CXXXVI: maailmas algab Veevalaja ajastu, mida see endaga kaasa toob?

Inimesed jäävad oma igapäevases käitumises (armusuhted jms) endiselt irratsionaalseteks elukateks, aga oluliselt suureneb usk tõenduspõhisusse, argumentatsiooni, teaduslikesse põhjendustesse. Meie eludest kaovad nõiad, spiritualism, astroloogia ja muu taoline.

CXXXV: fotoblogi (isetekkeline anum ja seniit)

 

CXXXIV: maailm, madu, marrastab mu maja, mina, kurat, kestan üle aja

Pealkirjas toodu on Karl-Martin Sinijärve noorpõlveluuletusest. Mälu järgi. Anna andeks, Karla, kui eksin! 

Aga tekkis selline mõte, et ega elu ei ole läinud halvemaks, ajakirjanike kutsemeisterlikkus on tõusnud. Nagu igal alal, tuleb turgu luua, mitte ainult kasutada. 

(Jah, muidugi on mingid suundumused ja uudised, mis kergitavad ihukarvad ühisrindena, aga siiski!) 

CXXXIII: veike üleskutse seoses jõuludega

Nii, kes teab, see teab, ma olen aastate jooksul kirjutanud terve posu jõulusalme, kõik pisut totakad. Samuti, mõned motiivid korduvad neis. Ent! Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pigem sellest, et ma ei ole neid kuidagi alles jätnud. Kirjutasin, panin fbsse või saatsin sõbrale sõnumiga, unustasin. 

Kui kellelgi mõni on, see käib ainult jõulusalmide kohta, vb ka mõne sünnipäevasalmi kohta, saatke mulle tagasi, aitäh! 

CXXXII: jõulusalm, nõudmisel

luuleand mul on, kuid kahjuks mage
pea mul salmidest on täitsa lage
vahel usun (see on meelepett!)
et mu mõte lendab kui rakett

iga stroof uut vallutamas kõrgust
tarkust täis ja omajagu õrnust
toibun taas ja mõistan: olen täi
seda tunnistan ja elan püstipäi
vana, aitab, kingid välja käi!

CXXXI: ma ei taha ennast korrata, aga ma kordan - ma olen sellest korduvalt rääkinud (ja mitte ainult üks kord)

Vb on siin blogiski, ma ei viitsi / oska otsida. Aga, ühesõnaga. 

Mind väga kurvastab, et riik saadab mulle sõnumeid ainult siis kui on vaja kodus istuda. Ära mine pronksilöömingus osalema, püsi kodus. Ära levita koroonat, ära mine tuisu kätte! Aga miks ei ole nad öelnud, et Jüri, kuule, sa pole ammu kõrtsis raha kulutanud, näe, siin on paar kümpi, seda pole palju, aga mine löö laiaks, tantsi laudadel ja vaata mõnele naisele sügavalt silma! Peaks ütlema ka selliseid asju, muidu ei ole manitsused usutavad. 

CXXX: ma kuulen hääli ja olen nähtamatu

Maaelu kaks staadiumi: 

- Järjest raskem on ennast veenda väiksesse, minu jaoks kõrvalisse väikelinnna minnes linnariideid selga panema. 

- Paratamatult saabub ühel päeval hetk, mil löön ennast sellesse väikelinna minnes nii lille kui vähegi suudan. "Inimeses peab kõik ilus olema," ütlen ma elutargalt. "Mjau," ütleb kass, mu ainus vestluskaaslane. 

Staadiume on muidugi rohkem. 

Meenutan heldimusega aega, mil kodunt väljumatagi vurrusid pumatiga võidsin. 

CXXIX: ma kuulen hääli

Tähendab, jaa, ma olen kurdivõitu, see on tõsi, ja ma ei kuule eriti midagi. Ja hääled ei käsi mul midagi teha jne. Aga nüüd on juhtunud selline asi, et ma rääkisin sõbraga telefonis ja teate, see oli täiesti mõistlik. Väga meeldiv! Peaaegu nagu oleks viivuks kohtunud. 

