Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

Teisipäev, 10. mai 2022

CCXXXXIII: lugemissoovitus

 Ega ma lugemissoovitustega väga hullusti pinda käi, aga seekord teen erandi. 

Olge nii armsad ja lugege Lucia Berlini "Koduabilise käsiraamatut". 

Aitäh!

Laupäev, 30. aprill 2022

CCXXXXII: kuidas inimene mõnikord õige hetke maha magab

Meenus, et kunagi kerkis meie kohalikku tähistaevasse selline komeet nagu kupleeansambel Talong. Jube mannetu asi oli juba minu esimesel hinnangul. Eks ma olin ka tõre teismeline (võimalik, et olen seda tänini). Mannetu, igav, ettearvatav, punnitatud, üleüldiselt, läbi ja lõhki lame. 
Ühel kenal õhtul veeretas ETV mingil põhjusel paari nende viisiketast ja mumst kasuisa ja ema muhelesid. Einoh, eks meil kõigil ole õigus oma veidrustele, tõmbasin pea õlgade vahele ja kasutasin oma õigust vaikida. 
Mõne aja pärast sattusin sõbrale pealinna külla. Mul oli mitu tühja kassetti kaasas, see polnud küll mineku eesmärk, aga alati on meeldiv lüüa ühe kiviga kaks rätseppa. Tõenäoliselt sain just selle sõbra käest Metallica "Master of Puppetsi" (vb mitte küll sel korral) kindlasti sain tema käest ohtralt Judas Priesti ja kindlasti ka the Smithsi (sellega ma väga sõbraks ei saanud). Ja kui me siis vaatasime, et mida, siis ütles ta, et kuule, mul on Talongi. Ütles sellise vaimustusega, et tundsin kohe kui õige on väide, et kerjustel ei passi väga peps olla. Kiunatasin mõttes, aga suutsin näo sirge hoida ja mõtlesin, et ok, ehk emale ja kasuisale meeldib, mis seal ikka. 
Jõudsin päeva pärast koju tagasi ja kuulutasin, et näe, tõin teile Talongi ja need kaks ahvi tõmbasid lõua viltu ja vingusid, et see on kaunis primitiivne kraam, ma võin selle rulli keerata ja kuhugi pista, nemad igatahes on minus pettunud. 

Neljapäev, 7. aprill 2022

CCXXXX: langetagem palves pea ja tõstkem häält

Muidugi kehtib see alati, aga tundub, et enne mingile sotsiaalmeedia kontole sisselogimist peaks seda mõttes lugema igaüks. Või, ei, valjult. Kuidagi nii, et oleks sunnitud korraks sõnumi sisule mõtlema. Kindlasti peaks seda lugema enne postitamist. 

Ühesõnaga, palvetagem: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende kahe vahel mõnikordki vahet teha.

Aamen." 

Ja ma kordan, et muidugi on see üsna universaalne, väärib meelespidamist ka ilma sotsiaalmeediata. 

PS! Palun väga vabandust, et ma olen selline krdi vaese mehe Cato Vanem, aga: "jah, see sindrima sotsiaalmeediavärgendus esse delendam!" Pole ju minu asi, aga no kuidagi jõuavad selle kajad ka minuni.  Ja enamasti paistab see inimestele halvasti mõjuvat. 

Ehk võiks seda palvet veel tuunida ja lisada midagi stiilis: "rääkida ainult asjadest, millest ma midagi tean ja ainult juhul kui sellest võib midagi tolku olla"? Noh, mõte pole läbinisti mäda, aga kes nii konkreetset juhist järgida jaksaks. Mina ise küll mitte. 

Lõppude lõpuks - kõigest rääkida on normaalne, tead siis midagi või mitte. Rääkimine, vestlus, on viis õppida ja mõelda ja seda ka kõige jäigemate puupeade puhul. Küsimus on auditooriumi suuruses. Sun Zi raamatus "Sõjakunstist" oli mingi selline mõte, et terve armee peaks toimima printsiibil, et ülemusel on kolm alluvat: pmst ülemjuhatajal kolm kindralit, igal kindralil kolm ..., nendel omakorda kolm ... 

Vb on valesti meeles, ma täpselt ei jaksa otsida praegu. Aga asja mõte oli selles, et vastutusala jääks hallatavaks. Me ei saa kogu maailma asju ainuisikuliselt lahendada - eriti mitte neid asju, milleni meie küüned üldse ei küündi. Ja me ei pea tervele maailmale korraldusi jagama nagu varblane nimega Mu Armas Härra seda tegi.

Neljapäev, 31. märts 2022

CCXXXIX: neli asja täidavad mind imetluse ja hirmuga

Noh, eks neid ole rohkem, aga täna on nimekirjas neljas üks uudis paarikesest, kes abiellusid salaja ja kahekesi, aga kelle pulmafotod ometigi kevadiselt kõmulehis laiavad. Mulle tundub, et nad tegid midagi õigesti. Või siis ikkagi valesti? Tõenäoliselt ei saa ma lihtsalt aru. Sellega on kõik korras, ei pea seletama, aga tänan pakkumast. 

