Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

laupäev, 31. oktoober 2020

CVI: tõlkija metsatalus

Nii, eile jõudsin siis oma metsatallu. Ega ma eile midagi eriti teha jõudnud, pakkisin asjad lahti ja vahetasin vundamendis paar palki välja. Ja kui mul juba haamer käes oli, siis ehitasin majale teise korruse peale – kui keegi külla tahab tulla, siis on see võimalus, ei pea kolmes toas kahekesi kügelema, kitsikust kannatama. Või äkki tuleb koguni mitu inimest korraga, eks. Ega ma eriti viitsinud seda juurdeehituse asja ajada, aga mõtlesin, et kui kohe ei tee, siis jääbki venima. Mitmeks päevaks. Õhtul tõlkisin veel ühe poognakese krimkat, imelik laiskus oli peal. Aga eks inimene võib endale mõnikord kergemaid päevi ka lubada. 

Täna hommikul, nagu metsatalus elav tõlkija muiste, läksin korjasin viis tonni kukeseeni ja seitseteist kuupmeetrit jõhvikaid. Ma ei oska neid jõhvikaid teisiti mõõta ka. Pakkusin toidupangale, nad tulid mingi kahe ämbriga ainult. Ütlesid, et rohkem pole vaja. Müüsin siis ülejäänu Amazonis, pakendasin ja nii. Muidugi, pakendamiseks pidin ostma paar masinat, ei viitsi seda käsitsi teha, ja ehitasin ka pisikese tšehhi. Kui ma juba internetist asju ostsin, siis vaatasin järele ja selgus, et siit kahekümne kilomeetri raadiuses jõhvikaid ei kasvagi. 

Ühe kivihunniku tassisin ka ümbruskonna põldudelt kokku, tegin sellest lahkudes pildi ka, aga siis tuli üks kohalik ja ütles, et namad elavad siin loodusega kooskõlas ja pangu ma kivid tagasi sinna kust võtsin. Palusin viisakalt vabandust, tõesti, ma ei tunne kohalikke kombeid, aga õnneks on mälu üsna hea, panin kivid tagasi ja sel kohalikul polnud ka rohkem etteheiteid. Saime koguni sõpradeks, käisime paar ringi saunas ja nii.



Siis tõlkisin ühe krimka ja tundsin, et kondid on kanged sellest istumisest, läksin korraks metsa jalutama, kohtusin ühe naisega. Ma ei hakka kõigest seletama, aga saime jutule, käisime paar korda kohtamas ja siis oligi aeg lõunat süüa. Naise nimi on Marta Kaasik ja kui ma poissmehepõlves kandsin nime Jüri Kolk, siis nüüd otsustasin naise nime võtta, nüüd olen Marta Kolk. Tõsi, selleks sain ma eeskuju ühest briti teadussaatest – Hugh & Laurie. Ühesõnaga, Marta tegi süüa ja siis lasin korraks leiba luusse ja tõlkisin veel ühe krimka ja siis oli küll hea meel, et olin maja kõrgemaks ehitanud, oli lastel kohe kummalgi oma tuba olemas. Siis läksid lapsed ülikooli, poeg veel hakkas abielureferendumi teemal targutama. Ütlesin talle, et kembelgu omasugustega, ärgu ajagu minu katuse all seda jumalavallatut patujuttu, nii palju jah, et minu arvates võivad kõik vastutusvõimelised täiskasvanud abielluda, suurtel kiirustel ja hulgakaupa ja samas ei tähenda see, et nad peaksid seksima, aga see, mida tema tahab, see on liig mis liig. Aga see nüüd läks liiga päevapoliitikasse, poiss nimetas mind konservatiivseks kännuks ja, ega ma ei viitsinud tema juttu kuulata ka. Lõpetagu doktorantuur ära mis tal muudkui venib ja venib, siis räägime. 

Pärastlõunal ei teinud suurt midagi, lugesin kaks luulekogu ja ühe romaani, tõlkisin paarkümmend rida Spenseri suvaliselt valitud tekstist, lihtsalt näpuharjutuseks, muidugi lugesin selle oopuse ja kõik selle kohta kirjutatud kommentaarid läbi, et mitte vääratada. Ega Spenseri tõlkimine pole siin mingi vabavärsi viskamine, peab ikka lisaks mõttele ja tundele edasi andma ka meetrumi ja nii edasi. Tegin selle ära, milles kühvel. Üldiselt tundub, et see maaelu ikka päris sobib mulle. Loodus muudkui kutsub ja siis ei saa ehk nii palju tööd tehtud kui tahaks, aga eks see ole tore ka ja aitab võib-olla mõnikümmend aastat kauem vormis olla. 