Kummaline, et me oleme lasknud telefonikõneks sobiva aja leidmise pisikesel (või pisut suuremal) raskusel needsinatsed kõned ebameeldivaks muuta. Olgu, asi ei ole ainult aja leidmises, aga ma ei jõua kogu seda asja lahata, ei oskagi. 

Igatahes kinnitab enamik inimesi minu tutvusringkonnas: ei, telefoniga küll rääkida ei taha. Jah, küllalt tihti tuleb kõne halval hetkel, aga kas see pole lihtsalt märk, et meie elud on halbu hetki liiga tiinelt täis? See pole enam miiniväli kui igal sammul vale asja otsa komistad, see on laskemoonaladu. 

Ometi annab kõne edasi väga palju rohkem. Võiks vist pikemalt, aga ma praegu hakkan tööle. Helistage mulle. Ja kui on halb hetk, siis ma ütlen ja helistan tagasi. Ja, vaadake ette, kui mul on teie number, siis ma võin teile helistada. Ja kui on halb hetk, siis öelge või ärge lihtsalt võtke vastu, mul pole sellega probleemi. Vähemalt üldjuhul. Ja kui ei taha tagasi helistada, sellega ka mitte. Tõsi, kui unustate, siis ma mõtlen, et ei tahtnud, aga mis seal's. Kui unustasite, siis pole nii tähtis, pole vaja punnitada. 

Igatahes tundub nagu oleks me kirjaliku suhtlusega privaatsust ja aega võitnud, aga mulle tundub, et me petame ennast sellega rängalt. Oleme üha sügavamal supis. Ahjah, pidin tööle hakkama. 

PS! Ma kirjutasin mõne kuu eest sel teemal sajameetrise luuletuse. Võin selle teile telefonis ette lugeda. 

CXXVIII: tõlkija metatalus vol kolm vist

Nõnda, see on ülioluline info: eile saatis kass mind neljakilomeetrisel jalutuskäigul. Siiani on ikka nii umbes poole kilomeetri pealt tagasi keeranud. Nagu sõber märkis: tööjõupuudus on suur, eriti maapiirkondades. Katsu tänapäeva oludes leida kokk-katlakütjat! 

CXXVII: privileegipimedus puhub sokid jalga

Sõitsin hiljuti autoga punktist aa punkti bee ja kuulasin raadiot. Ja siis rääkis üks tuntud inimene, et peab ikka oma südame häält kuulama ja nii. 

Ja mina, kade väike kuivetunud vanainimene, mõtlesin, et selline jutt peaks olema karistatav. Mitte karmilt, aga siiski. 

Ega igaühel ei ole nii vinget annet ja ja karjasepasunana kaikuvat südame häält mis ta sest maisest hädaorust maisesse hädamäkke kannaks. Midagi ei ole teha, mõni on lihtne inimene, kelle ainsaks südamehääleks jääbki tasane eksistentsiaalne korin ja pingutagu och pühendugu nii et higipull otsa ees, midagi enamat sealt ei tule. 

Tean omast käest. 

Samas tunnistan siiralt, et oleks mul mõni selline anne, oleks sattunud seda õigel ajal arendama ja kuulsaks ja rikkaks saanud - päris kindlasti ajaks samasugust jama. Kui see anne just ei oleks kuidagi mõtlemisvõimega seotud. 

CXXVI: ega meist keegi jää siia ilmasambaks

Kõrgesse ikka jõudnud tunnustatud kirjanik sureb. Kus sa pääsed! 

Ta leiab ennast mõnusast mullivannist, väävlit pole kuskil. See peab olema paradiis, mõtleb kirjanik rahulolevalt. Juba ilmub lakei, hm, sarvemüksud peas, saba taga. Midagi on valesti. 

"See ei ole paradiis, aus härra," vastab ta kuulsa kirjaniku mõtetele. "Teil oli meie juurde ammu koht kinni pandud, broneering." 

"Aga see?" kergitab kirjanik vannivahust käe ja teeb sellega nõutu, samas kõikehõlmava liigutuse. 

"See on lohutuseks. Ma soovitan teil tutvuda teie viimaste raamatute ja artiklitega." Sarviline asetab vanni kõrvale riiulisse paar köidet ja paki ajakirju ning naeratab jälle. Võiks öelda - kuratlikult. "Küllap need anti välja lugupidamisest teie vastu. Saate need nüüd nii-öelda värske pilguga üle vaadata." 

