõnumi, et mul on talle üks või kaks õlut olemas ka. Noh, selles mõttes, et ma arvan, et mulle piisab ühest küll, siis jääb talle kaks. Aga kui tahab rohkem, tassigu kaasa. Seda viimast ma muidugi ei kirjutanud, lihtsalt, et talle üks või kaks, õunte pealt vaatame. 

Ta vastas <3. See on ilmselt mingi eriti nunnu emotikon, aga minu maailmas on see "vähem kui kolm" ja nüüd ma ei tea, kas see on etteheide või kiitus tugitoolialkoholismis mõõdukalt mõõduka joone ajamise eest. 

CCLVIII: paar vinjetti ja šerbetti elust enesest

Käisin põlvelõikusel. Väga moodne! Nüüd käin või kargan kuus nädalat karkudega. Pmst nagu küborg, aga väga vilets mudel. Luust-lihast versioonist viletsam. Aga helgema tuleviku nimel olen tegelikult kõigega väga rahul, ärge mõistke vääriti! 

Tüütuvõitu on see, et kui tahad üht asja (eriti kui see on natuke suurem või loksuv vms) ühest kohast teise toimetada, siis pead kargutama kahe pandava pinna vahele, võtma kargud ühte kätte, sirutama vaba käe ihalusobjekti järele, tõstma selle kuristiku teisele kaldale, kargutama järgmise kuristiku keskele ja tegevust kordama. Sellele kulub suur osa päevast. Süüa tehes kraanikauss-laud-pliit jne jnt. Õnneks on krt väike ja nii edasi (jnt), aga isegi siin on üllatavalt palju tõstmist. Ja kui mõni asi vajab kahe käega tegemist - kaabel kõlari külge, et see laadima hakkaks - siis on mõistlik kui saad sellest kahekäevajadusest kohe aru ja paned kargud kuhugi (sellisesse kohta, kus need ümber ei kuku), mitte ei hakka ühe käega pusima. Jube palju väikeseid otsuseid. Ma ei viitsi pikemalt kirjutada, aga ikka üllatavalt palju. Näiteks peab meeles pidama, et vasak jalg läheb enne püksisäärde, sest niipidi on palju lihtsam. Selgub (näib!), et olen seda eluaeg teistpidi teinud. 

Tänane öö jäi uneldasa peaaegu vahele, aga üles ka ei ärganud. St. aju ei muutunud kasutuskõlblikuks. Kolm-neli tundi und ikka pigistasin välja. Seda on praegu umbes 2,5 korda vähem kui vajan. Jalg ei valutanud ega midagi, ilmselt polnud eelmisel päeval piisavalt tööd teinud ja liikunud (sest taastusravivõimlemise ja kargutamisega liikumisvajadust ei kata). 

Igatahes, ja nüüd tuleb see, mille pärast ma siin seda tühja loba ajan, käisin arstil. 

See käik oli suht kurnav. St trepid ja kargutamine. Isegi taksosse istumine ja sellest väljumine. Ja ma tundsin moraalset kohustust taksojuhtidele tippi anda. (Üks oligi ülinunnu, aga teisele nagu vabanduseks, et selline koperdis. Mida?! Mis mu alateadvusel viga on??! Milline eugenistlik siga!) Käik polnud kurnav mitte otse füüsiliselt, aga kuidagi siiski. Seisad järjekorras, jalg valutab. Ei saa aru kuhu minna, jalg valutab. 

Kokkuvõttes kõik laabus, sain füsioterapeudi juurde aja, kiideti auke mu jalas, ülistati turse lillat tooni jne.

Hoolimata väsimusest või tänu sellele oli mingi supernunnu tuju. Kui pidin liftiga sõitma, suhtlesin reisikaaslasega (noh, et kumb ees läheb, st kes peaks uksele lähemale seisma ja siis sõitsime korraks millegipärast veel vales suunas, keldrisse, ja kui jõudsime tagasi esimesele ja uksed avati ehkki keegi lifti ei oodanud, sain öelda, et "kurat, jälle seesama sara" ja arstitädi tundis viite ära küll) ja apteegis käima ja ühes vales registratuuris ja ühes õiges ja ütlesin alati tänan ja palun ja teietasin ja naeratasin ja kõik inimesed sulasid üles nagu oleks ma roosa tutiga väike armas tüdruk.

Eeldan, et selline asi on väärt vähemalt bareljeefi polikliiniku seinal. 

Või pooleterapostitust. 

Õiendus: Tähendab, ma tänan-palun-teietan alati, aga seekord vallandus minus mingi ürgne sarm, selline, mida võib näha kord viieteistkümne aasta jooksul. 

