CCIII: ega ma lahkest südamest, ma niisama

Ühesõnaga, mul on ära anda raamatuid. Kui mõni lasteaiarühm või töökollektiiv või ka üksikisik tunneb huvi järgmiste taieste (1, 2, 3) vastu, siis võtku ühendust. Transakulud - kui tekivad - jäävad teie kanda. Võite ka mulle raamatute eest raha annetada, aga ei pea seda tegema. 

CCII: jessuke ja püha maarja, rehepapp ja vanapagan - tulge aga kõik vaatama: ma leiutasin jalgratta!

Ma olen siin ja mujal varemgi sokkinud, et koolide kehaline kasvatus ei peaks olema, ei tohiks olla mingi krdi sport ja tulemuse tegemine (jah, see on muutunud paremuse poole, aga vähe!), peaks hoopistükkis olema sobiva liikumisharjumuse leidmine ja sissekasvatamine. Aga vaatamata sellele sokkimisele tuli mulle alles nüüd pähe, et kekatundides võiks hoopis õpetada tantsimist. Jah, tantsimist. 

Oskus, mis kuluks ära paljudele, aitaks edaspidises elus vähem juua ja atraktiivse soo esindajatega kompleksivabamalt suhelda. Kujutage nüüd ette maailma (Eestit) kus peaaegu kõik oskaksid tantsida! Ma ei hakka kirjeldama, muutus oleks tohutu. Diskursus lööks kahel otsal lõkendama, nagu tulekeelta lõikaks paradigma kammitsaista valla. Ja kui see maailm siis niisugune oleks, ei märkaks keegi, et ta sõpradest ja kolleegidest ja vaenlastest mitte ainumaski (ma ütlen: mitte ainumaski  või äärmisel juhul üks) pole kordagi kaugust hüpates pakku tabanud. Sellised asjad jäägugi proffidele. 

Muidugi, kõigile ei sobi, las nemad veeretavad topispalle! (ok, tegelikult muidugi tehku midagi toredat). 

CCI: ei, ega ma enda pärast

kui konto ootab nukralt väikest rahalaeva
et maksta võlgu, mõned rõõmud leida eest
kui konto ootab pikisilmi rahalaeva
siis ootan mina vaid paari nulli veel

Selgemaksütlemine: jah, ei, ma saan hakkama ja küll ta tuleb. Lihtsalt lubasin sõbrale laenata, aga seda ma küll enne sildumist teha ei saa. Sõber ütles, et saab ka hakkama, vähemalt homseni ja eks ma siis leian võimaluse.

CC: docblog, mis räägib nime needusest

Kui eile pärast üheksat koju tagasi jõudsin, hakkasin pumpa välja vahetama. Ühendused sain valmis veerand tunniga, vb poolega (tegin enne plaani ja mõtlesin läbi, mis juppe on vaja osta lisaks pumbale ja oh imet – jupid klapivad, midagi puudu ei jäänudki! Tõsi, natuke targem oleks võinud olla, kui nüüd kohe teise pumba peaks kuhugi ühendama, siis oleks ka.), aga pumba täitmine veega oli küll parasjagu aeganõudev jampsimine. Nimelt tuleb see veetäitmisava kaudu täitsa täis valada. Nojah, aga sinna mahub ainult 30 sõrmkübaratäit ja siis lööb pump selle veetilga hüdrofoori (millegipärast kirjutatakse tehnilistes dokumentides alatasa hüdrofor, aga ma hääldan hüdrofoor ja kirjutan ka nii ja – nüüd kontrollisin – õs arvab ka nii). Sõnaga, pump tööle paariks sekundiks, kork maha ja kolm süstlatäit juurde, sest millestki sinna valada ei saanud (tõsijutt!). Noh, mingil hetkel mõtlesin välja parema lahenduse ja sain asja tööle. Paremat lahendust kirjeldamata (see oli pisut ebaseaduslik): nüüd, kui mul asi käpas (ma usun!) ja loogika selge, lugesin suure vihaga juhendi läbi. Ei, sellele, kuidas see pump ja hüdrofoor normaalselt lühikese ajaga piisavalt täita, lahendust ei pakuta (võiksin ise selgitada seda teistele!) Muidugi on mingi võimalus, et ma olen ise loll, aga eelistan uskuda vastupidist.

Kokkuvõttes sain kell kaks magama (tõsi, selle hulka käis natuke jorutamist, jokutamist, kultuurilistele elamustele pühendumist, pesemist – üleüldist rahunemisaega pärast mulle võõra töö tegemist.

Aga olin suutnud a) alustades ennast nii higiseks ajada, et korralikult pesemata magama minna ei tahakski ja b) pähe võtta, et mis tehtud see tehtud, siis on järgmine päev pumbajamavaba. Ja no ega see sisemine jonn ei oleks mind lasknud uinuda vist enne nelja vms (st. juhul, kui ma poleks suutnud seda tööle saada, siis oleks vähemalt nii kaua pusinud.)

Ja noh, seisus kohustab: ei ole võimalik leppida, et Jüri ei saa hakkama torutöödega.

CLXXXXIX: lahvatas heameel, lahvatavad kestvad kiiduavaldused ja piuksatab üks küsimus

Sotsiaalmeedias lahvatanuvat klientide pahameel, et vaktsiinipassita ei pääse sinna või tänna. Näiteks kinno. 

Ma lihtsalt tahan öelda, et kingin mõttes kaalikast auraha kõigile ettevõtjatele, kes vaktsiinipassi nõuavad ja kui mul on valida, kas süüa pooletoobistega ühest künast või hoida nendega distantsi, siis eelistan päris kindlasti teist varianti, pole mingit küsimust. 

Kui inimene tahab olla idioot, siis olgu seda vabast ajast ja kodus magamistoas. Pole vaja normaalsetele inimestele oma jampsi pähe määrida. Hau! 

PS! Seda takistab ilmselt mingi juriidiline knihv, aga küll oleks tore kui "vaktsiinipassi" asemel piisaks id-kaardi näitamisest. Okei, ma saan aru, et vb mõni ei taha, et riik saaks teada, et ta käis kinos "Kiireid ja vihaseid" vaatamas, täiesti arusaadav. Tal võiks siis olla mingi eraldi pass või mingi passist parem lahendus. See, et ei taha oma isikut igal pool tuvastada on tõsiseltvõetav põhjendus. Aga võiks pmst olla võimalus näidata passi asemel tavalist id-kaarti. Mina näitaks. Veits lühinägelik vb, aga ausalt öeldes - suur vend teab juba nagunii kõike, mida ma teen. Teda lihtsalt väga ei huvita. Kui ma keeldun kuskil id-kaarti näitamast, see ei muuda mind oluliselt anonüümsemaks. See näitab pmst lihtsalt, et harrastan privaatsuspesu. 
Privaatsust, jah, tahaks tagasi, aga see on keeruline värk, ega vist naljalt ei saa. 

CLXXXXVIII: isejuhtiv tähelepanu

Tähendab, ma ei taha siiski rääkida tähelepanust kui niisugusest ja sellest kui oluline on seda pöörata õigele träänile. Lugu on lihtsam. 

Nimelt on viimasel ajal mu tähelepanu juhitud asjaolule, et ma näen välja nagu 1950-ndate idaploki kirjamees. Ja patt oleks salata! Midagi pole parata, ehkki tegemist pole olnud otseselt etteheitega, tekkis siiski tunne, et vb peaks teised riided ostma hankima. Noh, peamiselt ladus sellele muljele - mul jäi selline mulje! - vundamenti mu kuub. Mõtlesin, et mida siis teised mehed kannavad. Kleite? Ei. Kleitidega on üldse see, et kui taskuid on vähe ja siis peaks iga kleidi juurde kohase ridiküli hankima ja nii edasi. Ja üldse, minu numbrit poest ei saa vist ja rätsepa juures pole siiani kordagi käinud, kas siis kleidi pärast alustada? Muidugi võiks, aga pigem siiski ei kanna ka teised mehed kleite ja mina tahan olla nagu kõik teised. 

Niisiis, mõtlesin, mida teised mehed kannavad. Tundus, et mingit jama. Ega te ise ka ilusad ei ole! Tagid, kampsunid, dressikad, tuulepluusid ja nende vahevormid. Ja täna siis oli linnas käies meeles konkreetselt vaadata ja nii ongi - nimetatud esemed ja ega te ise ka ilusad ei ole, mis te õiendate. 

Kuuel on vähemalt taskud, saab panna ära rahakoti, prillitoosi, märkmiku Tähtsate Mõtete jaoks ja jääb veel ruumi ülegi. Ma ütlen, ära iialgi usalda kampsuniga meest! 

Tõsi, see taskuküllus pole ekslusiivselt kuuepõhine, aga siiski - natuke ikka on ka. Sest mul endal on mingi matkamoega jope - väga mugav riietusese, aga millised on taskud? Õige - suurepärased, ent ilma pastakapesata. Ja hea küll, sellest saaks ju üle, aga põuetasku on lukuga! Sellest ei saa üle, taskuserv peab olema sile ja libe, siis saab kirjapulga kõrvapidi sinna külge riputada. Ma ei hakka seda ometi üle luku pressima, olge mõistlikud! 

Igatahes, mina ei tea, tundub lootusetu. Ja kui juba sellise eelhäälestusega ringi vaadata, siis on kõik kole. Tavalisi Eesti Mehi pean silmas. Mina nende hulgas. 

Ja kaubamajast jalutasin ka läbi (no mul oli vaja uusi sarvraamidega prille, põikasin siis riidepoodi ka, tubliks kolmeks minutiks) ja mul on vb kallis maitse. Aga see on jälle skisofreeniline, sest siis peaks ma ju ennast pealaest jalatallani üles lööma ja sellise väljanägemisega ei saagi muud teha kui loondzis lösutada ja lõdva randmega midagi lürbitavat lõuale lödistada. Ja millalgi peab need miljonid kokku kühveldama, mille eest siis miljunääritunkesid osta. Fuu! See ka mõni elu. 

Midagi pole teha, tuleb lihtsalt see teema taas peast visata ja ongi kõik korras.