Midagi enamat lisamata lahkub põrguteener vannitoast pisut edvistaval kõnnakul - võiks öelda: tippides, võiks öelda: kikisõrul. 

CXXV: anna meile seajalg ja ämbritäis õlut ja anna meile andeks sest me ei tea mida me veel tahame

Raadiost (tuhleid koorides panin käima, tavaliselt ma selliseid julgustükke ei tee) tuli Äpu laul. Einoh, palju õnne meile kõigile, raisk. Näärid tulevad ja pääsu ei ole. Jah, jah. Ma mõtlesin seoses jõulude möödapääsmatusega samale tegelasele.  

Aga siis kandus mõte jälle otsedemokraatia valda ja mõtlesin, et kust ometi pärineb see jultumus niisugust jama demokraatiaks nimetada? Vb võiks see olla mingi manipulatiivdemokraatia või lobidemokraatia, aga otse? Taevane arm. Jaa, ma tean, mõned hakkavad vaidlema. Ma vastu ei vaidle, ma lihtsalt ei viitsi vaielda. Aga loen teie seisukohti huviga ja uurin välja kus te elate jne. Ma jälle siin väga põhjalikult ei viitsi seletada, aga kogu see kamm, mis täidab meie meediat (jumal tänatud ühe korraliku katku eest, muidu räägiksime ainult EKRE teemadel), see väsitab ju ära. Abielu, jah, noh, ma saan aru, miks nad seda küsivad. ka minul on raske lahti lasta veendumusest, et lapsi toovad kured. No lapselapsi raudselt toovad kured, ja minu ka tõid kured, sest saate isegi aru. Siin tulebki Äpu mängu, sest tema laulus vahetasin automaagiliselt ära ühe rea. Noh, pärast seda kui "kaovad maa pealt mured" (kes oleks vastu?!), ümisesin mina: "ja lapsi, lapsi toovad kured!" Sest no kuskil on mingi lihtsameelsuse ja lihtsakoelisuse tase, millest alates võib või siis vastupidi - ei või. Ma ei hakka ütlemagi mida võib või ei või. 

Referendum ei ole ju selline asi, et iga valimisõiguslik sulgub paariks kuuks raamatukokku ja tuleb siis arvamusega lagedale. Ei. See saab olla ainult emotsiooni, üldise meelsuse uurimiseks ja see tähendab, et ei saa küsida kõige kohta. Kõigi käest ei saa küsida kõige kohta, sest siis me seisaksime aastaid paigal, kõik tegelevad kogu aeg kõigega, nii ei saa head suppi. Mina ei taha riigi käekäiguga igapäevaselt tegeleda, saate aru? Kui tahaks, läheks poliitikasse. Ma tahan põldu künda ja varestega rääkida ja panna oma metsa serva sildi "Kõik, kellele meeldib Mikita, kadugu mu maa pealt!" Ja, krt, ma ei taha, et te kõik aitate mul järgmist luuletust kirjutada. Te ei oska. Ja mina ei oska riiki juhtida. Ja sina, kallis lugeja, tõenäoliselt ka ei oska. Sul on hulk hästi põhjendatud arvamusi, aga sellest ei piisa. Ei piisa. Ja siis käivitub otsedemokraatia nime all sada väikest põrgu- ja propagandamasinat. Neid panevad käima erarahastajad, rahva rahast elavad parteid, mingid imelikud ja normaalsed lobigrupid ... (jah, nii on ka poliitikas), seda kõike on liiga palju. Liiga palju. Ja kui selle muda korruptiivset, rahal põhinevat elementi "pärispoliitikas" on veel võimalik veidi ohjata (on), siis üldrahvalikul kujul enam ei ole, see väljub täielikult kontrolli alt. Ja ma usun, et need, kes seda küsitlust "kas ma tahan, et lapsi tooksid edaspidigi kured?" mahitavad, saavad sellest suurepäraselt aru. Otsedemokraatias on üsna vähe demokraatlikku, see on pigem paksu pasalasu alla vajumine, uljas hüpe ühispaska. 

