CXXXVI: maailmas algab Veevalaja ajastu, mida see endaga kaasa toob?

Inimesed jäävad oma igapäevases käitumises (armusuhted jms) endiselt irratsionaalseteks elukateks, aga oluliselt suureneb usk tõenduspõhisusse, argumentatsiooni, teaduslikesse põhjendustesse. Meie eludest kaovad nõiad, spiritualism, astroloogia ja muu taoline.

CXXXV: fotoblogi (isetekkeline anum ja seniit)

 

CXXXIV: maailm, madu, marrastab mu maja, mina, kurat, kestan üle aja

Pealkirjas toodu on Karl-Martin Sinijärve noorpõlveluuletusest. Mälu järgi. Anna andeks, Karla, kui eksin! 

Aga tekkis selline mõte, et ega elu ei ole läinud halvemaks, ajakirjanike kutsemeisterlikkus on tõusnud. Nagu igal alal, tuleb turgu luua, mitte ainult kasutada. 

(Jah, muidugi on mingid suundumused ja uudised, mis kergitavad ihukarvad ühisrindena, aga siiski!) 

CXXXIII: veike üleskutse seoses jõuludega

Nii, kes teab, see teab, ma olen aastate jooksul kirjutanud terve posu jõulusalme, kõik pisut totakad. Samuti, mõned motiivid korduvad neis. Ent! Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pigem sellest, et ma ei ole neid kuidagi alles jätnud. Kirjutasin, panin fbsse või saatsin sõbrale sõnumiga, unustasin. 

Kui kellelgi mõni on, see käib ainult jõulusalmide kohta, vb ka mõne sünnipäevasalmi kohta, saatke mulle tagasi, aitäh! 

CXXXII: jõulusalm, nõudmisel

luuleand mul on, kuid kahjuks mage
pea mul salmidest on täitsa lage
vahel usun (see on meelepett!)
et mu mõte lendab kui rakett

iga stroof uut vallutamas kõrgust
tarkust täis ja omajagu õrnust
toibun taas ja mõistan: olen täi
seda tunnistan ja elan püstipäi
vana, aitab, kingid välja käi!

CXXXI: ma ei taha ennast korrata, aga ma kordan - ma olen sellest korduvalt rääkinud (ja mitte ainult üks kord)

Vb on siin blogiski, ma ei viitsi / oska otsida. Aga, ühesõnaga. 

Mind väga kurvastab, et riik saadab mulle sõnumeid ainult siis kui on vaja kodus istuda. Ära mine pronksilöömingus osalema, püsi kodus. Ära levita koroonat, ära mine tuisu kätte! Aga miks ei ole nad öelnud, et Jüri, kuule, sa pole ammu kõrtsis raha kulutanud, näe, siin on paar kümpi, seda pole palju, aga mine löö laiaks, tantsi laudadel ja vaata mõnele naisele sügavalt silma! Peaks ütlema ka selliseid asju, muidu ei ole manitsused usutavad. 

CXXX: ma kuulen hääli ja olen nähtamatu

Maaelu kaks staadiumi: 

- Järjest raskem on ennast veenda väiksesse, minu jaoks kõrvalisse väikelinnna minnes linnariideid selga panema. 

- Paratamatult saabub ühel päeval hetk, mil löön ennast sellesse väikelinna minnes nii lille kui vähegi suudan. "Inimeses peab kõik ilus olema," ütlen ma elutargalt. "Mjau," ütleb kass, mu ainus vestluskaaslane. 

Staadiume on muidugi rohkem. 

Meenutan heldimusega aega, mil kodunt väljumatagi vurrusid pumatiga võidsin. 

CXXIX: ma kuulen hääli

Tähendab, jaa, ma olen kurdivõitu, see on tõsi, ja ma ei kuule eriti midagi. Ja hääled ei käsi mul midagi teha jne. Aga nüüd on juhtunud selline asi, et ma rääkisin sõbraga telefonis ja teate, see oli täiesti mõistlik. Väga meeldiv! Peaaegu nagu oleks viivuks kohtunud. 

