IX: ma olen ikkagi üks kuri ja morn vanainimene

Helistati.
"Kas teil on minut aega vastata neljale lihtsale küsimusele?"
Vaikus. Mõtlen kahtlustavalt, kas küsimusi on terve persetäis või lõpeb asi reklaamiga. Lõpuks vastan: "Oletame."
"Hästi. Mis on teie jaoks hetkel kõige tähtsam: kas tervis, pere või töö?"
"See on absurdne küsimus. See on umbes sama kui küsida lapselt, milline on tema lemmikvärv."

No on ju. Muidugi oleks võinud leida parema võrdluse. Mis teile teie auto juures kõige rohkem meeldib - rool, mootor või rattad?

VIII: kingitused

Üks asi, mille üle peab mõtlema, millesse suhtumist peab inimkonn minu arvates muutma, on kingitused ja kinkimine. Muidugi on tore kui te kedagi piisavalt hästi tunnete ja kingite talle asja, mille üle ta rõõmustab ja / või mida tal vaja on. Aga lihtsalt tähtpäevadel üksteisele mingit rämpsu kokku vedada, see meenutab natuke kassi, kes tuleb teie voodi ette, hiir või lind hambus ja loodab, et te oskate tema panust hinnata. Ja kui musträstas ei sobi, siis tuleb kuldnokaga, sest igal piredusel on oma piir ja lõpuks te peate mõistma ja tegema väärilisi vastukingitusi lisaks igapäevastele toidukordadele. Koomiksis ohkas Pardimamma küll umbes, et "nad kinkisid mulle parimat, mida teavad ... juustu! nüüh!", ja juustu ning musträsta võib kenasti ära süüa, aga üldiselt peaks katsuma sellele hullusele piiri panna, juurida see kolukultus me kõvadest kolpadest välja. Uba on selles, et õigustatuks peetav kolu õigustab ka õigustamatut kolu ja inimesed, nagu nii kenasti öeldakse, ei suuda oma pead selle ümber mähkida (loe: ei saa hästi aru), pigem mähivad paberi kingituse ümber ja lasevad vanas vaimus edasi. Aga mina tahan küsida, kas siis ühe kipsist ingli nimel, kas mingi mõttetu ehisjunni nimel hukkusid dinosaurused? Meie peame hea seisma selle eest, et nad ei langenud asjata, kaitsma ja väärtustama nende mälestust.
Meil on siin olnud raamatuaasta ja igast muid õilsaid aastaid, vb peaks välja kuulutama kingivaba aasta? Üleminekuperioodil võib üksteisele kinkida mingit vanavara - rikkis röstereid ja muud taolist.

VII: eluülikool

Lihtsaid tähelepanekuid: kui keegi väidab, et tema hariduseks on eluülikool, siis võite olla päris kindel, et ta, sitaratas, on heal juhul kuuendasse klassi jõudnud.
Kui ei usu, siis kvanifitseerige selle väitega vehklejate elulisi saavutusi ja õnneindeksi.

VI: võimalik karjäärivalik

Mõtlesin välja uue ameti, noh, pigem teenuse. Nimelt võiks proovida võõraid muresid alkoholi uputada. Klient ütleb, et tal on mure ja teeb ülekande, mina joon sel õhtul tema eest ennast umbe, sest on teada, et alkohol pigem kutsub esile depressiooni, aga samas on murede uputamise traditsioon äärmiselt elujõuline.
Ma arvan, et mina küsiksin õhtu eest 300 eurot neto, sest nagu öeldud, see on ikka ränk töö.
Ja mingid organid peaksid teenuspakkujatel silma peal hoidma, et nood ei oleks alkohoolikud. Alkohoolik, mõistagi, seda tööd teha ei saa, sest tema joob nagunii, mis temal teise inimese murest.
Muretseja ei pea joojale tingimata muret kirjeldama, pigem ei maksagi sellega liiale minna, sest nii võiks jääda mulje, et tegemist on pihiisa, kutselise kuulaja või isehakanud psühholoogiga. Piisab teadmisest, et on mure. Kokku võib leppida (on mõistlik leppida) alkoholikogus, mis selle mure uputama peaks.

