Vaatan seriaali
The Good Doctor ja, ei, mina selline ei ole. Muidugi mitte. Aga mõningatest joontest endas on kuidagi lihtsam aru saada. Nt vahin aknast välja ja näen kuidas keegi pargib üle kahe koha. Ja isegi kui see pole minu probleem ja isegi kui see kellelegi mingit probleemi ei tekita, mitte kellelegi, ajab see mind veits närvi. Äkki ikkagi tuleb rohkem autosid? Ja kui ka ei tule, miks ta ometi nii teeb? Mis otsaga, kui üldse!, see inimene(?) mõtleb? Sisimas kerkib soov
koomiks välja trükkida ja kojamehe vahele torgata või midagi. Ja see mõte ei jäta mind nii lihtsalt rahule. Asjad, mida ma armastan, seisku omal kohal. Ja üldse võiks asjad omal kohal seista. Välja arvatud muidugi siis kui neid kasutatakse. Ja inimesed peaksid üksteisega arvestama sel moel nagu see minu peas käib. Just sel moel, jah.
Tasahilju olen õppinud endale ütlema, et kui inimesed on erakordselt nõmedad, siis tõenäoliselt tundub mulle nii sellepärast, et olen nälgas või väsinud või hakkan haigeks jääma. Aga ega see kergelt tule.
Ja siis kadestan seriaalikangelast, sest tema saab ennast nii vabalt väljendada - jaurata, kuidas kõik olema peab, lihtsalt ennast korrata, ja no nii ongi. Ega teised kuula, aga vähemalt võib ta öelda, et siin on liiga vali lärm, liiga vali lärm, liiga vali lärm. Ausalt, ma tahtsin just "midagi head", põikasin kohvikust läbi ja tundsin, et ei suuda sinna jääda. Jälle, see pole võrreldav autismiga, muidugi mitte.
Jah: kangelane jaurab ja kannatab silmnähtavalt. Äkki saab sagedamini aru kui mina, mis just talle pinda käib? Mina lohutan ennast alatasa, et pole häda midagi, igapidi võib, aga kuskil alateadvuses ussitab mingi kuradi Basil ja laseb sellise jutu peale törtsu mürgist gaasi.
Aga ei, võrdlus loomulikult ei ole õigustatud. Lihtsalt mõnikord on kohutavalt ülepaisutatud võrdlus - eriti kui jutt minust endast - ainsana arusaadav.
Jah, kallis, ma toon sulle kuu ja tähed. Veel midagi? Viitsid, vaata, kas meil juustu ja õlut on.
