Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

Teisipäev, 31. mai 2022

CCXXXXV: sellel reeglil on kindlasti mingi nimi, noh, nagu Murphy seadus või Zenoni apooria või midagi

 Kui pealkirjas sisaldub sõna "üllatav" või näiteks väljend "ootamatu põhjus" või midagi sellist, siis "paljastab" artikkel midagi niisugust, mida tõepoolest teadis juba minu vanaema. St. jah, õige jutt, väärib teadmist, aga üllatavat ega ootamatut pole siin midagi. 

Kes teab, kuidas seda printsiipi nimetatakse? 

CCXXXXIV: ühel mu sõbral on selline mure, et

Vaatan seriaali The Good Doctor ja, ei, mina selline ei ole. Muidugi mitte. Aga mõningatest joontest endas on kuidagi lihtsam aru saada. Nt vahin aknast välja ja näen kuidas keegi pargib üle kahe koha. Ja isegi kui see pole minu probleem ja isegi kui see kellelegi mingit probleemi ei tekita, mitte kellelegi, ajab see mind veits närvi. Äkki ikkagi tuleb rohkem autosid? Ja kui ka ei tule, miks ta ometi nii teeb? Mis otsaga, kui üldse!, see inimene(?) mõtleb? Sisimas kerkib soov koomiks välja trükkida ja kojamehe vahele torgata või midagi. Ja see mõte ei jäta mind nii lihtsalt rahule. Asjad, mida ma armastan, seisku omal kohal. Ja üldse võiks asjad omal kohal seista. Välja arvatud muidugi siis kui neid kasutatakse. Ja inimesed peaksid üksteisega arvestama sel moel nagu see minu peas käib. Just sel moel, jah. 
Tasahilju olen õppinud endale ütlema, et kui inimesed on erakordselt nõmedad, siis tõenäoliselt tundub mulle nii sellepärast, et olen nälgas või väsinud või hakkan haigeks jääma. Aga ega see kergelt tule. 
Ja siis kadestan seriaalikangelast, sest tema saab ennast nii vabalt väljendada - jaurata, kuidas kõik olema peab, lihtsalt ennast korrata, ja no nii ongi. Ega teised kuula, aga vähemalt võib ta öelda, et siin on liiga vali lärm, liiga vali lärm, liiga vali lärm. Ausalt, ma tahtsin just "midagi head", põikasin kohvikust läbi ja tundsin, et ei suuda sinna jääda. Jälle, see pole võrreldav autismiga, muidugi mitte. 
Jah: kangelane jaurab ja kannatab silmnähtavalt. Äkki saab sagedamini aru kui mina, mis just talle pinda käib? Mina lohutan ennast alatasa, et pole häda midagi, igapidi võib, aga kuskil alateadvuses ussitab mingi kuradi Basil ja laseb sellise jutu peale törtsu mürgist gaasi. 

Aga ei, võrdlus loomulikult ei ole õigustatud. Lihtsalt mõnikord on kohutavalt ülepaisutatud võrdlus - eriti kui jutt minust endast - ainsana arusaadav. 

Jah, kallis, ma toon sulle kuu ja tähed. Veel midagi? Viitsid, vaata, kas meil juustu ja õlut on. 

Teisipäev, 10. mai 2022

CCXXXXIII: lugemissoovitus

 Ega ma lugemissoovitustega väga hullusti pinda käi, aga seekord teen erandi. 

Olge nii armsad ja lugege Lucia Berlini "Koduabilise käsiraamatut". 

Aitäh!