Kummaline, et me oleme lasknud telefonikõneks sobiva aja leidmise pisikesel (või pisut suuremal) raskusel needsinatsed kõned ebameeldivaks muuta. Olgu, asi ei ole ainult aja leidmises, aga ma ei jõua kogu seda asja lahata, ei oskagi. 

Igatahes kinnitab enamik inimesi minu tutvusringkonnas: ei, telefoniga küll rääkida ei taha. Jah, küllalt tihti tuleb kõne halval hetkel, aga kas see pole lihtsalt märk, et meie elud on halbu hetki liiga tiinelt täis? See pole enam miiniväli kui igal sammul vale asja otsa komistad, see on laskemoonaladu. 

Ometi annab kõne edasi väga palju rohkem. Võiks vist pikemalt, aga ma praegu hakkan tööle. Helistage mulle. Ja kui on halb hetk, siis ma ütlen ja helistan tagasi. Ja, vaadake ette, kui mul on teie number, siis ma võin teile helistada. Ja kui on halb hetk, siis öelge või ärge lihtsalt võtke vastu, mul pole sellega probleemi. Vähemalt üldjuhul. Ja kui ei taha tagasi helistada, sellega ka mitte. Tõsi, kui unustate, siis ma mõtlen, et ei tahtnud, aga mis seal's. Kui unustasite, siis pole nii tähtis, pole vaja punnitada. 

Igatahes tundub nagu oleks me kirjaliku suhtlusega privaatsust ja aega võitnud, aga mulle tundub, et me petame ennast sellega rängalt. Oleme üha sügavamal supis. Ahjah, pidin tööle hakkama. 

PS! Ma kirjutasin mõne kuu eest sel teemal sajameetrise luuletuse. Võin selle teile telefonis ette lugeda. 

CXXVIII: tõlkija metatalus vol kolm vist

Nõnda, see on ülioluline info: eile saatis kass mind neljakilomeetrisel jalutuskäigul. Siiani on ikka nii umbes poole kilomeetri pealt tagasi keeranud. Nagu sõber märkis: tööjõupuudus on suur, eriti maapiirkondades. Katsu tänapäeva oludes leida kokk-katlakütjat! 

CXXVII: privileegipimedus puhub sokid jalga

Sõitsin hiljuti autoga punktist aa punkti bee ja kuulasin raadiot. Ja siis rääkis üks tuntud inimene, et peab ikka oma südame häält kuulama ja nii. 

Ja mina, kade väike kuivetunud vanainimene, mõtlesin, et selline jutt peaks olema karistatav. Mitte karmilt, aga siiski. 

Ega igaühel ei ole nii vinget annet ja ja karjasepasunana kaikuvat südame häält mis ta sest maisest hädaorust maisesse hädamäkke kannaks. Midagi ei ole teha, mõni on lihtne inimene, kelle ainsaks südamehääleks jääbki tasane eksistentsiaalne korin ja pingutagu och pühendugu nii et higipull otsa ees, midagi enamat sealt ei tule. 

Tean omast käest. 

Samas tunnistan siiralt, et oleks mul mõni selline anne, oleks sattunud seda õigel ajal arendama ja kuulsaks ja rikkaks saanud - päris kindlasti ajaks samasugust jama. Kui see anne just ei oleks kuidagi mõtlemisvõimega seotud. 

CXXVI: ega meist keegi jää siia ilmasambaks

Kõrgesse ikka jõudnud tunnustatud kirjanik sureb. Kus sa pääsed! 

Ta leiab ennast mõnusast mullivannist, väävlit pole kuskil. See peab olema paradiis, mõtleb kirjanik rahulolevalt. Juba ilmub lakei, hm, sarvemüksud peas, saba taga. Midagi on valesti. 

"See ei ole paradiis, aus härra," vastab ta kuulsa kirjaniku mõtetele. "Teil oli meie juurde ammu koht kinni pandud, broneering." 

"Aga see?" kergitab kirjanik vannivahust käe ja teeb sellega nõutu, samas kõikehõlmava liigutuse. 

