Mõistan nüüd pisut paremini issandat. Juba seitse kuud elan uues korteris ja no prill-laud on kogu selle aja poti jaoks väike olnud. Poti esimese servani pmst ei ulatu. Aga no ega ma selle peale istu ja sinna kus mu pekine reis nõjatub, selle all on fajanss nagu olema peab ja ei viitsinud tegeleda sellega. Mõtlesin kogu aeg, et peaks. Aga no käib küll ja juba selle mõõtmine ja uue otsimine on tüütu ja Siim Nestor ütles selle kohta tsõksti. Ei tahaks ise sellisesse seisu jõuda, et pean ütlema tsõksti.
Aga nüüd viskas üle. Otsustasin, et mõõdan vähemalt ära. Ja küllap siis järgmise aasta jooksul või nii otsin õige laua. Jube raske oli poldile ligi pääseda, või sellele liblikmutrile. Õnneks ei ole see selle kevade esimene liblikas. Esimene oli kirju, teine kuldne, vahepeal oli veel mitu tükki ja siis nüüd see sitapoti liblikmutter. See tuli lahti kruttida, et mõõtmistulemus saaks täpne. Üheksa korda mõõda, eksole. Või vähemalt ühe korra võiks mõõta, tundub mõistlik.
Kuidagi läbi häda sain mutri natuke lahti keeratud. Näpitsaid ei viitsinud otsida ja ega nendega vist ka ligi ei pääseks. Mõnikord kohe imestad kuidas tehakse selline asi, millele tegelikult tavalise mehekäega ligi ei pääse. Toru-Jüridel on ilmselt eritellimusel tehtud käed ja profiriistad. Samas, nimi ja seisus kohustavad, pean ju sellise tööga toime tulema. Kruttisin läbi häda teise mutri ka natuke lahti, ja - nõksti - prill laud nihkus! Ja siis sain aru, et mul on kogu aeg õiges mõõdus prill-laud olnud, sellel on lihtsalt lubatav vea piir ja meistrid, kes selle asja paika panid, otsustasid selle vea piiri vales suunas viimase võimaluseni ära kasutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar