CCXXIV: kes olen mina, et keelduda kui sõber nõuab lõulujuuletust?

Tuli talv ja tulid tuisud, 
vikatimees uue luisu, 
palus tuua jõuluvanal. 
Musta kuke, (mitte kana!), 

küsis enesele Pets. 
Pets on igavene rets: 
tahab ehitada kratti, 
et see väntaks tuhat vatti, 

miljon amprit, sada volti, 
muidu kratt saab julmalt kolki! 
Risttee, täiskuu, neljapäev, 
Pets siis kaubitsema läeb. 

Kuid ta plaan on pisut mäda, 
sel on õite lihtne häda, 
ei ta hinge vanatühi 
taha. Ütleb: Peeter, pühi 

perset sellega või miskit, 
sinuga mul pole pistmist. 
Nüüd on Peetril vagam soov: 
Vana, etem hing mul too! 

Meilgi Petsilt võtta snitti 
tasub: hinged, mis on rikkis
Tuleb korda teha ära, 
et neis helgiks küünlasära! 

Jõulutaat ja lunastaja, 
meie südant puhastama 
tõtake, oh!, meile appi: 
Kinkige üks tolmulappki!