Nojah. Aga see oli lihtsalt loba, ärge võtke seda väga tõsiselt. 

Tõsisemate teemade juurde minnes: märkasin hiljuti Tafkav postitust, milles ta rääkis muuhulgas õue / seltskonda minemisest ja mainis, et tal on isegi boobsid letti lüüa. Noh, mõtlesin ma, kui mul oleks rinnad, ma ei läheks kuhugi. Hoiaks neid hellalt peos ja mu näol oleks seletamatu äraseletatud naeratus. Noh, täpselt samuti nagu kõigi nende poliitikute meeltes, kes kogu aeg rõhuvad, et me ei tohi oma riiki enesestmõistetavana võtta ja see on habras ja läheb katki ja ... Ma arvan, et tegelikult kaitseb enesestmõistetavana võtmine teinekord kurja silma eest paremini kui lõputu paranoia. Pikem jutt muidugi kust see piir jookseb, aga 

Oh, sinder, jälle hakkasin loba ajama. 

Igatahes, kahtlustan, et ma hakkaks oma rinnamukse loomulikult võtma ja läheks ka õue ja lööks need letti. Ja tänulikkusel ja ettevaatlikkusel on oma koht, aga kõige eest ei jõua kogu aeg tänada. 

CXXIV: kuigi luule jaoks mul üldse pole annet tihti luuletan ma otsekui rakett

jõulud lähenevad
maamees muutub härdaks
toetab neid kes kannatavad puudust
toidab metsalinde
pöörab tähelepanu pisiasjadele
viipab omamehelikult üksildasele jumalusele
sügab kõrva tagant vana põtra
paneb hiirtele toitu tihemini
kui oma kassile
klõps

kahe tänuliku silma

ainitine pilk
ja uus ports 

CXXIII: lehma seljas ei sõida naabrinaisega huvireisile

Oli kunagi mingi selline humoresk: lehm või auto. Ei olnud eriti vaimukas, aga nt see lause on meeles. Tõepoolest, lehma seljas ei sõida naabrinaisega huvireisile. 

Aga ma tahtsin rääkida hoopis sellest, et jäin korraks mõtlema südamekujuliste avade üle peldikuustes. Et miks niisugune diskursus. Ja korraga meenus anekdoot.

Klient: "Palun mulle see persekujuline padi." 

Müüja, heitunult: "See on südamekujuline." 

Klient: "Ma olen südamekirurg. Nii, kas te müüte mulle selle persekujulise padja või ei?!" 

Ja saigi kõik selgeks. 

CXXII: ema, ära vaata, ma õppisin jooksma!

Ma ei tea kas ma olen juba rääkinud, aga ma elan sellises imelises kohas, et kui hakata oma maja juurest minema ja siis kogu aeg vasakule keerata (mitte talude hoovidesse, eks), siis jõuan oma majani tagasi. Imeline, eks! Aga see pole veel kõik. Sama seaduspärasus kehtib ka siis kui hoida kogu aeg paremale. Maagia! Täiesti võlutud paigas elan. 

Täna paistis päike nii mahedalt, ja varvastes oli kevadine kihelus ja kus ma siis pääsesin, panin tennised jalga ja läksin jooksma. Keerasin kogu aeg paremale ja jooksin terve ringi ära. Ja kuidagi imelik oli: selline tunne oli nagu ma oskaks. Küll suhteliselt aeglaselt, aga siiski oskaks. Kindlasti ei põrutanud ma põlvi ja kindlasti ei tapnud ma säärelihast. Niiet, mingi edusamm. 

Aga vaadata seda teistel muidugi ei tasuks, siis selguks, et kõik on endiselt valesti. Lihtsalt tunne oli okei. 

Midagi tahtsin veel maailmale kuulutada, aga see vist oli veel ebaolulisem kui eelöeldu. Järelikult on see [et miski on veel tühisem] võimalik! Ma usun, et teil kõigil on hea seda teada. 

CXXI: abi võib tulla täiesti ootamatust ilmakaarest

Ikka muretsetakse korraga ületarbimise ja majanduskasvu pärast. Jah, raske on leida kompromissi! 

