XCIX: milleks jääda poolele teele, paneme ikka selle asja paika, et tulevastel põlvedel poleks valus ja häbi, püksis käbi

Meenus kogemata üks ettepanek, mille tegin kevadel 2018. See tundub ajakohane. Sõnastus muutmata, tahaks täpsustada, aga ei hakka. 

Abielluda tohivad ainult mehed, kelle nimi on Jüri, Jaan, Mats, Ants, Ats, Madis, Kalev või Lembitu.
Abielluda soovival mehel peavad olema sinised silmad ja kuldsed käed.
Naisenimedest on lubatud: Helju, Vilhelmiine, Mari, Krõõt, Linda.
Linda ei tohi abielluda Jaani ega Kaleviga.
Jüri ei tohi abielluda Krõõda ega Heljuga.
Rohkem piiranguid ei ole.
Erandkorras - kohaliku vaimuliku loal - on lubatud abielluda, muidugi ainult eelnimetatud tingimustele vastamise korral, ka hallide silmadega naistel.
Pidage meeles: meid on vähe ja seepärast peame me olema väiklased eriti hoolikalt, pühendunult.

XCVIII: mehest, kes kaotas lehma

 Tervitan tänase nädalalõpu teisipäeva puhul! 

Tahtsin rääkida sellest, et meie õnnetu kunstikriitik, kel lehm kadunud, tema arvamuste kohta on ilmselt kõik ära öeldud, aga mul tekkis mõte, et äkki kõik ei ole. Äkki on inimestel jäänud kahe silma vahele, et ütlus "lollidelt tulebki raha ära võtta!" ei ole käibel mitte ärimaailmas, vaid petiste hulgas.

Noh, kui see oligi veel tähelepanuta jäänud, siis nüüd on seegi öeldud. 

XCVII: kõik on kogu aeg valesti ehk lihtne näide taju petlikkusest

 Niisiis, vaatan aeg-ajalt aknast välja ja naabri trepil istuvad töömehed, teevad suitsu. Mõtlen: jumal, nad ei tee midagi ju! Midagi kasulikku. Huvitav, suitsetamise eest makstaksegi neile vä, ä?! Siis mõtlen, et hm, ma ilmselt lihtsalt ei märka nende puudumist. Mõtlen, et püüan järgmine kord aknast pilku heites teadvustada kui neid silma all ei ole. Noh, püüan-püüan, ega ma sellele ju keskendu, lihtsalt juhuslikult vaatan. Ja kogu aeg, kogu aeg teevad suitsu! 

Täna on ilus ilm, soe. Tegin akna lahti pikemalt. Mitte tuulutamiseks vaid olgu nagu suvel olema peab - kogu aeg lahti. Kurat, naabri aias on mingid töömehd kogu aeg, ma ütlen teile kogu aeg, lõikavad relakaga midagi, vist kive. 

Aga midagi positiivset: 
- kehval kuulmisel on omad plussid
- aknad, paistab, on üsna korralikud

XCVI: lihtne näide arvamuste muutumisest ajas

 Noh, ma arvan täpselt samamoodi nagu see ajakirjanik, et mis mõtet on neid suusatajaid ühelt tiitlivõistluselt teisele vedada, kui parim koht, mida loota, on kuskil viiendas kümnes. Muidugi, suusatamine on üldse nõme, inimene peaks tegelema mingi päris spordialaga või siis tegema midagi kasulikku.  Võinoh, enda rõõmuks suusatamine on tore, aga 

Noh, ma arvasin täpselt samamoodi nagu see ajakirjanik, et mis mõtet on neid suusatajaid ühelt tiitlivõistluselt teisele vedada, aga näe, suudavad võita! Ju siis on mõte! Väga lahe igatahes. Kuigi, muidugi, suusatamine on üldse nõme, inimene peaks tegelema mingi päris spordialaga või siis tegema midagi kasulikku. Võinoh, enda rõõmuks suusatamine on tore, aga 