V: sõnamurdmine, luuletus, lasteaed, ehk ka algkool, salm, sünnipäev, mida kõike veel

Elul häda pole miskit
kui saab torti või siis kringlit.
Terve leegion rõõmsaid põnne
soovib sulle palju õnne!

IV: veeuputus

Sain Google'ilt kirja uuenenud teenusetingimuste kohta ja see viis mõtte, otse loomulikult!, sellele, et üleujutuse-jumal võiks ehk leppida polüteismiga ja võtta enda vastutusalasse kliimaküsimused. Eks sellel plaanil ole omad kitsaskohad. Loodan, et ta saadab kirja uuenenud ilmastikutingimuste kohta ja vihjab jumaliku selgusega, mida me kõik peame ette võtma, mitte ei saada lihtsalt järjekordset üleujutust. Kahtlustan murelikult, et nagu jumalate puhul ikka, jäävad teavitustöö ja kaasamine vaeslapse rolli. Võimalik, et eelmainitud taevalik düüd krutib juba kraane ja saadab hoiatussõnumi hiljem. Või mis hoiatust meil enam vaja ongi.

III: keelenutt ja hala

Sattusin hiljuti seltskonda kus üks noormees - ausõna, tark ja tore inimene, mulle isiklikult väga sümpaatne - ütles: "Vaadake, sellega on nii. Aga alustuseks on oluline teada, et ma olen väga keeletundlik inimene. Backstory on selline ..."
Hakkasin naerma. Jajah, keeletundlik, minu tagumik. Tore, et ta mingi vigursõna juurutas, aga keeletundlikkusega väga hästi vist ikkagi ei ole. Kusjuures, ma ei väida, et mina oleksin hirmus keeletundlik, aga no midagi ikka tönkan ja maakeelse jutu sisse suvaliselt võõrkeelseid väljendeid toppida veits sakib või nii. Loobiks siis ladinakeelseid sententse või midagit. Eriti kui maakeelsed sõnad on täitsa olemas. Mingil koolitusel oli keegi puldist seletanud, et mailstõun ja mailstõun ja väitnud, et eesti keeles pole sellist sõna olemas. Issanda abiga oleme me veel nii heas seisus, et auditoorium pahvatas selle väite peale üksmeelselt naerma ja kukkus kõnelejat mädatomatitega pilduma. Mind üllatab alati kui palju mädanenud toidukraami inimesed igaks juhuks kaasas tassivad.
Aga meenus see mulle sellep, et pidin jälle kasutama sõna "luger". Iga kord on vastik. E-luger on veel vastikum. Ma olen juba öelnud, et tegelikult võib vabalt olemasolevatele sõnadele ülesandeid juurde anda, iga asja jaoks ei pea uut ilget sõna punnitama. Näiteks selle vidina kohta olen pakkunud sõna "kaaned". Nüüd tekkis mõte, et miks mitte koguni "riiul"! Näitelause: "Reisile minnes on raamatuid raske tassida, võtan parem riiuli." Mis oleks loogilisem, kujundlikum ja kaunim?! Noh, eks mõned asjad ikka on (loogilisema dkujundlikumad ja kaunimad).
Igatahes protestin ma taas uudissõnamoodustustavade vastu. Luger? Kelle kõrvus see hästi kõlab? Varsti nõutakse, et kammi nimetataks sugeriks.

Aga eks seda keelt ole võimalik tajuda mitmel erineval moel. Üht häirib see, teist too.

ps. igaks juhuks kordan, et isegi keeleteemadel inisedes ei taotle ma siin blogis laitmatust vaid loobin sõnu ja kirjavahemärke üsna suvaliselt. Ei taha seda päris tööks teha ja mu keeletunnetus ilmselgelt ei ole nii hea.

pps. Mulle tuletati meelde, et Aaviku meelest oli luger luukere. Õige küll! See isegi sobib. Mõtle, ribide vahel raamaturoosid, ilus.

