CCXXIII: uusi väljakutseid kultuurivallas

Asusin hiljuti tööle lugemiskoerana. Noh, peaaegu. Tegelikult lugemishumanoidina.

Kui lugemiskoer on selline koer, kes ei mõista lugema õppivat last või täiskasvanut hukka, siis minu ameti spetsiifika on pisut teistsugune. 

Nimelt on kindlaks tehtud, et lugemine on siiski osalt seltskondlik tegevus. Selle tõestuseks kasvõi kõikvõimalike lugemisgruppide ja raamatuklubide suur populaarsus. 

Samuti näitavad uuringud, et kirjaoskamatuse kõrval on üheks olulisemaks lugemist takistavaks asjaoluks ilmajäämishirm. Nagu nõukogude ajal jäid inimesed järjekorda seisma teadmata mida müüakse - vaesus oli nii suur, et kõike läks vaja - täpselt niisamuti hoiavad tänapäeva inimesed ennast "pidevalt maailmas toimuvaga kursis", sest kardavad, et võivad maha magada mõne elu võimaluse. 

Lugemishumanoid pakub lugejale võimaluse vaimustav lõik kohe ette lugeda ja luua niimoodi harvaks jäänud inimlik kontakt. Olgugi see napp ja petlik, näitavad esialgsed katsetused, et lugemishumanoidi kasutamise esmasele rahuldustundele, osadustundele, ei järgne haigutavat tühjust ja seega on lugemishumanoidid lubatud tavakasutusse. 

Lisaks võimalusele loetut kohe teise kirjaoskajaga jagada (vastust ega vastuse kvaliteeti ei garanteerita!) pakub lugemishumanoid turvatunnet, maandab ärevust. Nohiseb oma tugitoolis, käib aeg-ajalt pissil, võib-olla joob teed. Loeb ka midagi. Teine inimene on olemas, kuhugi kiirustada ei ole vaja. Jah, muidugi on see teine inimene teie juures ainult lepingus ette nähtud aja, aga eks kõik ole kaduv ja jõuludki ainult viis korda aastas. 

Telli kohe lugemishumanoid: lihtne, soodne, hingele hea, mahub voodi alla.