CCLXXVII: ei hüüa ja ei tule ka

 Vaatasin ühe Tartu kõrghoone (soovi korral võite kasutada jutumärke) kohal lehvivat tehiskulli, mis on mõeldud tavaliste linnalindude peletamiseks ja mõtlesin, et mina, lihtsurelik, hoiduksin meeleldi hoonest, mille katuse kohal lehvib mõne täispuhutud miljardäri kujutis. 

CCLXXVI: Noorem rändur jäi jälle seisma, võttis möödujal nööbist ja hakkas lamisema

Sõitsin mööda Tähtvere tänavat. Selja taha ilmus väga lähedale üks kaubik, mis üritas nii vasakult kui paremalt mööda minna. Tee on möödasõitudeks liiga kitsas, püsisin tee keskel. Vahetati hõikeid, peatusime. Vallandus arutelu - alguses oli see üsna kirglik, siis (tahan tänada vestluskaaslast!) muutus üha konstruktiivsemaks.

Toon siin ära mõned mõtted, mida küll väljendasin (ee, mitte kõiki!), aga oleks võinud selgemalt.

1. Ei, ma ei saa rattaga sõita kõnniteel, sest siis pean sõitma pmst 5 kmh ja ka siis ohustan tegelikult jalakäijaid. Jaa, tegelt ka.

2. Minu 20 sekundit ei ole vähemväärtuslikud kui tema 20 sekundit.

3. Minu elu - vähemalt ise usun nii - on väärtuslikum kui tema 20 sekundit.

4. Ei, sellel tänaval ei mahu mööda sõitma. Mahub, aga see on väga ohtlik.

4.1. Täiesti teine asi on sõita rattaga (see on lubatud) teisele poole, vastassuunas, siis mõlemad näevad ja ohutu möödumine on võimalik. 

4.2. Ahjaa, kui keegi autoga samal tänaval aeglaselt ees tösserdab, siis ju ei üritaks temast mööda uhada. Vb vihastaks jne, võimalik. Aga mööda ei mahu. Ei mahu ka rattast, ärge palun proovigegi. 

Ma ise olen küll hakanud mõtlema, et aeglastel on eesõigus.

5. Jaa, ma sõitsin kiiremini kui lubatud (lubatud on 20 khm), aga see ei anna õigust veel kiiremini mööda suruda. Olen küll ise ka patune. 

6. Ei, ma ei saa peatuda kui keegi selja taga pressima hakkab, sest ta on siis juba liiga lähedal ja kõik manöövrid on ohtlikud. Seda on ka linnarattaga (ma ei pea silmas linna rendiratast, neist ei tea ma midagi) asfaldilt tee serva sätitud sillutiskividele pööramine.

7. Teoreetiline (loodetavasti!) olukord, mille eest mind hoiatati - kui mu selja taga sõidab purjus juht, siis mu ellujäämise tõenäosust aitab tõsta just see, kui sõidan keset teed. Siis peab ta mulle otsa sõitma meelega. Seda ta ehk pigem ei tee. Kui teen ennast väikeseks, võib ta minust üritada suurel kiirusel mööduda, mind tõesti mitte märgata ja see võib minna valesti.

7.1. Jaa, 40khm on suur kiirus. Olen selle väite illustreerimiseks kasutanud lihtsat näidet: minusuguse tippkiirus joostes on ehk kõige rohkem 20-25 kmh. Kas ma julgeksin joosta täiskiirusel vastu seina (või kaubikut või autot) isegi kui mul on kaitsmed peal ja kiiver peas? Ei, ei julgeks. Ergo: juba 20 khm on suhteliselt suur kiirus - ehkki roolis olles seda nii ei taju.

Ja veel üks, siinses kontekstis pigem kõrvaline tähelepanek: minu meelest mööduvad paljud juhid ratturitest lähemalt kui pargitud sõidukitest.

CCLXXV: Vaadake, ma lugesin ajalehte!

 Artikkel, mis mumst räägib sama, mida minu "kõik mehed". Tundus mõistlik lehvitada sellega. 

