Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

Neljapäev, 25. november 2021

CCXXIII: uusi väljakutseid kultuurivallas

Asusin hiljuti tööle lugemiskoerana. Noh, peaaegu. Tegelikult lugemishumanoidina.

Kui lugemiskoer on selline koer, kes ei mõista lugema õppivat last või täiskasvanut hukka, siis minu ameti spetsiifika on pisut teistsugune. 

Nimelt on kindlaks tehtud, et lugemine on siiski osalt seltskondlik tegevus. Selle tõestuseks kasvõi kõikvõimalike lugemisgruppide ja raamatuklubide suur populaarsus. 

Samuti näitavad uuringud, et kirjaoskamatuse kõrval on üheks olulisemaks lugemist takistavaks asjaoluks ilmajäämishirm. Nagu nõukogude ajal jäid inimesed järjekorda seisma teadmata mida müüakse - vaesus oli nii suur, et kõike läks vaja - täpselt niisamuti hoiavad tänapäeva inimesed ennast "pidevalt maailmas toimuvaga kursis", sest kardavad, et võivad maha magada mõne elu võimaluse. 

Lugemishumanoid pakub lugejale võimaluse vaimustav lõik kohe ette lugeda ja luua niimoodi harvaks jäänud inimlik kontakt. Olgugi see napp ja petlik, näitavad esialgsed katsetused, et lugemishumanoidi kasutamise esmasele rahuldustundele, osadustundele, ei järgne haigutavat tühjust ja seega on lugemishumanoidid lubatud tavakasutusse. 

Lisaks võimalusele loetut kohe teise kirjaoskajaga jagada (vastust ega vastuse kvaliteeti ei garanteerita!) pakub lugemishumanoid turvatunnet, maandab ärevust. Nohiseb oma tugitoolis, käib aeg-ajalt pissil, võib-olla joob teed. Loeb ka midagi. Teine inimene on olemas, kuhugi kiirustada ei ole vaja. Jah, muidugi on see teine inimene teie juures ainult lepingus ette nähtud aja, aga eks kõik ole kaduv ja jõuludki ainult viis korda aastas. 

Telli kohe lugemishumanoid: lihtne, soodne, hingele hea, mahub voodi alla. 

Neljapäev, 11. november 2021

CCXXII: kõik käib alla, elu on haud, iga nurga taga luusib midagi armetut või kurja

Einoh, tere-tore. Tänane hommik algas teatega, et mu tütar tahab kooli minna. On lausa jube rõõmus, et saab kooli. Noorus on hukas. 

Siis hakkasin autole talverattaid alla panema, keerasin rattavõtme kõveraks. Kusjuures, ma ei pikendanud selle võtme saba, võti ise, niisugusena nagu jumal ta lõi. Kasutasin jõutõmbe tehnikat, minu parimate päevade maksimum oli natuke üle 120 kilo, praegu siis arvatavasti näiteks sada kilo. Ma ei hakka arvutama kui palju mu hea sõber Archimedes juurde pani. Kass, igatahes, isegi ei pakkunud abi. Lontrus.

Mida me sellest järeldame? Tänapäeva raud on pehmo. Sada kilo + Archimedese ramm ei ole kindlasti selline jõud, mille peale rattavõtmeks mõeldud junn peaks paindilikkust üles näitama. Seda enam, et käsitsi kinni keeratud polt ei tulnud ikka lahti (sain raisa lahti, teise võtme ja kuuri alt leitud Archimedesega). 

Ühesõnaga, jah, tänapäeva raud on pehmo, aga ega ma ise ka parem ei ole - see väike töö väsitas korraks täitsa ära. 

Nagu öeldud: kõik käib alla. 

Kolmapäev, 10. november 2021

CCXXI: petukõnede uus tase!

Kuna väga paljud kaaskodanikud on langenud ülileidlike petiste ohvriks, siis toon siinkohal ära ühe tüüpilise petukõne, mille tõttu Alfred Võrumaalt kaotas viiskümmend tuhat eurot ja üle Eesti on petistele antud mitu miljonit. 

- Tere
- Tere. Helistan Luminor pangast. Kas teil on Luminoris konto? 
- Ei. 
- Hüva, aga mõelge minuga kaasa. 
- Olgu. 
- Oletame, et teil on Luminoris konto. 
- Hästi. 
- Vaadake, sellisel juhul oleks teil väga raske raha liigutada, sest Luminori netipank ei tööta. 
- Saan aru. Aga mul ei ole Luminoris ... 
- Jah, te tegite selle juba selgeks. Aga kui oleks. Mõelge, kui oleks. 
- Olgu. 
- Kui oleks, siis tunneksite te ennast käsist-jalust seotuna. Raha on, aga kasutada ei saa. Piinav, eks? 
- Täitsa, jah. 
- Vaadake, selliste olukordade puhuks oleme töötanud välja lahenduse, et oma klientidele ikkagi vastu tulla. Lahendusi pakkuda. 
- See on väga põnev, aga see pole minu probleem, sest mul ei ole ... 
- ... kontot Luminoris, selge see. Aga kui oleks, siis oleks see päris häiriv. 
- Nojah. 
- Ja meil on lahendus. Me sõidame Veiksiga kohale, võtame teilt sularaha ja viime Veronikale kohe kümme tonni. Sobib? 
- Ma ei tea ühtegi Veronikat. 
- No aga kümme tonni on? Äkki koguni kakskümmend? 
- Kelleks te mind peate? Mul on sadatuhat mustmiljon triljonit! 
- Väga meeldiv! Meeldiv on suhelda võimeka inimesega. Sel juhul ei ole teil onu Einari heaks viiekümnest tuhandest eurost kahju, ega ju? 
- Ei, mina pole mingi koi. Mul onu Einarit küll ei ole, aga ... 
- Hüva, pange raha sulas valmis, me tuleme kell üksteist Veiksiga läbi. Helistame, kui kohale jõuame. Kus te elate? 
- Olgu. Helistage siis viis minutit ette. 

Juhin lugejate tähelepanu asjaolule, et sellise jutuga esinevad lurjused ei ole tegelikult Luminori kullerid, vaid kasutavad lihtsalt teie heaukslikkust ära. Luminori pank ei ole nende inimestega kuidagi seotud ja ajab lihtsalt ausalt äri. 
NB! Kui Veiksi asemel on Toits või Pets, siis see ei muuda asja. 

Esmaspäev, 8. november 2021

CCXX: ega kerge ei ole kellelgi

Sain just aru, et mu sülearvuti ei ole kaks kuud sülle saanud. Üldse mitte mingit inimlikku kontakti. Arvuti on laua all sinna ehitatud sahtlilaadses sahtlis, klaviatuur USBtsi küljes, juhtmeta hiir, töömonitor juhtmetsi, läpaka monitor surutud vastu sellesinatse raali klaviatuuri nagu pervert täiskiilutud trammis vastu kena naist. Ei, see viimane on vale. Nagu paendliku joogaharrastaja ülev moll vastu ta enese siredaid põlvi. Igatahes morn lugu! 
Muidugi tähendab see, et ma ei ole arvutit kordagi kuhugi kaasa võtnud. Olen teinud tööd ainult tööajal ja töökohal. 
(Ja ärge õiendage, ma olen kodunt ära käinud küll.)

Aga ikkagi, sülearvuti ei ole saanud sülle. Samas, ega tal sellega ennegi ülearu hästi olnud. Võib-olla ta ei tahagi.