laupäev, 28. november 2020

CXXI: abi võib tulla täiesti ootamatust ilmakaarest

Ikka muretsetakse korraga ületarbimise ja majanduskasvu pärast. Jah, raske on leida kompromissi! 
Ühe sellise raske kompromissiga sai hakkama üks Skandinaavia pank mil üks võrse ka Eestis. Või ei ole see enam Skandinaavia pank? Misiganes, suht suur pank on. Nemad, nimelt, panid oma netipanga ja ka krediitkaartide toimimise seisma just selle musta reede ajaks. Ei, ma ise ei oleks nagunii midagi ostnud. Jaa, no selge, kui on suur muudatus, siis mingil hetkel pidid nad selle ära tegema. Aga ikkagi huvitav valik. 

kolmapäev, 25. november 2020

CXX: nagu selle vaese rahva kannatuste karikas ei ajaks juba niigi üle

 

PS. mõtlesin, et lisaks ühe kaadri filmist "Kellavärgiga apelsin", aga te teate nagunii millist kaadrit ma silmas pean. 

teisipäev, 24. november 2020

CXIX: mis kergelt tulnud, kadugu kiirkorras mu silmist

Eks ma olen seda varemgi rääkinud, et mis kergelt tulnud see peabki kergelt minema, ei ole normaalne jääda õnneliku juhuse otsa istuma nagu kade koer heinahunniku otsa - ise ei söö ja teistele ei anna. 
Seepärast tõotan pühalikult: kui ma peaksin lotoga võitma, lotomiljonäriks saama, siis mina ei ole mõistlik. Ei. Ma ostan endale piisavalt suure maja või korteri (mõistliku hinna eest), siis lähen antikvariaati ja ütlen: "Igast üks eksemplar, palun." 
Sedasi. Nii hea on kui saad kohe riiulist võtta selle õige asja. 
Ja no teistele peaks ka jagama ja siis olekski rahu majas, ainult see käegakatsutav rikkus.

pühapäev, 22. november 2020

CXVII: igas töökollektiivis leidub alati üks sitakott kes

Teate ju kõik seda laulu, eks? Muidugi on võimalik, et suhkrutükk teeb mingi asja magusaks, leidub igas töös, aga tunduvalt tõenäolisemalt rikub mingi üks sitakott muidu täiesti mõnusa skeemi ära. On kuidas on, rikub või muudab maitsvaks, igal juhul on peaaegu iga asja võimalik vaadata veel mingi teise nurga alt ja leida, et näe, niimoodi mõeldes on see ju hoopis teistmoodi. 
Igatahes, mõnes mõttes päris mõnus, et ma selle koroona kätte sain. Või õigemini: tema minu. Sest nüüd on olnud nii, et mul nagunii pole mingit teist varianti kui siin kassiga kahekesi elada ja kütta ja jalutamas käia, ma ei saa mõelda, et nii, läheks sellele või teisele külla või kasvõi Suurde Linna (Elva) jalutama või midagi. Jalutada võib, aga elukohajärgselt, eks. 
Targemale inimesele pole selliseid piiranguid muidugi vaja, aga minu peas on see uks, mis laseb asju rahulikult võtta, nii kergesti avanenud ikkagi just tänu välisele sundusele, võimaluste puudumisele. Ja nüüd ma tean edaspidi, et saab rahulikult olla, ei pea kogu aeg sügelema. Ja kui sügelus peale tuleb, siis võin kasvõi selle postituse üles otsida. 
Praegu on küll mõnus olla. Ahi köeb, päeval paistab päike, öösel kumab kuu. Kui tahaks, võiks linalakk-neiu ta urkast välja suitsetada, ööd on piisavalt pikad. E-selver tõi korra toitu (blogisõbrad juhatasid mu õigele teele, tänan veel kord!, muidu vaatasin mingite Coopide ja Prismade ja Rimide poole, aga nad on kõik amatöörid (või ei näinud mina oma vaimupimeduse tõttu mulle vajalikku lahendust nende külluslikus paketis). 
Ühesõnaga, tänu teadmisele, et nii on, on kuidagi lihtne ja hea olnud. Ja, teadagi, seda arusaamist saab ju laiendada kõigele. Noh, et kui tead, et nii, nüüd teen järgmise x ajavahemiku nt seda või siis just teist, siis teedki seda või teist ja mitte üks kurat ei helista oma ahvatleva saba küljes rippuvat hõbedast kellukest. 

reede, 20. november 2020

CXVI: eestlaste paradiisikujutelm

Viisin läbi väikese küsitluse. Noh, uuringu. 

