Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

Esmaspäev, 28. juuni 2021

CLXXXXI: arutle, võrdle

Võrdle kaht ligikaudset tsitaati. 

1. Kui sind paremale põsele lüüakse, keera pahem ette. (Jeesus Kristus)

2. Kui ise ei löö, lüüakse sulle. (Jalgpalliklišee)


Põhjenda!

Laupäev, 26. juuni 2021

CLXXXX: ma olen sellest lõputust teisendamisest väsinud

Palun, viime kalendri kümnendsüsteemi. 

Aasta algab esimese kuu esimesest päevast ja esimene kuu kestab näiteks sada päeva. Teine kuu kestab ka sada päeva ja kolmas ja neljas kestab vastavalt 65 või 66. Midagi pole parata, normaalsemaks seda süsteemi ei saa. Siis algab teine aasta uue kalendri järgi, on selle esimese kuu esimene päev. 

Miks nii? Noh, ajalooliselt on ju tore, aga no kurat. Üks plusse: vabaneks neist nädalapäevadest. Neil pole nagunii mingit mõtet. Keegi ei käi kirikus tingimata pühapäeval; ei ole mingit üldist teadmist, et mööblipoed on esmaspäeviti kinni ja neljapäev on kalapäev jne, Ka töönädalased ei peaks olema viiepäevased. Vb hoopis kolmepäevased? Aga seda mõttemustrit (kui palju peab töötama) on tunduvalt lihtsam murda kui kaotada hoopis nädal. Väga vabalt võib iga päev parasjagu tööd teha ja nii on kõige parem. 

Kui see ei sobi, Siis, palun, teeme nii, et igas kuus on 28 päeva. See on ehk isegi parem mõte. Esimene, kaheksas, viieteistkümnes ja kahekümneteine on alati esmaspäevad; 02. 09. 16 ja 23 teisipäevad jne. Detsembri lõpuks on kasutatud 336 päeva. Üle jääb 29 või 30 päeva. Neist moodustatakse uus kuu ja üks või kaks lisapäeva jäävad kalendrist välja. Võib teha nii, et liigaastal Viimnekuu lõpeb, siis on viimnepäev, siis on ülestõusmine ja siis esimene jaanuar. (Liiatul aastal vastavalt järgneb viimsekuu viimasele päevale ülestõusmispäev). Oleks tunduvalt selgem, sest ausalt öeldes olen ma tüdinenud sellest, et nädalapäevad mööda kuupäevi totakalt kilgates, täiesti kontrollimatult ringi silkavad. 

CLXXXIX: eluvari

Mõtlesin hiljuti välja ühe teenuse. Nagu kõik minu välja mõeldud asjad, on see arvatavasti olemas. Või siis mitte. 

Igatahes, inimene võiks endale eluvarju võtta. Keegi oleks inimesega koos ja täiesti märkamatult. Ja ilmselt üsna akontaktselt, et inimene ei saaks talle iseennast esitada. Ja kui ta siis on mõnda aega kellegi eluvari olnud (vrd töövari) siis ütleb ta kliendile, mida too oma päevaga teeb. Ilma hinnangute ja soovitusteta. Lihtsalt, nigu on. 

Ilmselt oleks lihtsam seda teha kaamerate jms abil, sest muidu läheb endaks olemise surve liiga suureks ja sunnib üle oma laiba hüppama (eks vari ole laiba väike vend, kuulsa sportlase keelevääratus on mõistetav). 

Igatahes, ma puhkasin just natuke ja seedisin vist midagi enda kohta välja. Nüüd on uue elu alustamise tuhin. Mitte suured asjad, vaid peenhäälestus (millest, kokkuvõttes, algab kõik; paigutad ühe liivatera ümber ja hakkab juhtuma, aga pead paigutama nii, et hakkaks juhtuma, mitte nii, et kivistuks). Muidugi läheb uue elu alustamise tuhin üle, aga iga uue tuhinaga olen ma mingi kukesammu ikkagi astunud, niiet tervitan seda hoogu ja püüan enda huvides ära kasutada. Ja muidugi ka teiste huvides. 