Ent! Igal juhul viis see mu mõttele abielluda üksi ja salaja. Valisin halva nalja huvides endale välja ka väljavalitu, aga tema meelerahu ja eraelu puutumatuse huvides jätan selle nime siiski maha hõikamata. 

Reede, 25. märts 2022

CCXXXVIII: väike ving mahe/kahepalgelisuse teemadel

Vastutustundest pakatavad veebiväljaanded püüavad tavakodanikku vaos hoida, tuletavad talle meelde, et kommenteerides ei tohiks päris lolliks minna. Näiteks kasutatakse sellist lauset: "Enne mõtle, kui ütled. Ka anonüümselt kommenteerides vastutad Sa oma sõnade eest!" 
Jutt jumala õige. Nõus. 

Aga kas ajakirjanduse poole pealt (jah, ma saan aru, et me ei kliki kvaliteetuudistel) ei võiks sama printsiip kehtida? 
"Loe üle enne kui artikli avalikustad. Ka suure meediaväljaande mutrikesena jama ajades vastutad Sa oma sõnade eest!" 


Kolmapäev, 23. märts 2022

CCXXXVII: terve meenutus

Ükskord ennemuistsel ajal kui loomad olid juba sotsiaalmeedias rääkima hakanud, aga polnud seda veel päriselt vallutanud, küsisin facebookis nõu, et mul põlv katki, maadelda enam ei saa. Aga tahaks mingit trenni teha. Soovitage. 
Ja no joosta ka ei saa, arst ei luba. Samas, ega ei taha ka, sest see trenn peaks mulle ikkagi meeldima, olema vaheldusrikas ja nõudma mitmekesisemat pingutust kui "pane, Jüri, pane!". Maadlus - konkreetsemalt lukumaadlus, oli ideaalne trenn, sest annab ülihea koormuse, nõuab vastupidavust ja jõudu ja arendab mõlemat, pead mõtlema ja kavaldama ja keskenduma ja osavlema ja koordineerima ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. 
Saan teoorias aru kestvusalade võlust - koormus nagu ise tahad ja lased pea tühjaks valguda, pask vajub sinna kus selle koht. Või siis just mõtled sammude rütmis, mina teen seda käies, aga muidugi teevad mõned joostes või sõudes või rattaga sõites ja see on ok, loomulikult. Lihtsalt mind need ja teised taolised alad ei köida. Kordan igaks juhuks ja viisakuse pärast: kellele sobib, sellele sobib, mul pole kaebusi. 
Noh, ma vähemalt proovisin küsimust selgelt püstitada, et tahaks uut sportlikku hobi ja kirjeldasin oma valikuprintsiipe. Usun, et tegin seda selgemini kui siinses postituses, aga te saite ju aru, eks.

Ja kuidagi läks kogu selle asjaga nii, et postitus osutus kogemata avalikuks (süüdistan FB-d, aga mis sellest enam ja ega ma seda tõestada saa). 

Ja mis siis sai? 

Loomad hakkasid rääkima. Soovitasid joosta kuni pannakse plekist põlv. Või titaanist või jugapuust. Jne. Neid hulle jeekimeid oli ikka päris palju, mehi! Sport peabki olema ebameeldiv! Siis kasvab iseloom! Peadki sandiks jääma! Ausalt, ma ei tee nalja - seda hoiakut oli ikka väga palju. 

Siis ma ei teadnud, et lauatennis võib anda väga korraliku koormuse. Kui mängida ikkagi trennis, järjest täiega panna, kogu aeg oled põlvedest veidi all, kargled kiiresti ringi (ehkki ainult mõne meetri raadiuses) ja vehkled käega ka kohati päris kiiresti, pooleteise tunniga saab päris korraliku paugu, oh sa õnnista ja hoia. 

Nüüd tean. Ja küll on mõnus. 

Pmst kirjutasin selle postituse sellep, et nägin jälle mingite spetsialistide nõuandeid kaalulangetamiseks. Millised harjutused aitavad kiiremini tulemuseni jõuda. Lollakad! On väga mõistlik jõuda tulemuseni aeglaselt, aga nii, et see jääks kestma. Krt, ei ole normaalne iga nädal mitu korda välja tulla ideedega kuidas Rooma paari tunniga valmis ehitada. Ja seda aeglast, ent püsivat edu ei aita saavutada mitte konkreetsed harjutused, vaid lihtne põhimõte: liikumine olgu niisugune nagu liigutajale meeldib. Tegelikult meeldib. Muidugi pole asi nii lihtne ja sellest ei piisa, aga selles on suur osa asja tuumast: kui te leiate viisi kuidas teile ennast liigutada meeldib ja see ei nõua reisimist teise maailma otsa, st liigutamisviis on igati ja igapäevaselt kerge vaeva ja pealehakkamiskuluga teie lihakehale kohaldatav, siis, igatahes! 
Ja jumala eest, ma ei tea neist asjadest midagi ja piinlik on oma võhiklikkuses nii ülbe olla, aga midagi pole parata. Mina ei usu kiirete saavutuste püsivusse ega väärtusse, ma ei usu tahtejõudu vaid tahtmisse. 
Teie uskuge mida tahate, loomulikult. Ja võite mu silmad tõele avada kui te kuidagi teisiti ei saa.