Kujutad ette: suur tõrs sooja vaarikamoosi, oled selle sees koos Jaan Pehuga, Jaan laulab. 
Kas see pole paradiis? 

Kontrollisin juhuvalimi meelsust. Viieteistkümnest küsitletust viis vastas, et jah, selline paradiis ongi. Neli soovis mõnda väiksemat muudatust (nt. maasikamoos, laulda võiks Jaan Tätte vms). Kolm jäi vastuse võlgu ja kolm eelistas oma paradiisikuvandi enda teada hoida. Seda viimast ei saa võtta päris nii, et nende paradiis oleks sootuks teistsugune. 

Kokkuvõtlikult võib öelda, et eestlaste võime taevalikke sfääre mõista on üsna hea. Selles on ürgeestlaslikku maalähedust. Samas, varasemate uuringute tulemused midagi niisugust ei ennustanud. 

neljapäev, 19. november 2020

CXV: mul lauda taga peenramaal kasvab juurpõhjus

Nõnda, sattusin kunagi koolitusele, kus libedikust petis seletas meile nagu pooletoobistele lastele, et kui meil selles kuramuse käitises, kus ma toona töötasin, peaks ette tulema mingi probleem, siis oleksime me nutikad kui me ei piirduks Jüri või Jaagu sõimamisega, vaid uuriks välja selle probleemi, selle viltumineku põhjuse, juurpõhjuse, ütles see libedik. 
Ja tegelikult oli tal ju õigus. 
Vb häiris mind see, et me olimegi need lollakad lapsed, kes ei suutnud selle (ja teiste) tõdedeni ise jõuda, et meile oli vaja seda meelde tuletada. Me teadsime küll, aga meil ei olnud kogu ülejäänud jandi kõrvalt selleks jaksu, ei olnud probleemide tegeliku lahendamise jaoks aega, isegi kui see oleks tulevikus meie ja kõigi teiste aega kokku hoidnud ja närve ja mida kõike veel. Ega Pulp Fictioni jahedad kangelased ka enam kuigi jahedad olnud kui neil oli tagaistmel korraga ilma peata laip. Neil oli junn jahe, aga ülemised otsad hakkasid täiega üle keema. Oli vaja kutsuda mees, kes selgelt ja rahulikult ütleb, mida teha. 

Ja kui üks hea sõber kurtis mulle täna, et ta on sotsiaalmeedias toimuvast väsinud, lohutagu ma teda, siis mõtlesin, et teda ma aidata ei oska, aga ennast natuke küll.  

Ja mõtlesin, et peaks ikkagi iga uudist lugema vähemalt kolm korda. Esimene kord loeks läbi. Teise ja kolmanda korra võib lugeda mõttes, aga ei tohi piirduda lugemisega. Siis peaks seda infot juba töötlema. 
Näiteks: kamp keskealisi mehi peksab sotsiaalmeedias üht prouat. Noh, proua teadmata ja verbaalselt. Siis võin ju mõelda näiteks järgmistele asjadele: 
- kas ma saan nad mõistusele kutsuda? 
- kas keegi peaks nad korrale kutsuma ja kas ma saan midagi teha? 
- kas ma pean selle teemaga tegelema? 
jnejnejne
Noh, see oli nüüd lihtsalt sotsiaalmeedia vägivallajuhtumile komistamine, mitte uudis, lähen kohe teema juurde tagasi. Enne ütlen, et sotsiaalmeedias arvete klaarimine ... Ei ütle. Sõbrale ütlesin, et mind pole seal poolteist aastat, varsti leian valgustumise või vähemalt õpin mõnd tõeliselt jõledat muusikapala peeretama.