Laupäev, 19. juuni 2021

CLXXXVIII: pealkirjade hämmastavast maailmast

Ikka ja jälle kordub pealkirjaversioon, mis rõhutab, kui väikese summa eest mingi kurikael ühe või teise inimese maha nottis. Raskolnikov lõi vanamuti mättasse ainult kolmesaja euro pärast?! Jube!!! 
Paratamatult jääb mulje, et näiteks viie miljoni eest oleks see täiesti okei. Või vähemalt mõistetav. Tasakaalus. Viimast teooriat toetavad ka pealkirjad kurjategijate kohta. Alatasa rõhutatakse mingit glamuuri ja kiireid autosid ja vuntsitud naisi. Nüüd õitseb ajakidjandusväljaande veebilehel näiteks ~"Maffiamuinasjutt narkoparuniga"? Kas saab veel läilamalt takka kiita? (Vastus: saab küll, aga see on ka üsna tubli töö.) 

Pühapäev, 13. juuni 2021

CLXXXVII: ääremärkus

Järgmine kord, kui ma näen kedagi, kes on kõrtsi või sünnipäevale tulnud koeraga, kutsun ma koeraomanikupüüdjad. Need on karmid inimesed, topivad omaniku traatpuuri ja pakuvad loomale teraapiat. 

Selguse mõttes: ei, looma sellele loomale jälkidesse olukordadesse vedamine ei ole märk loomaarmastusest. Vastupidi. 

CLXXXVI: on lihtsalt emand see, mis vaese mehe võitjaks teeb

Ma olen nüüd "Lipugambiiti" vaatama hakanud. Taylor-Joy on täiesti jumalik. Ja meenub ka see, et vahepeal ma vaatasin malet - see on täiesti pööraselt paeluv. Nagu kõige põnevam sport, üldse. Ei viitsi vaadata jooksmist, sest jalgpallis on jooksmisel mingi mõte (kuigi üsna meelevaldselt valitud mõte). Kui oskaks paremini malet mängida, siis saaks vaadates paremini aru ja ilmselt ei viitsiks jalgpalli vastu huvi tunda. Noh, jah, vaatamise põnevusest - ma ei saa sellest mängust piisavalt hästi aru, aga ikka on põnev. Kuna mängisin ise liiga palju, (see oli nii viie aasta eest) siis jätsin ka vaatamise, aga vb peaks ikkagi halvale harjumusele uuesti järele andma. 

Ja siis seal seriaalis üks mäng, saadanas, ma ei julge blogilugejale öelda milline ja mis juhtus, aga mina, togu, istun diivanil, tean, et see on kurjavaimu kinu, sisalike vandenõu, aga mul on ihukarvad püsti, kogu kere sügeleb ja tahaks niuksuda. 

Olin tõeline mees, ei niuksunud. 

Reede, 11. juuni 2021

CLXXXV: Herakles seisab teelahkmel, Herakleitos istub, kuninglik kellamees (heerold) käib läbi kogu hargnevate teede aia

Meenus, et mingite investeerimisskeemide või pensionisammaste või millegi taolise puhul oli võimalik valida kolme strateegia vahel. Need olid pmst: 

- tuim, aga suht kindel (vt: iseloom põhjamaine, kindel)
- einoh, pisut peab ikka pulli ka tegema (reedel ja laupäeval) 
- olen valmis hüppama läbi akna, vupsti, igasse juhusesse ja seal õnnisverejanuliselt metsloomadega jooksma (mängin alati täispangale, jei!, siuke kunn olen) 

Muidugi on olemas ka nendele valikutele vastavad elustrateegiad. Ja muidugi on elustrateegiate valik tunduvalt laiem, üleminekutoone ja kombinatsioone on meeletult. Hakkasin mõtlema, et sama kehtib meeleolustrateegiate kohta. Jah, kohati läheb meil kuidagi (nt hästi), osalt sõltub see juhusest, ajukeemiast, jne, aga mingi põhivaliku saame ise paika panna. Noh, pmst, mingi skaala, tausta. 

Ja hämmastavalt tihti valitakse oma emotsionaalseks skaalaks "Olen nii üksildane kui vähegi võimalik ja kurb ja hale". Sest see tundub sügav ja inimlik ja paratamatu ja mida kõike veel. Ja, muidugi, kui ma selle niimoodi siia blogisse viskan, siis kisendab jämedakoeline lihtsustus taevasteni üles (ja taevad vaikivad põlglikult või siis puristavad vastuseks), aga kui see detailselt lahti kirjutada, kõigi alateadlike mõjutuste ja hoiakute peenhäälestus üle vaadata, siis võib jõuda sarnase tulemuseni. Jaa, tõsi, muidugi ei ole ma selles päris kindel. Lihtsalt mulle paistab nii. 