"See on lohutuseks. Ma soovitan teil tutvuda teie viimaste raamatute ja artiklitega." Sarviline asetab vanni kõrvale riiulisse paar köidet ja paki ajakirju ning naeratab jälle. Võiks öelda - kuratlikult. "Küllap need anti välja lugupidamisest teie vastu. Saate need nüüd nii-öelda värske pilguga üle vaadata." 

Midagi enamat lisamata lahkub põrguteener vannitoast pisut edvistaval kõnnakul - võiks öelda: tippides, võiks öelda: kikisõrul. 

CXXV: anna meile seajalg ja ämbritäis õlut ja anna meile andeks sest me ei tea mida me veel tahame

Raadiost (tuhleid koorides panin käima, tavaliselt ma selliseid julgustükke ei tee) tuli Äpu laul. Einoh, palju õnne meile kõigile, raisk. Näärid tulevad ja pääsu ei ole. Jah, jah. Ma mõtlesin seoses jõulude möödapääsmatusega samale tegelasele.  

Aga siis kandus mõte jälle otsedemokraatia valda ja mõtlesin, et kust ometi pärineb see jultumus niisugust jama demokraatiaks nimetada? Vb võiks see olla mingi manipulatiivdemokraatia või lobidemokraatia, aga otse? Taevane arm. Jaa, ma tean, mõned hakkavad vaidlema. Ma vastu ei vaidle, ma lihtsalt ei viitsi vaielda. Aga loen teie seisukohti huviga ja uurin välja kus te elate jne. Ma jälle siin väga põhjalikult ei viitsi seletada, aga kogu see kamm, mis täidab meie meediat (jumal tänatud ühe korraliku katku eest, muidu räägiksime ainult EKRE teemadel), see väsitab ju ära. Abielu, jah, noh, ma saan aru, miks nad seda küsivad. ka minul on raske lahti lasta veendumusest, et lapsi toovad kured. No lapselapsi raudselt toovad kured, ja minu ka tõid kured, sest saate isegi aru. Siin tulebki Äpu mängu, sest tema laulus vahetasin automaagiliselt ära ühe rea. Noh, pärast seda kui "kaovad maa pealt mured" (kes oleks vastu?!), ümisesin mina: "ja lapsi, lapsi toovad kured!" Sest no kuskil on mingi lihtsameelsuse ja lihtsakoelisuse tase, millest alates võib või siis vastupidi - ei või. Ma ei hakka ütlemagi mida võib või ei või. 

Referendum ei ole ju selline asi, et iga valimisõiguslik sulgub paariks kuuks raamatukokku ja tuleb siis arvamusega lagedale. Ei. See saab olla ainult emotsiooni, üldise meelsuse uurimiseks ja see tähendab, et ei saa küsida kõige kohta. Kõigi käest ei saa küsida kõige kohta, sest siis me seisaksime aastaid paigal, kõik tegelevad kogu aeg kõigega, nii ei saa head suppi. Mina ei taha riigi käekäiguga igapäevaselt tegeleda, saate aru? Kui tahaks, läheks poliitikasse. Ma tahan põldu künda ja varestega rääkida ja panna oma metsa serva sildi "Kõik, kellele meeldib Mikita, kadugu mu maa pealt!" Ja, krt, ma ei taha, et te kõik aitate mul järgmist luuletust kirjutada. Te ei oska. Ja mina ei oska riiki juhtida. Ja sina, kallis lugeja, tõenäoliselt ka ei oska. Sul on hulk hästi põhjendatud arvamusi, aga sellest ei piisa. Ei piisa. Ja siis käivitub otsedemokraatia nime all sada väikest põrgu- ja propagandamasinat. Neid panevad käima erarahastajad, rahva rahast elavad parteid, mingid imelikud ja normaalsed lobigrupid ... (jah, nii on ka poliitikas), seda kõike on liiga palju. Liiga palju. Ja kui selle muda korruptiivset, rahal põhinevat elementi "pärispoliitikas" on veel võimalik veidi ohjata (on), siis üldrahvalikul kujul enam ei ole, see väljub täielikult kontrolli alt. Ja ma usun, et need, kes seda küsitlust "kas ma tahan, et lapsi tooksid edaspidigi kured?" mahitavad, saavad sellest suurepäraselt aru. Otsedemokraatias on üsna vähe demokraatlikku, see on pigem paksu pasalasu alla vajumine, uljas hüpe ühispaska. 