Aga teemasse tagasi. Näiteks riivab mingi asi mu õiglustunnet. Sel juhul (okei, see on nüüd konkreetne ja värske puhk, aga) võib kaaluda näiteks: 
- teisendamist. Kui keegi on teinud mingi rahas mõõdetava sigaduse, siis võib summa tõlkida endale arusaadavatesse ühikutesse (minu kuupalk, päevapalk, mis iganes; olen nii kunagi rehkendanud kui palju ma peaksin töötama, et saada tubli tööga sama rikkaks kui Jeff B jne jms; kui palju ma peaksin töötama Jeffi rikkuse püüdmiseks kui mu äri kasvaks näiteks iga nädalaga 20% (see on metsik, uskumatu kasv, saate aru küll); saadud summat võib võrrelda mõne teise mõõdukalt relevantse summaga; see ei tähenda, et niidirulli vargus ei ole vargus, aga vb ei maksa selle teema arutamisele ka järgmisi nädalaid pühendada) 
- tirriteerimist (sest tirriteerimida tasub alati; lihtsalt tuleb seda teha üksi või mõttekaaslaste seltsis, mingeid suvakaid ei maksa kaasata, sest see võib lõppeda lihtsalt lõputu klähvimisega). Tirriteerida ei tohi sotsiaalmeedias. 
- juurpõhjuse otsimist. Jah, sellesama juurpõhjuse. Alati võib öelda, et inimesed peaksid olema nii kuradi eetilised, et nende sitt hiilgab ja alati tasub ise selle poole püüelda, aga selle asemel, et kiunuda oma kassi moraalse komplassi ja eetikakoodeksi puudulikkuse teemadel, võiksin ma lihtsalt vaadata, et tal ei oleks vabal ajal ametikala nina all, sest ta, täi, pistab selle ametikala konkreetselt pintslisse ja vurr ka ei võbele ja moraaliloeng ei muuda midagi. 
- teisendamist. Raha me juba teisendasime, aga nüüd võiks teisendada ka isikuid. Kas seesama asi, mis ajab meie puhmasvurrud õiglases raevus turri, kui selle ülimalt pahandava teo oleks toime pannud mõni oma jope, näiteks mõni keskealine mees, või kui ta oleks oma patutegu normaalselt vabandanud, mitte punastanud või siis just punastanud, ühesõnaga, kui asja sisu oleks sama, aga muudaks selles loos mõnda detaili, kas see asi oleks minu jaoks konkreetselt nii hiigelsuur? 
- juurpõhjuse otsimist, aga sedapuhku iseendast: miks, kurat, see asi mulle nii kangesti korda läheb? Ja kui ongi mõistlik põhjus, kas ma saan midagi teha, lisaks oma pahameele või vaimukuse väljanäitamisele? oma pahameele väljanäitamise asemel, midagi, võtta juurpõhjuse pealsetest kinni ja kutsuda eit appi, eit, teadagi, kutsub appi lapselapse, lapselaps muri, muri kassi, kass hiire ja tõmbamegi, raisk, juurpõhjuse välja. 

Seda nimekirja võiks jätkata pikalt. Ennekõike võiks selle süstematiseerida ja vb koguni artikliks kirjutada. Aga! Aga blogipostituse jaoks on siin juba sisu küllalt. Vähemalt minu blogipostituse jaoks. Et vb tõmbaks Jüride ja Jaakude sõimamisega veits tagasi ja vaataks, et neil ja meil ei oleks nii palju mudaauke õue all kuhu ninuli lennata ja kus püherdada ja nii edasi ja muud taolist. 

kolmapäev, 18. november 2020

CXIV: metsatalus elades vajub mokk elu imelisuse peale täitsa töllakile

Alles see oli, umbes paarkümmend aastat tagasi, kui seletasin venelasest kolleegile pisikese kaubalifti tööpõhimõtet, muidugi oma viletsas vene keeles: 
kahekümnenda sajandi rebane esitleb: väike ime! paned kaubad ühel korrusel siia kappi ja võtad teisel korrusel välja. 
Kolleeg urises, aga ei hammustanud. Ta oli lifti ennegi näinud. 
Nüüd jõudis kohale e-toit. Tähendab, eesid on nagu tavaliselt. Internetist tellitud toit. Kuidagi nii imeline: tellid ennelõunal sepikut ja õhtul tuuakse see sulle ära. Eks ma ole ennegi internetist asju tellinud, aga asju, sedapuhku tellisin toitu (ja mitte mingit wolti, see on ka teistmoodi) ja üldse: see puhk oli täiesti imeline ja eriline. Vb sellep, et mul oli kõht tühi. 
Igatahes, aitäh, kallid sõbrad! Ilma teie juhendamiseta imeksime Adalbert Näljasega käppa. Noh, kassil muidugi oleks toitu ja mul ka, aga vb mitte päris Seda toitu, kui te mõistate, mida ma silmas pean.