CCXXXII: ema, ma tahtsin sulle midagi öelda

Võta oma Gogol ja kõnni! 

CCXXXI: täna ma küsitlen läbi öö, see on meeldiv, mehine töö

Krt, saadeti küsitlus, et kui ma leiaks aega vastamiseks, küll oleks hea. Mõtlesin, et hüva, teen erandi. Tegelikult on mul neile isegi midagi öelda, ehk kuulavad? Aga ei, küsitlus ei võimaldanud üldse midagi vabas vormis rääkida, ainult, et kas nad tüütavad mind reklaamidega piisavalt või kuidas nad saaks mulle paremini reklaame saata. 

Mina tahtsin öelda, et rahunege, raisad, maha. 

CCXXX: oleks see siis viinapudel olnud!

Käisin just käna. Tõin kuurist puid ja jõudsin natuke koperdada ja natuke kükitada ja natuke ennast teistpidi keerata, aga nii palju oidu ei olnud, et puusületäis maha pillata ja käsi maha panna. Õnneks siiski ei midagi hullu ent see totrus - puid iga hinna eest süles hoida - pani mu endast halvemini arvama. Toksasin küünarnuki vastu maad, oleks natuke halvemini läinud, oleks läinud palju halvemini. 

Toimetatud: eks aju mingi evolutsioonilise taaga pealt arvutab nii kiiresti kui jaksab. Aga ikkagi on kummaline, et mis käes, seda pillata ei tohi. Isegi kui see tegelikult oleks mõistlik. Või siis lihtsalt ei jõua selle väärtust, purunemislikkust ja pillamisest tulenevaid ohte rehkendada ja siis lihtsalt hoiad käes ja kogu lugu. 

CCXXIX: sõbrapäev on üks kord aastas palju rõõmu kaasa toob

Minult telliti luuletus meeste kui niisuguste ülistamiseks, ja seda ülistamistööd taheti teha just sõbrapäeval. Ei, see oli ikkagi konkreetsetele meestele, kallistele kolleegidele, kelle pale särab kui päike. Noh, jah, loodetavasti sain ülesandest õigesti aru, tulemus on igatahes siin ja selle esmaettekanne suurema eeskava osana on umbes praegu.

sa oled minu varjupaik mu kõige kindlam kalju
mu seltsis ei pea tagasi sa hoidma oma nalju
su najal kallis mees mu terve maailm seisab koos
nii prints kui valge hobune sa minu muinasloos
oh luba mul nüüd pihtida mis keelel juba ammu
ma imetlen su selget meelt ja imetabast rammu
käid ees just nagu trummilööja ma pean vaevu sammu
su seljas muutub kuldseks rüüks ka kotiriidest vammus
kui raskel hetkel vajama peaks mõnda selget tõtt ma
siis tean et sinult on mul tõde piiramatult võtta
sul kuldne süda kuldsed käed sul on nii palju anda
ja võtad atlasena terve ilma enda kanda
võid suure tõllu kombel sa kõik laevad tuua randa
nüüd anna andeks sõnastus: sa oled sitaks pandav
mis ette ka ei võtaks eal ei lõpeta sa ämbris
ma võingi jääda loksuma su hääle soojas tämbris
su sõnades on mõte ja su tegudes on hoogu
ma aiman kallis mees et naisi langeb nagu loogu
su külge kleepub raisakotkaid rahapuru kärbseid
sust jätkub meile kõigile me kartma ei pea kärpeid
su silmad hõõguvad kui söed vaid sinust tahan laulda
mind lämmatab see kirg mu ajab enneaegu hauda
võid sarmiga sa niita tõesti taevas tule appi
su särgi all näen pungitamas mõndagi kuuspakki

CCXXVIII: hea, et on midagi püsivat ses muutlikus ilmas

Kord lapsepõlves tsirkuses ma käisin isaga
ning tulvil õõnsat kummastust sealt koju tulin ma.
Nii palju andis mõelda kõik - mil kombel laulab saag,
miks karu tantsu lüüa võib, kui tuld küll neelab maag?

Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad
kahtlus ometi jääb.
Lastest, vaaridest, armund paaridest
kahtlus mööda ei läe.
Meis kõigis on kübeke klouni,
ka siis kui seda ei näe...
Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad,
kahtlus alati jääb!

Kord pruudipõlves tsirkuses ma käisin kalliga
ning tulvil totrat vaimustust seal tõotas mulle ta:
"Kui lõvi võitlen sinu eest - sa nõua seda vaid
ja läbi tulerõnga seest ma hüppan sedamaid!"

Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad
kahtlus ometi jääb.
Lastest, vaaridest, armund paaridest
kahtlus mööda ei läe.
Meis kõigis on kübeke klouni,
ka siis kui seda ei näe...
Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad,
kahtlus alati jääb!

CCXXVII: reklaami lahtiütlus

 Tähelepanu! Tegemist on finantsteenusega, mis ei sobi finantsprobleemide lahendamiseks!