CCLXXIV: Noorem rändur seisma jäi ja hakkas mingit iba ajama. Alles hiljem tuli pähe, mida oleks tulnud öelda

Olen viimasel ajal veel rohkem südamesse võtnud seda Hamletile hambu surutud küsimust, et sekkuda või mitte olla - see on küsimus. Ja mulle tundub, et sekkuda. No näiteks ma tõesti ei salli neid tüüpe, kes arvavad liikluses, et neile on kõik lubatud. Mõnikord inimene eksib, arusaadav. Mõnikord on inimene tõbras, ei ole arusaadav. Ei pea teised leppima sellega.  
Ühesõnaga: ühesuunaline tänav. Sõidab isik vastassuunas. Peatan ratta keset teed - viipan, et keeraku ära, ärgu sõitku edasi. Isik peatab auto ja esitab mh järgmisi väiteid ja küsimusi: 

1. Mis sul on? 

2. Kes sa selline õige oled? 

3. Ma sõitsin juba siis autoga kui sa veel põlvikutes ringi jooksid. (tegelt oli tüüp pigem minu vanune, alla kuuekümne suht kindlasti ja no 50 aastaga oleks võinud ju üht teist õppida liikluseeskirja kotha). 

4. Sa oled rumal, sul on rumala inimese nägu. 

Mõned vastused sain kohe enam-vähem paika, kordan osa neist üle, osa täpsustan. Ega kõik mu sündmuskohal antud kommentaarid mulle au tee. Nii: 

1. Küsimus on selles, mis sul on kui usud, et võid lihtsalt seadusest üle lasta. 

2. See, kes loodetavasti julgeb sulle appi tulla kui pätikamp sind peksab. 

3. Viiekümne aastaga oleks võinud liikluseeskirja ja normaalse käitumise kohta midagi õppida. (Tegelikult oli ta ilmselt minu vanune, aga see selleks.) 

4. Hea teada, mis muud. 

Mõtlesin asja üle hiljem veel korra järele ja olen rahul kahe asjaga. Esiteks sellega, et ma läksin korraks närvi, aga siis tuli pulss kohe alla tagasi ja see ei söö mind. Teiseks sellega, et jõudsin oma arutluskäigus sinna kust seda postitust alustasin: ma ikkagi arvan, et tasub. Ja natuke harjutamist kulub ära - nagu ütles mõõganeelaja Alfredo: kui tahad saada mõõganeelajaks, siis pead hakkama lapsena nööpnõelu kugistama (tsitaat on ebatäpne, mõte on õige). 
Tuleb muidugi küsimuste raskusastmel vahet teha ja ei tasu oma nina toppida sinna kus väike seaduserikkumine vms on tegelikult ok ja seadus on loll. Antud juhtumi liigitan siiski selliseks, mis häirib tegelikult normaalselt käituvate inimeste elu ja on veits ohtlik. Sellest ei pea mööda vaatama.  

CCLXXIII: Faktikontroll

Faktikontroll
Küsimus: "Kas Martin Helmel on õigus kui ta väidab, et ..." 
Vastus: "Ei."  

CCLXXII: Tapmine on suht ok, lihtsalt peab järgima paari reeglit

Niisiis, kui on vaja keegi maha tappa, siis tuleb see isik kõigepealt uimastada (või oodata, et ta seda ise teeb) – kas alkoholiga või lisada veel midagi. Võimalik, et piisab ka lihtsalt sellest, et ta on ise ära väsinud ja magama jäänud. Asi läheb küll kohtusse, aga kohtus öeldakse: tegu oli tuttavatega (jah, ka seda tasub meeles pidada!) ja vägivalda kui sellist polnud. „Oli kasutatud lihtsalt inimese seisundit, kus ta ei saanud vastupanu osutada ja kõigest võib-olla aru saada. Polnud tüüpiline mõrtsukas.“ 

NB! Kuna teema on karm, siis kinnitan seekord eraldi üle, et ei, ma ei kutsu kedagi tapma. Tegemist on sarkasmiga. Loomulikult ei tohiks ühegi isikuvastase kuriteo puhul pidada kergendavaks asjaoluks seda, et tegemist oli magama jäänud tuttavaga nagu näikse olevat juhtunud siin, selles kaasuses. 

CCLXXI: Ema, kle, ma pildistasin seent ja seen mind! Olen nüüd kuulus!

Mõnikord tahaks pasundada. Onju. Mitte iga kord. Olen kirjutanud luuletuse ja pannud selle rahulikult tulevase raamatu tekstide hulka. Olen mõne soosiva arvustuse läbi lugenud, rõõmsalt mühatanud ja nii see on jäänud. 
Aga täna tahan lehvitada, et Mari märkas mu raamatut ja ma ise rääkisin talle lühidalt kuidas asjad on. Sotsiaalmeedia on (ajutiselt?) kinni, aga blogi lahendab lärmamisvajaduse.