II: olemise ilu on nähtud

Kui ma olin noorem, siis hindasin sõna kõrgelt. Ma käisin loengutel ja ettekandeid kuulamas, käisin vaatamas sõnalavastusi, ootasin uusi säravaid ideid või lihtsalt sõnastusi. Või seoseid. Või, tõepoolest, infot. Ma kirjutasin kõike palavikuliselt üles ja salvestasin.

Mida vanemaks olen ma saanud, seda kõrgemalt olen õppinud hindama vaikust. Auditooriumite vaikus, loengusaalide vaikus, esitluste vaikus. Kõik kuulavad pingsalt, tähelepanelikult. BBC ja ERRi kultuuri ja haridusega seotud toimetajad on saatnud mulle mitmeid kirju, kus paluvad saata veel seda vaikust, mis valitseb auditooriumis kahe Aare Pilvele esitatud küsimuse vahel. Seda pingsat vaikust, mille tagant isegi kõige paremad mikrofonid ei suuda tabada Aare habemesse varjule pagevaid sõnu, aga kõik tajuvad nende sõnade kohalolu. See on ilus vaikus.

Me elame üksi ja sureme üksi. Me pole kuskil rohkem üksi kui publikus istudes, olgu siis auditooriumis või teatris. Näeme, et kellegi suu liigub, aga meieni ei jõua mitte midagi. Selles vaikuses, kõigi teadmiste ja tõlgenduste vahel nii ilmsena hõljuvas tumedas vaikuses peegeldub universumi ükskõikne vaikimine. Aga selles peegedub ka sfääride muusika.

Ai vaderiderill!

Kinniütlemine: autor teab, et tal on kuulmislangus. 

I: esimene sissekanne ehk blogi taasteke

On lugusid, mis viivad mõttele, et peaks endale blogi tegema. Siin ta nüüd siis on.
Mul oli varem ka blogi, sinna kippus lendama luulet (vana blogi nimi oligi "luule ja jaur"). Nüüd on mul mõte niisugune, et püüan kirjanduslikke katsetusi teie eest peita, pigem pritsin seda kraami, mida vanasti fb-sse panin. Fb, teadagi, on saatanast (selle üle võib kunagi tulevikus arutleda). Lepime täna tõdemusega, et vähemalt minu jaoks on see nii. Eks saatanal ole hulganisti meeldivaid külgi!
Väga hoolega ma blogipostitusi toimetama ei hakka.

Igatahes, see konkreetne blogisütitav lugu on selline, et sattusin täna eksikombel Lutsu võõrkeelse kirjanduse osakonda. Minu ees oli üks vene taat, kes ladus Coopi kilekotti 10-12 paksu raamatut. Ütles: „Kalal käia ei saa, naist ei ole ... mis ma ikka teen.“ Loodetavasti kuulsin õigesti ja sain vene keelest õigesti aru. Usun küll!

Rääkisin sellest juba sõbrale ka, tema tõlgendus hämmastas mind, sest minu jaoks oli täiesti ilmne, et:
- tegemist on lugeja inimesega, lihtsalt nüüd võttis nelja raamatu asemel kaksteist. Kui ta pidevalt ei loeks, siis oleks ta võtnud kaks raamatut ja sellest oleks jätkunud pooleks aastaks.
- toimus äraflirtimise (alateadlik?) katse. Kas teie, Margarita Ivanovna (nimi muudetud), ei tahaks minuga abielluda? Näete, ma ei ole joodik ega midagi. Telekasõltlane ka ei ole.

No ma ei tea, igatahes väga tuus. Vb nad oleks juba abielus kui mina seal lolli näoga vahtinud ei oleks.

Eile käisin luulet lugemas. Pärast taheti osta üks raamat. Müüsin. Küsisin pühenduse kohta. Härrasmees mõtles veidi ja küsis siis: "Kas sobiks kirjutada "Lugupeetud härra Andreas Männikule!"?" Nimi muudetud, mõistagi.
Muidugi sobis. Panin vastu kiusatusele kirjutada pühenduse alla "kõigi poolt palavasti armastatud Jüri Kolgilt", sest see oleks olnud läbinisti väär.