Ühe sellise raske kompromissiga sai hakkama üks Skandinaavia pank mil üks võrse ka Eestis. Või ei ole see enam Skandinaavia pank? Misiganes, suht suur pank on. Nemad, nimelt, panid oma netipanga ja ka krediitkaartide toimimise seisma just selle musta reede ajaks. Ei, ma ise ei oleks nagunii midagi ostnud. Jaa, no selge, kui on suur muudatus, siis mingil hetkel pidid nad selle ära tegema. Aga ikkagi huvitav valik. 

CXX: nagu selle vaese rahva kannatuste karikas ei ajaks juba niigi üle

 

PS. mõtlesin, et lisaks ühe kaadri filmist "Kellavärgiga apelsin", aga te teate nagunii millist kaadrit ma silmas pean. 

CXIX: mis kergelt tulnud, kadugu kiirkorras mu silmist

Eks ma olen seda varemgi rääkinud, et mis kergelt tulnud see peabki kergelt minema, ei ole normaalne jääda õnneliku juhuse otsa istuma nagu kade koer heinahunniku otsa - ise ei söö ja teistele ei anna. 

Seepärast tõotan pühalikult: kui ma peaksin lotoga võitma, lotomiljonäriks saama, siis mina ei ole mõistlik. Ei. Ma ostan endale piisavalt suure maja või korteri (mõistliku hinna eest), siis lähen antikvariaati ja ütlen: "Igast üks eksemplar, palun." 
Sedasi. Nii hea on kui saad kohe riiulist võtta selle õige asja. 

Ja no teistele peaks ka jagama ja siis olekski rahu majas, ainult see käegakatsutav rikkus.

CXVII: igas töökollektiivis leidub alati üks sitakott kes

Teate ju kõik seda laulu, eks? Muidugi on võimalik, et suhkrutükk teeb mingi asja magusaks, leidub igas töös, aga tunduvalt tõenäolisemalt rikub mingi üks sitakott muidu täiesti mõnusa skeemi ära. On kuidas on, rikub või muudab maitsvaks, igal juhul on peaaegu iga asja võimalik vaadata veel mingi teise nurga alt ja leida, et näe, niimoodi mõeldes on see ju hoopis teistmoodi. 

Igatahes, mõnes mõttes päris mõnus, et ma selle koroona kätte sain. Või õigemini: tema minu. Sest nüüd on olnud nii, et mul nagunii pole mingit teist varianti kui siin kassiga kahekesi elada ja kütta ja jalutamas käia, ma ei saa mõelda, et nii, läheks sellele või teisele külla või kasvõi Suurde Linna (Elva) jalutama või midagi. Jalutada võib, aga elukohajärgselt, eks. 

Targemale inimesele pole selliseid piiranguid muidugi vaja, aga minu peas on see uks, mis laseb asju rahulikult võtta, nii kergesti avanenud ikkagi just tänu välisele sundusele, võimaluste puudumisele. Ja nüüd ma tean edaspidi, et saab rahulikult olla, ei pea kogu aeg sügelema. Ja kui sügelus peale tuleb, siis võin kasvõi selle postituse üles otsida. 

Praegu on küll mõnus olla. Ahi köeb, päeval paistab päike, öösel kumab kuu. Kui tahaks, võiks linalakk-neiu ta urkast välja suitsetada, ööd on piisavalt pikad. E-selver tõi korra toitu (blogisõbrad juhatasid mu õigele teele, tänan veel kord!, muidu vaatasin mingite Coopide ja Prismade ja Rimide poole, aga nad on kõik amatöörid (või ei näinud mina oma vaimupimeduse tõttu mulle vajalikku lahendust nende külluslikus paketis). 

Ühesõnaga, tänu teadmisele, et nii on, on kuidagi lihtne ja hea olnud. Ja, teadagi, seda arusaamist saab ju laiendada kõigele. Noh, et kui tead, et nii, nüüd teen järgmise x ajavahemiku nt seda või siis just teist, siis teedki seda või teist ja mitte üks kurat ei helista oma ahvatleva saba küljes rippuvat hõbedast kellukest. 

CXVI: eestlaste paradiisikujutelm

Viisin läbi väikese küsitluse. Noh, uuringu. 