Aga ei, peenhäälestusest ma teile rääkima ei hakka. Esiteks ületaksin ma sellega mulle antud volitusi ja ega ma ei viitsi ka. Ehk kuskil kirjanduses. 

CLXXXIV: tõmban kopsud õhku täis, kerkin mäe kohale ja kuulutan tõde

Kas keegi seletaks mulle palun ära kuidas on võimalik, et ajakirjanduses pole peaaegu mitte kuradima keegi kuulnud kalendrist? Mitte kunagi? Kogu aeg lendavad sellised sõnad nagu tunaeile ja ülehomme ja täna ja mis kõik veel. Et mis sellega valesti on? Ma seletan jube aeglaselt ja rahulikult. 
Kui see läheb paberlehte, siis on see andestatav (kuigi, ka siis ei pea nii kirjutama). 
Kui see läheb ka veebi, siis peab artikli juures olema vähemalt kuupäev, millest neid eilseid ja tänaseid arvestada. 
Kui see läheb ainult veebi, siis minge peatoimetaja juurde ja paluge endale vitsu anda. Ja kui olete eksimust peatoimetajale kirjeldanud ja too ei saa aru, siis allkirjastage petitsioon, et peatoimetaja peab hiljemalt homme tagasi astuma. 

Näide on küll suvaline, aga sellist jama on kogu aeg. Kuvatõmmis on skooritud üheteistkümnendal juunil 2016. 

PS. tegelikult selle konkreetse uudise lahtiklõpsamisel on kuupäev täitsa olemas. Ehk on tõesti tegemist arenguga ja asi saab varsti selgeks? 


Kolmapäev, 9. juuni 2021

CLXXXIII: sisuturundus

Raamat on poodides olemas. 12. juunil kell 17:00 toimub esitlus kultuuriklubis Salong. Tartus. 



Neljapäev, 3. juuni 2021

CLXXXII: ökomöko, uuskasutus ja rohepesu

Põhimõtteliselt kõik võimalikud tutvumisportaalid ja teenused on olemas. Mõtlesin ühe välja, mis on ka kindlasti olemas. Nimelt taaskasutus. Ise sinna minna ei saa, aga küll saab seal kirja panna oma eksi (jah, ma saan aru kaasnevast problemaatikast). Moto võiks olla: Kingi oma vanale kaasale uus elu! 
Ja siis on ju ka selge, et ise ikka enam tagasi ei taha. Või paned üles ja siis lähed ostad ikkagi ise ära. 

Noh, vaadake, korralikud inimesed ei vii ju uuskasutusse katkisi saapaid ja vanu trussikuid. Ikka ainult kasutuskõlbulikku kraami, sellist, millest mõnel teisel rõõmu võiks olla. 

Teisipäev, 1. juuni 2021

CLXXXI: kus te ometi olete, mu mõlemad lugejad?

Igatahes, tegin hiljuti kirjandusfestivalile HeadRead kirjanikku. Noh, sellist tilbendist. Mõte oli selline, et passin pargis ja kui tuleb lugeja ja ütleb hüppa, siis mina hüppan. Tuli Reet, mikrofon käes. Hüppasin (kultuur on AK lõpus alati). 
Siis tuli anonüümne lugeja. Tõsi, mäletan teda varasemast. Ta on mu esitlustel käinud. Ütles, et ta on siis esimene minu kahest lugejast. Ma tema täpset sõnastust ei mäleta, aga ta viitas ilmselgelt ühele mu luuletusele, kus ma esitan teabenõude oma mõlema lugeja asukoha määramiseks (kus te ometi olete, mu mõlemad lugejad?) Igatahes, läks nii, et tuligi veel ainult üks lugeja, kes ütles "hüppa". Siit moraal, et kirjutage parem luuletusi "kus te ometi olete, mu viis miljardit lugejat". Aga samas, jube palju hüppamist. Niiet ise otsustate. 

Aga üksiti tahtsin oma mõlemale lugejale teada anda, et nii umbes nädala pärast jõuab poodidesse raamat. Vb varemgi, kes teab.