Noh, näed, sel ajakirjanikul oli ikkagi õigus, polnud mingit mõtet neid tüüpe ja kogu seda naeruväärset ala mahitada. Huvitav, kas ta ise jäi oma ammusele väljaütlemisele truuks? Igatahes ei saa ma aru nendest, kes ütlevad, et seda võitu ei saa meilt miski ära võtta. Nagu mida?! Kui selgub, et tädi Milvi suur armastus on kadunud koos tädi Milvi säästudega ja takkatraavi ilmneb, et tädi Milvi on selles nimekirjas kuskil viiendas kümnes, siis tädi Milvi on igatahes küllalt mees, et öelda: kuradile, Volli, kui ma su kätte saan, siis kägistan ära! Ega ta muidugi ei kägistaks, hea inimene ikkagi, aga tädi Milvi ei hakkaks inisema, et oi, aga neid kauneid hetki ei saa minult miski röövida. Need hetked on läind, mälestus nendest on rikutud, see on ju igale natukenegi ärkvel inimesele piinavalt selge. Aga nüüd suusatamisest rääkides, muidugi, see on üldse nõme ala. Muidugi, enda rõõmuks võib suusatada, see on tore, aga teha nägu, et tegemist on tõsiselt võetava spordialaga, nimetada veidrike kokkutulekuid maailmameistrivõistlusteks, no ei, veidigi lugeda ja kirjutada oskav inimene ei saa sellise jamaga nõustuda. Ma võin ju leiutada mingi uue ala ja ennast selle maailmameistriks kuulutada, kuna keegi teine ei viitsi minuga võistelda. Hästi, suusatajatel mõned konkurendid ikkagi on, aga tõsiselt - maailmameistrivõistlused? Ja üldse. Aga, jaa, enda rõõmuks suusatamine on tore, mõistagi. 

XCV: meenus, kunagi töötasin lasteaias valvurina ja siis ühel pühapäeval oli neil mingi koosolek, lasteaednikel, ja üks neist oli eelmisest päevast jokkis ja tuli minuga Forrest Gumpi filmist rääkima, väga sümpaatne naine

Otsustasin, et täna on see päev, mil peab tegema ülikerge pommitrenni. Ja selle soojenduseks kilomeetrikese jooksma. Ma saan aru küll, et toibun parasjagu alles mingist asjast, mida rahvasuus nimetatakse haiguseks, tean, et pole ammu jooksnud (noh, eelmisel sügisel jooksin sada meetrit ja poolteist kilti ja nelisada meetrit = kaks kilti + paar hoojooksu; 110 m jätsin vahele), enne seda jooksin umbes viis aastat tagasi – tookord lidusin bussi peale, jõudsin. Aga kuna ma pärast seda bussi peale jooksmist õppisin kella tundma, siis pole nagu rohkem vajadust joosta olnud. Ja arst ka nagunii soovitas mitte joosta, et põlv. Ja niimoodi jala käies ja vilet lüües ja vahepeal pommi tõstes võib ju mõelda, et pole vanainimese vormil häda midagi, aga siiski. On häda. Ja ehkki ma toibun parasjagu millestki, mida rahvasuus nimetatakse haiguseks, oli raske, ja lisaks sellele, et oli raske, raskem kui oleks pidanud olema, kui oleks tohtinud olla, niisiis, lisaks sellele, et oli raskem, peab tunnistama, et ma ei oska enam joosta. Noh, põhimõtteliselt küll, et jalg jala ette ja vahepeal peab oma keha õhku paiskama ning selle kõige juures mingis kindlas valitud suunas liikuma, nii palju küll, aga päriselt jooksmine tähendab ikka midagi natuke elegantsemat ja tõhusamat (mul ei tule see e-tähega võõrsõna meelde, see sobiks siia paremini) ja ehkki ma pole kunagi olnud vääriline vastane ei Trinityle ega Boltile (see jooksja, mäletate), siis nii kohmakas kui praegu ma nüüd ka ei olnud. Jaa, inimene unustab isegi jooksmise, jalgrattasõidust rääkimata. Muidugi, see, kuidas rattal tasakaalu hoida püsib nii enam-vähem meeles, võib meeles püsida, aga vähim finess, see, mida sobib oskuseks nimetada, see kulub maha, selles mõttes olen ma alati seda ütlust veits vihanud, võinoh, teistpidi keeranud, et kõik, mida ei harjuta, ununeb – nagu näiteks rattasõit. Aga kokkuvõttes tahtsin öelda, et jõudsin järeldusele (NB! Ma ei räägi otsusest!), et tegelikult peaks oma elust mingi aja ikkagi jooksmiseks eraldama, kasvõi pommitrennide soojenduseks sörkima ümber kvartali, sest jooksmine on olemuslikult oluline oskus ja aitab väga hästi aru saada mis vormis oled (kas põsed rapuvad, kas ümbruskonna majadel kukuvad klaasid eest) ja mis sisu on (kas joostes edasi ka liigud ja kas hakkab rinnus pistma). Niiet, milleks mulle see põlv, peaasi, et mootor töötaks. Kuigi, loomulikult, kui põlv peaks tõesti valutama hakkama, kahetsen ma oma sõnu kibedalt, selge see, kahetsen isegi juhul, kui tegudeni ei jõua. 