Kujutad ette: suur tõrs sooja vaarikamoosi, oled selle sees koos Jaan Pehuga, Jaan laulab. 

Kas see pole paradiis? 

Kontrollisin juhuvalimi meelsust. Viieteistkümnest küsitletust viis vastas, et jah, selline paradiis ongi. Neli soovis mõnda väiksemat muudatust (nt. maasikamoos, laulda võiks Jaan Tätte vms). Kolm jäi vastuse võlgu ja kolm eelistas oma paradiisikuvandi enda teada hoida. Seda viimast ei saa võtta päris nii, et nende paradiis oleks sootuks teistsugune. 

Kokkuvõtlikult võib öelda, et eestlaste võime taevalikke sfääre mõista on üsna hea. Selles on ürgeestlaslikku maalähedust. Samas, varasemate uuringute tulemused midagi niisugust ei ennustanud. 

CXV: mul lauda taga peenramaal kasvab juurpõhjus

Nõnda, sattusin kunagi koolitusele, kus libedikust petis seletas meile nagu pooletoobistele lastele, et kui meil selles kuramuse käitises, kus ma toona töötasin, peaks ette tulema mingi probleem, siis oleksime me nutikad kui me ei piirduks Jüri või Jaagu sõimamisega, vaid uuriks välja selle probleemi, selle viltumineku põhjuse, juurpõhjuse, ütles see libedik. 

Ja tegelikult oli tal ju õigus. 

Vb häiris mind see, et me olimegi need lollakad lapsed, kes ei suutnud selle (ja teiste) tõdedeni ise jõuda, et meile oli vaja seda meelde tuletada. Me teadsime küll, aga meil ei olnud kogu ülejäänud jandi kõrvalt selleks jaksu, ei olnud probleemide tegeliku lahendamise jaoks aega, isegi kui see oleks tulevikus meie ja kõigi teiste aega kokku hoidnud ja närve ja mida kõike veel. Ega Pulp Fictioni jahedad kangelased ka enam kuigi jahedad olnud kui neil oli tagaistmel korraga ilma peata laip. Neil oli junn jahe, aga ülemised otsad hakkasid täiega üle keema. Oli vaja kutsuda mees, kes selgelt ja rahulikult ütleb, mida teha. 

Ja kui üks hea sõber kurtis mulle täna, et ta on sotsiaalmeedias toimuvast väsinud, lohutagu ma teda, siis mõtlesin, et teda ma aidata ei oska, aga ennast natuke küll.  

Ja mõtlesin, et peaks ikkagi iga uudist lugema vähemalt kolm korda. Esimene kord loeks läbi. Teise ja kolmanda korra võib lugeda mõttes, aga ei tohi piirduda lugemisega. Siis peaks seda infot juba töötlema. 

Näiteks: kamp keskealisi mehi peksab sotsiaalmeedias üht prouat. Noh, proua teadmata ja verbaalselt. Siis võin ju mõelda näiteks järgmistele asjadele: 

- kas ma saan nad mõistusele kutsuda? 

- kas keegi peaks nad korrale kutsuma ja kas ma saan midagi teha? 

- kas ma pean selle teemaga tegelema? 

jnejnejne

Noh, see oli nüüd lihtsalt sotsiaalmeedia vägivallajuhtumile komistamine, mitte uudis, lähen kohe teema juurde tagasi. Enne ütlen, et sotsiaalmeedias arvete klaarimine ... Ei ütle. Sõbrale ütlesin, et mind pole seal poolteist aastat, varsti leian valgustumise või vähemalt õpin mõnd tõeliselt jõledat muusikapala peeretama.