Aga, muidugi, metsatallu kolimiseks peab ju kõigepealt mõisavalitsejaks õppima. Jorh Aadniel Kiire eeskujul seda tegingi, käisin kunagi oktoobris metsatöödel abiks, veeretasime kive ja tagusime tikke või vaiu maa sisse ja nii edasi, peab ütlema, et praktika ikka sobib mulle. Ja neid kive tuli hoolega sättida, et vahesid ei jääks. Kuna tegemist on ebastandardsete kividega, iga kivi ise mõõdus ja kujuga, siis muidugi oli nende nõuetekohane ladumine nagu keeruka vormiga luuletuse tõlkimine, otsid sõnu ja sätid paika, kõik peab klappima. 

Ja eks ma püüan selle tõlkimise ja muu elu kõrvalt natuke oma tekste ka kirjutada. Ega meie kirjanduses ei ole ju sellist asja varem tehtud, et keskealine mees elab kuskil pärapõrgus, vaatab aknast välja ja kirjutab sellest mida näeb ja mäletab. See lünk, see haigutav kuristik, saab nüüd loodetavasti kinni mätsitud. 

reede, 30. oktoober 2020

CV: kas vana kinnismõte ka roostetab

 Kui minu erakond pumba juurde saab, minu erakond on eesti keel, siis teeme referendumi ja rotime inimestelt meelsusväljendust. Esitame küsimuse: kas teil on vana sohva või kui ei ole, kas tahaksite, et oleks ja kui oleks, kas leiate, et see peaks tegema kihva-kohva? 

Selle infota on raske edasi elada. Noh, kellelgi kindlasti. Mina tegelikult päris täpselt ei tea, miks me nii küsiksime. 

neljapäev, 22. oktoober 2020

CIV: ma saan aru küll, aga ikkagi

Jah, ma tean, et nii need asjad ei käi. Tean, et enamikule inimestest ei sobiks ka kui käiks, aga siiski tahan öelda, et oleks ju tore, kui lastehaiglal oleks masin olemas (jah, absurd: kõik masinad ei saa olemas olla, eesmärk on liiga kõrgel, aga argumendi nimel mängime, et lastehaiglal on masin olemas) ja siis tuleks jõulukampaania, et klge, annetage ministritele autode ostmiseks. Töö on tehtud, palka nad muidugi saavad, aga no pmst mingi tagasihoidlik rüsa võiks ju olla ametiautoks ikkagi. Mina küll annetaks. Ja oleks tore kui see rüsa oleks suht turvaline, sest selliseid ministreid tahaks hoida. Aga mitte liiga uhke, sest siis lähevad ise ka uhkeks. 

Ja no nüüd tuli mõte, et opositsioon muudkui umbusaldab meie valitsuse ministreid ja valitsust tervikuna ja see on nii negatiivne, nutu ajab peale. Võiks proovida usaldada. Tuleks välja usaldusavaldusega, ma peaaegu usun, et valitsusparteilased oleksid segaduses, küsiksid endalt esimest korda üle hulga aja, et jaa, kuulge, opositsiooni omad on täielikud türblid, seda küll, aga kas ma tegelikult usaldan seda valitsust? Nagu päriselt? No ei usalda ju. Ja niimoodi - usaldusavaldusega - võiks valitsuse kukutada. 

Ja usaldusavalduse tekst võiks öelda, et no usaldan, teate, pole ühtegi argumenti sellele usaldusele toeks pakkuda, aga eks poliitika ole kompromisside kunst, kõik peavad pingutama, kõik peavad järeleandmisi tegema. Ma lihtsalt usaldan, midagi pole parata. 
Võib-olla selle teksti kallal peaks natuke vaeva nägema, mul pole praegu rohkem viitsimist. 

neljapäev, 15. oktoober 2020

CIII: nii, täisaba, nüüd oled sa teolt tabatud

Antud juhul olen selleks täisabaks mina ise. Olin täiesti unustanud, et kirjutasin selle luuletuse ja et see Müürilehes avaldati. Aga luuletuse võib vahele jätta, autori tutvustus tundub pädev. See on luuletuse all. 