CCLVII: karmi konkurentsi tingimustes peame veelgi tõhustama ja parendama

Vestlesin terve tunni sõbraga. Ja tuli meelde vana mõte, et kirjanikel ei ole õigupoolest konkurente.  Kirjastustel on, seda muidugi. 

Näen seda umbes nii: kui inimene loeb, siis jõuab ta aastaga lugeda kas 50 paksu või 360 õhukest raamatut. Või umbes nii. Üks kirjanik ei jõua ilma peal nii palju kirjutada. Ja selleks, et inimene loeks, et lugev inimene üldse olemas olla saaks, peab raamatuid olema rohkem. Mul hea meel, kui lugeja aasta jooksul minu raamatu ka ette võtab. Aga see ei takista teda lugemast veel tervet virna. 
Muidugi, mõnda kirjanikku / mõne kirjaniku loomingut ei salli, aga see on teine asi. Siis on ta vastik tüüp, mitte konkurent. 

Mõistagi, kuskil läheb piir, millest allpool on väga populaarsed või väga kehvad raamatud või mõlemat (ma ei hakka siiski nimekirja koostama / näidishukkama), mis minu arvates pigem solgivad kirjasõna kui niisugust, aga selle solkimise mõju on vaieldav. Kui kirjastused keelduksid lolle raamatuid välja andmast, siis ... noh, ei nad keelduks. Ja see ei parandaks (vist) midagi, sest ega lolli raamatu lugeja siis väärt lektüüri järele haara. Pigem jätab üldse lugemata ja asi mutt. Usun, et see käib nii, et kes loeb lolle raamatuid, sellel on võimalus ajapikku targemateni jõuda. Noh, ma väga kategooriliselt seda ei väidaks. 
Aga sellele jään truuks: kirjanik ei ole kirjanikule konkurent. Hüva, vb mõne preemia asjus, solvume ja jonnime ja mida kõike veel, aga kokkuvõttes on igaühel oma lugejad ja nende hulk või tähtsus või mõjuvõim või asjatundlikkus või hea maitse jäägu pealegi varjule. 

Elagu elurikkus!

CCLVI: Kordan üle, sest tänu mu iidoli lakkamatule tänitamisele tehti Kartaago maatasa

Kehtib päris kindlasti ka täiskasvanute kohta, aga info on hoopis siin!

CCLV: kõik inimese hüvanguks, kõik inimese õnne nimel

Võib-olla olen maininud, et mõtlesime tütardega kunagi välja süldivõdisti. Kergelt tudisev sült on ju tunduvalt ahvatlevam maius! Põhimõtteliselt on vaja kergelt värisevat vaagnat. Natuke kallim mudel taltub kui sõrm vaagna servale toetada - hõlbustamaks süldivõttu. Palju kallim mudel võdistab siis, kui mainitakse sõnu "sült", "silt", "pult", "kibe!" või midagi taolist. Sõnu peab ilmselt veel valima. Sigakallis mudel võdistab ennast kliendi soovil ka hirmunult, pahakspanevalt või erutunult. 

Sellest ei ole suur samm uue innovatiivse lahenduseni, mis aitab paljude inimeste abieluõnne hoida. Eks me ole anekdootidest ja ka tõsielust kuulnud, et teinekord pahandab naisi kui mehed kodus lillegi ei liiguta. Mugav, puldiga lilleliiguti lõpetab sellised tülid teie kodus kerge vaevaga ainult 999 euro eest! 

CCLIV: kui sa ei tea mida teha, tee samm ette (kindel: need karate-onud, kes selle lolluse välja ütlesid, ei tea midagi laugastest, jääst ega lõksudest elevantside püüdmiseks)

 Alustame illustratsiooniga (leitud siit): 

Ja jätkame tõdemusega, et kui tänapäeva meditsiin ei ei suuda nii umbes ühe kuu jooksul selgeks teha, mis on viga ühel täiesti tervel mehel, et ta nii kuradi põdur on, siis tahaks see täiesti terve mees öelda, et jaa, ma loomulikult usaldan arste, mitte soolapuhujaid, kloorijoojaid, haldjakägistajaid, siilimassaaži pooldajaid, aga ... Nojah. Aga. Esialgu suudan veel lauset jätkamast hoiduda. 

Igatahes, kohati tundub, et ma ei oleks nõus lahendusega kui ühel päeval on tervis lihtsalt tagasi, aga diagnoosi ei saagi. Sest sellisel juhul jääks see episood mu pea kohale rippuma nagu Damoklese Kilpkonna-Onu kes Rebase-Onule Mägra-Ema juures muhu pähe lõi.

Või tsiteerides laulusalmi: Ma ikka veel loodan, ikka veel loodan, olen kuradi loll ikka küll.