XCIV: laena sirpi alasile kannel löö ja ruiga laulda

 Ma ei hakka kõiki oma vanu artikleid siia tõstma, ei, aga üks puutus täna pihku ja mõtlesin, et miks mitte. 

Triviaalsusi

XCIII: mõni nali ei kulu, ju sellep, et on kulunud algusest peale

 Kohvikute päev. Tartu, Veski tänav. 

"Tere!"
"Tere!"
"Meil on siin täna kohvikute päev, astuge edasi!" 
"Ma ei saa."
"Kuidas?" 
"Ma olen see Kolk." 
"Ma ei saa aru." 
"Ise veel saaks, aga mul on teie pärast mure." 
"Ikka ei saa aru." 
"Noh, võib-olla leiate, et ma ei olegi nii hirmus. Millele te oma identiteedi siis rajate?" 
"Tähendab ... ee." 
"Kolgaga kogudus? See oleks ju mage. Ja, noh, tõstaks mind asjatult, teenimatult esile. Varem oleks pidanud mõtlema." 
"Nojah, seda küll." 
"Eksole. Igatahes, parem kui ma lähen edasi ja teeme näo nagu seda vestlust poleks olnudki." 
"Ma usun küll, jah. Aitäh teile!" 
"Tore, et sain kasulik olla. Nägemist." 
"Jumalaga." 
"Jumalata." 
"Kuidas soovite." 

XCII: olulist

 Ähvardasin kunagi rääkida, miks fb ja sotsiaalmeedia minu arvates saatanast on. Vb teen seda kunagi, aga seni pakun lugeda Epu postitust, kust võib leida linke headele artiklitele. Soovitan neid lugeda. Filmi pole ma veel näinud. 

Lisaks kordan üht oma vana, pealtnäha lapsikut tähelepanekut. Sotsiaalmeedia on tasuta. See tähendab, et see toitub meie tähelepanust, tähelepanuvõimest. Mõelge korraks, kui paksuks me selle elaja oleme nuumanud ja, tõepoolest, mille ning kelle arvelt. 

PS. Ah, et blogi on ju ka sotsiaalmeedia? Noh, vb. Aga ega sotsiaalmeedia idee iseenesest ei ole halb, halb on, ... Teate, lugege neid artikleid. 

XCI: pange siis kõblas aegsasti valmis

Etteruttavalt rahvakalendrist:

23 september on tuntud kui teadmistekuu jüripäev.