Nojah. Aga see oli lihtsalt loba, ärge võtke seda väga tõsiselt. 

Tõsisemate teemade juurde minnes: märkasin hiljuti Tafkav postitust, milles ta rääkis muuhulgas õue / seltskonda minemisest ja mainis, et tal on isegi boobsid letti lüüa. Noh, mõtlesin ma, kui mul oleks rinnad, ma ei läheks kuhugi. Hoiaks neid hellalt peos ja mu näol oleks seletamatu äraseletatud naeratus. Noh, täpselt samuti nagu kõigi nende poliitikute meeltes, kes kogu aeg rõhuvad, et me ei tohi oma riiki enesestmõistetavana võtta ja see on habras ja läheb katki ja ... Ma arvan, et tegelikult kaitseb enesestmõistetavana võtmine teinekord kurja silma eest paremini kui lõputu paranoia. Pikem jutt muidugi kust see piir jookseb, aga 

Oh, sinder, jälle hakkasin loba ajama. 

Igatahes, kahtlustan, et ma hakkaks oma rinnamukse loomulikult võtma ja läheks ka õue ja lööks need letti. Ja tänulikkusel ja ettevaatlikkusel on oma koht, aga kõige eest ei jõua kogu aeg tänada. 

CXXIV: kuigi luule jaoks mul üldse pole annet tihti luuletan ma otsekui rakett

jõulud lähenevad
maamees muutub härdaks
toetab neid kes kannatavad puudust
toidab metsalinde
pöörab tähelepanu pisiasjadele
viipab omamehelikult üksildasele jumalusele
sügab kõrva tagant vana põtra
paneb hiirtele toitu tihemini
kui oma kassile
klõps

kahe tänuliku silma

ainitine pilk
ja uus ports 

CXXIII: lehma seljas ei sõida naabrinaisega huvireisile

Oli kunagi mingi selline humoresk: lehm või auto. Ei olnud eriti vaimukas, aga nt see lause on meeles. Tõepoolest, lehma seljas ei sõida naabrinaisega huvireisile. 

Aga ma tahtsin rääkida hoopis sellest, et jäin korraks mõtlema südamekujuliste avade üle peldikuustes. Et miks niisugune diskursus. Ja korraga meenus anekdoot.

Klient: "Palun mulle see persekujuline padi." 

Müüja, heitunult: "See on südamekujuline." 

Klient: "Ma olen südamekirurg. Nii, kas te müüte mulle selle persekujulise padja või ei?!" 

Ja saigi kõik selgeks. 

CXXII: ema, ära vaata, ma õppisin jooksma!

Ma ei tea kas ma olen juba rääkinud, aga ma elan sellises imelises kohas, et kui hakata oma maja juurest minema ja siis kogu aeg vasakule keerata (mitte talude hoovidesse, eks), siis jõuan oma majani tagasi. Imeline, eks! Aga see pole veel kõik. Sama seaduspärasus kehtib ka siis kui hoida kogu aeg paremale. Maagia! Täiesti võlutud paigas elan. 

Täna paistis päike nii mahedalt, ja varvastes oli kevadine kihelus ja kus ma siis pääsesin, panin tennised jalga ja läksin jooksma. Keerasin kogu aeg paremale ja jooksin terve ringi ära. Ja kuidagi imelik oli: selline tunne oli nagu ma oskaks. Küll suhteliselt aeglaselt, aga siiski oskaks. Kindlasti ei põrutanud ma põlvi ja kindlasti ei tapnud ma säärelihast. Niiet, mingi edusamm. 

Aga vaadata seda teistel muidugi ei tasuks, siis selguks, et kõik on endiselt valesti. Lihtsalt tunne oli okei. 

Midagi tahtsin veel maailmale kuulutada, aga see vist oli veel ebaolulisem kui eelöeldu. Järelikult on see [et miski on veel tühisem] võimalik! Ma usun, et teil kõigil on hea seda teada.