CXXIV: kuigi luule jaoks mul üldse pole annet tihti luuletan ma otsekui rakett

jõulud lähenevad
maamees muutub härdaks
toetab neid kes kannatavad puudust
toidab metsalinde
pöörab tähelepanu pisiasjadele
viipab omamehelikult üksildasele jumalusele
sügab kõrva tagant vana põtra
paneb hiirtele toitu tihemini
kui oma kassile
klõps

kahe tänuliku silma

ainitine pilk
ja uus ports