Tehakse kõikvõimalikku jürikuuvärki, alustatakse kevadtöödega ja nii edasi, aga seda tehakse võimalikult teadlikult. 

XC: kuhu peab vaene inimene oma hingehädas jooksma?

Mind viibati kabinetti. 

"Nii, mis muret teeb?" küsis arst sellisel mõjusal moel, et olen teda alati uskunud - mis see ka ei oleks, saab korda.

"Piinlik sellest rääkidagi, aga teate: mul on trohheus lonkama hakanud." 

"Misasi? Trahhea?" Arst, igati hea spetsialist, vaatas mulle pingsalt otsa. "Valutab? Te tahate öelda, et kurk valutab?" 

"Ei, mis!? Ma tahtsin öelda just seda, mida ma ütlesin - mul trohheus lonkab viimasel ajal. Ja ma olen kogu aeg unine." 

"Kas te ennast kraadinud olete?" 

"Ei ole palavikku." 

"Tehke suu lahti, ma vaatan korraks." 

Lükkasin oma lõuad nii laiali kui suutsin, ise veendunud, et selles küll asi ei ole. 

"Kurk on korras." 

"Muidugi on kurk korras. Või, noh, ma oleks ka nii arvanud. Probleem on sügavamal, võib-olla psühholoogiline." 

"Alustame otsast. Mis kaebused teil on?" 

"Ma ju ütlesin. Trohheus lonkab." 

"Muud midagi?" 

"Muud midagi." 

"Vabandust ... milline trohheus?" 

Kehitasin õlgu. "Tavaline. Neljajalgne." 

"Te peaks loomaarsti juurde minema." 

LXXXIX: kirjanike sportlikest saavutustest

 Kuulukse, et Juhan Liiv hüpanuvat kord üle oma "Varju". 

LXXXVIII: ajakohane matkablogi, hilinenud umbestäpselt 29 aastat mõni kuu ja mõni päev

Nii, kirjutasin Kitty blogisse ühe postituse alla kommentaari, aga ei läinud läbi. Panen siis siia. Muudan ka natuke. 

Kitty postitus rääkis suures osas varustusest, et mida oli vaja ja mida mitte ja nii. Noh, muustki, aga mina võtsin vedu sellest. Nimelt käisin kunagi kõrbematkal. Kaasas ei olnud normaalset vihmakeepi (kogu aeg sadas), kampsunit ja villaseid sokke. Oleks võinud olla! Läksime kuuekesi. Moskva lennujamas kohtusime heade sõpradega. Nemad tulid parasjagu matkalt ja ütlesid, et mis, teil on väike ja väga väike telk?! See on ju jama! Võtke, siin on meie suur telk, mahute kuuekesi lahedalt ära. Me muidugi olime rõõmsad ja kõrbes selgus, et see oli meie väikese telgi suurune, magasime seal risti, ainult külili, üks telgi külg tuli maha lasta. Noh, põrandaks. Täitsa ilmaasjata tassiti kaasa päikesekreeme ja lühikeste varrukatega asju. Kuna minu seljakott oli kõige suurem, siis mina tassisin ka vett. Kui vesi hakkas otsa saama, võtsin kaasa ühe ilusa ümmarguse kivi. See oli umbes nagu kaks minu rusikat. Niiet, kott kergemaks ei saanud. Ei, mis ma ajan, vett oli ikka palju, kivi kaalus kindlasti vähem. Aga ma olin ka noor, rumal ja siis suhteliselt heas vormis, ei olnud raske. Kilosid muidugi ei tea, aga kohalikud mind osta ei tahtnud vaatamata veendumusele, et naine (pisut pikemad juuksed). Selline koormanaine, kõige suurema seljakotiga, neil, tsiviliseeritud inimestel, on selle jaoks eeslid.

Tagasiteel võtsid ülejäänud viis kaasa nohu, mul vedas. Noh, mul oli kivi.

