reede, 7. veebruar 2020

I: esimene sissekanne ehk blogi taasteke

On lugusid, mis viivad mõttele, et peaks endale blogi tegema. Siin ta nüüd siis on.
Mul oli varem ka blogi, sinna kippus lendama luulet (vana blogi nimi oligi "luule ja jaur"). Nüüd on mul mõte niisugune, et püüan kirjanduslikke katsetusi teie eest peita, pigem pritsin seda kraami, mida vanasti fb-sse panin. Fb, teadagi, on saatanast (selle üle võib kunagi tulevikus arutleda). Lepime täna tõdemusega, et vähemalt minu jaoks on see nii. Eks saatanal ole hulganisti meeldivaid külgi!
Väga hoolega ma blogipostitusi toimetama ei hakka.

Igatahes, see konkreetne blogisütitav lugu on selline, et sattusin täna eksikombel Lutsu võõrkeelse kirjanduse osakonda. Minu ees oli üks vene taat, kes ladus Coopi kilekotti 10-12 paksu raamatut. Ütles: „Kalal käia ei saa, naist ei ole ... mis ma ikka teen.“ Loodetavasti kuulsin õigesti ja sain vene keelest õigesti aru. Usun küll!

Rääkisin sellest juba sõbrale ka, tema tõlgendus hämmastas mind, sest minu jaoks oli täiesti ilmne, et:
- tegemist on lugeja inimesega, lihtsalt nüüd võttis nelja raamatu asemel kaksteist. Kui ta pidevalt ei loeks, siis oleks ta võtnud kaks raamatut ja sellest oleks jätkunud pooleks aastaks.
- toimus äraflirtimise (alateadlik?) katse. Kas teie, Margarita Ivanovna (nimi muudetud), ei tahaks minuga abielluda? Näete, ma ei ole joodik ega midagi. Telekasõltlane ka ei ole.

No ma ei tea, igatahes väga tuus. Vb nad oleks juba abielus kui mina seal lolli näoga vahtinud ei oleks.

Eile käisin luulet lugemas. Pärast taheti osta üks raamat. Müüsin. Küsisin pühenduse kohta. Härrasmees mõtles veidi ja küsis siis: "Kas sobiks kirjutada "Lugupeetud härra Andreas Männikule!"?" Nimi muudetud, mõistagi.
Muidugi sobis. Panin vastu kiusatusele kirjutada pühenduse alla "kõigi poolt palavasti armastatud Jüri Kolgilt", sest see oleks olnud läbinisti väär.

2 kommentaari:

  1. Näed sa siis. Tore, et oled siin. FB on Sinuta kõledam koht.

    VastaKustuta
  2. Tänan sooja sõna eest, Kader!

    VastaKustuta