Siin.

teisipäev, 13. oktoober 2020

CII: mida ma aknast näen (loodetavasti viib see peagi millegi mastaapsema manu, püsige tuunituna)

Akna alt sõitis just tõukekaga mööda üks varateismeline. Muidu tavaline vaatepilt, aga ta hoidis lenksu pmst puusasid selle vastu surudes, sest ühes käes oli telefon ja teine kipsis. 

teisipäev, 6. oktoober 2020

CI: kuskil on raudselt kirjas, et ma ei pea flirtima igaühega, kes mind elus edasi aitab

Einoh, tere tali! Nüüd saatis mu telefonioperaator mulle tänuliku tekstisõnumi, et ma arve ära maksin. Nagu ma ei oleks seda juba aastakümneid teinud! Olen. Ma ei tea, mõned asjad on ikkagi nii, et enesestmõistetavus on ok, mõned asjad käivad vaikimisi. Ma ei taha, et kõik naised, lapsed, mehed, siilid, koerad ja vanad panged hakkasid mulle saatma nõretavaid tänukirju selle eest, et ma ei ole neid näpistanud, jalaga löönud, nende pihta sülitanud, neid tutistanud, neid lakkunud, neid musta pipraga maitsestanud, neid punase pipraga maitsestanud ja nii edasi, aimate juba küll. Ja siis veel see lollakas jätk: Muide, kas teadsid, et tuvid ... Rahunege maha, raisad. Ma tean tuvide kohta igasuguseid asju, ma tean ka seda, et nad nokiksid hea meelega teie tarkuseteri kui need poleks mitte tarkuseterad vaid päris terad ja mitte sõnnik vaid noh, tõsise toiteväärtusega kraam. 

Ma saan aru, et tänapäeva maailmas on väga vähestel inimestel (luuletajatel, keeletoimetajatel, arstidel ja tuletõrjujatel ja põllumeestel ja teadlastel ja mõnel veel) PÄRIS töö, aga kas te ei võiks lihtsalt mõnda särasilmset, visiooniga persooni palgal hoida, selmet anda talle tegelikke ülesandeid, voli inimestele totakaid sõnumeid saata? Mh? Me peame kuidagi teisiti astuma vastu inimeste töökohtade kadumisele, miks mitte üldine põhisissetulek, tõepoolest. 

Ei, ma ei ole üldse vihane, aga no see on naljakas. Või siis vähemalt lollakas. Kas te teadsite, et vanasti kasutati tuviposti ja mõnes paigas kasutatakse siiani, aga meie, mobiilioperaator, kelle teenuseid te, aus härra, olete umbes sada aastat kasutanud, aitame teil inimestega suhelda tuvivabalt, teadsite vä, ä? 

C: kus on kirjas ja kes on öelnud, et elu peab lihtne olema?

Vastuseks pealkirjas esitatud populaarsele küsimusele - mina olen selle kirja pannud ja ma olen seda öelnud ka. Hetkel ei tule meelde, kuhu ma selle kirjutasin, kindlasti sellesse blogisse, mis on praeguseks maha võetud, aga kirja on see pandud ja võin ka üles otsida ja võin veel kuhugi kirjutada. Elu peab lihtne olema. 

No kuulge, see on ju selge. Kui tunnete, et miski on mäda, siis hakake selle kallal nokitsema. See on lihtne. See pole alati kerge, aga see on lihtne. Muidugi, lihtsuse saavutamiseni, tõrke ja teo või siis unistuse ja teo sidumiseni viib okkaline rada, aga põhimõtteliselt on see lihtne ja see on sedasorti lihtsus mille poole tasub püüelda. Minu arvates. Jesver-tosver, ma peaks vist täpsemini seletama, aga ma ei seleta, sest tegelikult tahtsin ma öelda, et küll mulle meeldib oma elu keeruliseks elada. 

Noh, kas nüüd just elu, aga ikka. Asi on nimelt selles, et mul on korralik habemenuga ja üks kohutav säästuväits. Ja kas ma ajan hea noaga ja kuulan kuidas selle tera habemekarvade langedes rõõmust säriseb? Ei. Mul on vaja see säästuväits nii teravaks saada, et seegi kõlbaks. Ma olen umbes nagu miljunäär, kes võiks sõita mõne luksusautoga, aga putitab selle asemel Moskvitš 412-teistkümmet. Aga no käima sain, see on nüüd piisavalt terav. Ta ei tekita küll niisugust nauditavat heli ei rihmal teritades ega ka minu nahal liueldes, aga muidu juba täitsa nii. Ja no heliga ei anna koduste vahenditega midagi teha ka, see on ikkagi tera omadus. 

Ühesõnaga, jah, mõnikord on tore mingi jamaga pusida, aga üldiselt: loodetavasti on mu mõte siiski arusaadav, elu peab lihtne olema.