Toimetatud: ei sadanud kogu aeg. Öösiti sadas. Ühel päeval ka: siis, kui läbisime savikõrbe. See oli tore! Katsud jalga kõigepealt lahti saada maa küljest ja emake maa ei ole valmis sind niisama lihtsalt minna laskma, tuleb kaasa. 

Ja, noh, kogu oma elu selle kõrbe servas elanud vanemad inimesed imestasid, et pole niisugust ilma näinudki, nii mitu päeva järjest, täitsa imelik. 

Ja, noh, Eestis oli sel ajal (aprillis) +20+. 

Ja, noh, tagasiteel saime kokku mingite jeekimitega, kes olid käinud põhjas. Nemad olid päikesest parasjagu põlenud ja täis elurõõmu. 

PS. Rehkendasin välja. Päevik on hilinenud arvatavasti 10732 päeva. 

LXXXIX: igati loogiline pealkiri

Raekoja kellamängu tõttu langesid kinnisvarahinnad Tartu kesklinnas üle kolmekümne protsendi

No jumal küll, miks on vaja inimesi piinata, mille eest?! Kas lauluvõistlustest ei piisa? 

LXXXVII: valgustatud monarh on raevust pimestatud

Nimelt, kui ma oleksin monarh, näiteks valgustatud monarh, siis paluksin ma oma sõjasulastel neljastada kõik tüübid, kes käivad ringi mask lõua otsas. Kui maski ei ole, siis ei ole. Kui on, siis olgu! Hea küll, mitte neljastada ja tegelikult ma ei ole raevus, aga kuidagi vastik ja häiriv on. Miks? Pikk jutt ja tõenäoliselt ei saa ma sellest ise ka aru. 

Katku positiivsetest külgedest: olen aastakümneid mõelnud, et kuradi toidupoed võiks oma neetud ostukorve pesta. Nüüd on nad selleni jõudnud. Igal pasal on hõbedane vooder - nagu ütlevad keeleoskajad. 

LXXXVI: esimesi kogemusi lööktöö vallas ehk Ema, ma olin kuulus!

 Tähendab, aasta siis oli 1991. Käisime Tallinnas kursaõe sünnipäeval. Ööbisime tema juures põrandal, järgmisel hommikul hääletasime koos teise kursaõega Tartusse tagasi. Muide, kursaõe ema keelas meil taldrikuid koristades neid üksteise otsa tõsta, ütles, et siis peab taldrikut ka alt pesema. Olen šokis tänini.

Aga, jah, hakkasime hääletama. Peatus auto, noh, pigem kaubik. Aga mitte selleks, et meid peale võtta, ei! Sellest väljusid mingid teleinimesed ja hakkasid meid küsitlema, et kuidas see hääletamine käib. Meelelahutuslik saade vms. Kursaõde rääkis, ma rääkisin samuti. Tõsi, ma ajasin täielikku kelbast. Issanda abiga enam ei mäleta, mida just, aga no ajasin. Minu värvikast jutust jäi sisse ainult üks sõna - kui saatejuht küsis, millised autod kõige paremini peale võtavad, ütlesin ma,: "Punased!" Selles vist isegi oli tõetera tegelikult. Mõnikord, kui inimesel on võimalik ise auto värvi valida, näitab see valik nende kohta midagi, sel teemal on koguni mõõdukalt teadust tehtud. Igatahes, see oli mu esimene sõna. Saade oli kokku lõigatud nii, et sisse jäid kursaõe kommentaarid ja minu "punased". Ja kursaõe kommentaarid olid minu omade ette tõstetud - eks ta alustaski rääkimist, aga ka need, mis ta lisas hiljem - ja kui mina ütlesin hääletajate viimase sõna (mäletate: "punased!), võttis teema kokku Kirill Teiter, kes kinnitas usutlejale: "Kõige hullem, kui hääletaja on loll." 

Sellest mul õnneks traumat ei jäänud.