CXXII: ema, ära vaata, ma õppisin jooksma!

Ma ei tea kas ma olen juba rääkinud, aga ma elan sellises imelises kohas, et kui hakata oma maja juurest minema ja siis kogu aeg vasakule keerata (mitte talude hoovidesse, eks), siis jõuan oma majani tagasi. Imeline, eks! Aga see pole veel kõik. Sama seaduspärasus kehtib ka siis kui hoida kogu aeg paremale. Maagia! Täiesti võlutud paigas elan. 

Täna paistis päike nii mahedalt, ja varvastes oli kevadine kihelus ja kus ma siis pääsesin, panin tennised jalga ja läksin jooksma. Keerasin kogu aeg paremale ja jooksin terve ringi ära. Ja kuidagi imelik oli: selline tunne oli nagu ma oskaks. Küll suhteliselt aeglaselt, aga siiski oskaks. Kindlasti ei põrutanud ma põlvi ja kindlasti ei tapnud ma säärelihast. Niiet, mingi edusamm. 

Aga vaadata seda teistel muidugi ei tasuks, siis selguks, et kõik on endiselt valesti. Lihtsalt tunne oli okei. 

Midagi tahtsin veel maailmale kuulutada, aga see vist oli veel ebaolulisem kui eelöeldu. Järelikult on see [et miski on veel tühisem] võimalik! Ma usun, et teil kõigil on hea seda teada.