Aga teemasse tagasi. Näiteks riivab mingi asi mu õiglustunnet. Sel juhul (okei, see on nüüd konkreetne ja värske puhk, aga) võib kaaluda näiteks: 

- teisendamist. Kui keegi on teinud mingi rahas mõõdetava sigaduse, siis võib summa tõlkida endale arusaadavatesse ühikutesse (minu kuupalk, päevapalk, mis iganes; olen nii kunagi rehkendanud kui palju ma peaksin töötama, et saada tubli tööga sama rikkaks kui Jeff B jne jms; kui palju ma peaksin töötama Jeffi rikkuse püüdmiseks kui mu äri kasvaks näiteks iga nädalaga 20% (see on metsik, uskumatu kasv, saate aru küll); saadud summat võib võrrelda mõne teise mõõdukalt relevantse summaga; see ei tähenda, et niidirulli vargus ei ole vargus, aga vb ei maksa selle teema arutamisele ka järgmisi nädalaid pühendada) 

- tirriteerimist (sest tirriteerimida tasub alati; lihtsalt tuleb seda teha üksi või mõttekaaslaste seltsis, mingeid suvakaid ei maksa kaasata, sest see võib lõppeda lihtsalt lõputu klähvimisega). Tirriteerida ei tohi sotsiaalmeedias. 

- juurpõhjuse otsimist. Jah, sellesama juurpõhjuse. Alati võib öelda, et inimesed peaksid olema nii kuradi eetilised, et nende sitt hiilgab ja alati tasub ise selle poole püüelda, aga selle asemel, et kiunuda oma kassi moraalse komplassi ja eetikakoodeksi puudulikkuse teemadel, võiksin ma lihtsalt vaadata, et tal ei oleks vabal ajal ametikala nina all, sest ta, täi, pistab selle ametikala konkreetselt pintslisse ja vurr ka ei võbele ja moraaliloeng ei muuda midagi. 

- teisendamist. Raha me juba teisendasime, aga nüüd võiks teisendada ka isikuid. Kas seesama asi, mis ajab meie puhmasvurrud õiglases raevus turri, kui selle ülimalt pahandava teo oleks toime pannud mõni oma jope, näiteks mõni keskealine mees, või kui ta oleks oma patutegu normaalselt vabandanud, mitte punastanud või siis just punastanud, ühesõnaga, kui asja sisu oleks sama, aga muudaks selles loos mõnda detaili, kas see asi oleks minu jaoks konkreetselt nii hiigelsuur? 

- juurpõhjuse otsimist, aga sedapuhku iseendast: miks, kurat, see asi mulle nii kangesti korda läheb? Ja kui ongi mõistlik põhjus, kas ma saan midagi teha, lisaks oma pahameele või vaimukuse väljanäitamisele? oma pahameele väljanäitamise asemel, midagi, võtta juurpõhjuse pealsetest kinni ja kutsuda eit appi, eit, teadagi, kutsub appi lapselapse, lapselaps muri, muri kassi, kass hiire ja tõmbamegi, raisk, juurpõhjuse välja. 

Seda nimekirja võiks jätkata pikalt. Ennekõike võiks selle süstematiseerida ja vb koguni artikliks kirjutada. Aga! Aga blogipostituse jaoks on siin juba sisu küllalt. Vähemalt minu blogipostituse jaoks. Et vb tõmbaks Jüride ja Jaakude sõimamisega veits tagasi ja vaataks, et neil ja meil ei oleks nii palju mudaauke õue all kuhu ninuli lennata ja kus püherdada ja nii edasi ja muud taolist. 

CXIV: metsatalus elades vajub mokk elu imelisuse peale täitsa töllakile

Alles see oli, umbes paarkümmend aastat tagasi, kui seletasin venelasest kolleegile pisikese kaubalifti tööpõhimõtet, muidugi oma viletsas vene keeles: 

kahekümnenda sajandi rebane esitleb: väike ime! paned kaubad ühel korrusel siia kappi ja võtad teisel korrusel välja. 

Kolleeg urises, aga ei hammustanud. Ta oli lifti ennegi näinud. 

Nüüd jõudis kohale e-toit. Tähendab, eesid on nagu tavaliselt. Internetist tellitud toit. Kuidagi nii imeline: tellid ennelõunal sepikut ja õhtul tuuakse see sulle ära. Eks ma ole ennegi internetist asju tellinud, aga asju, sedapuhku tellisin toitu (ja mitte mingit wolti, see on ka teistmoodi) ja üldse: see puhk oli täiesti imeline ja eriline. Vb sellep, et mul oli kõht tühi. 

Igatahes, aitäh, kallid sõbrad! Ilma teie juhendamiseta imeksime Adalbert Näljasega käppa. Noh, kassil muidugi oleks toitu ja mul ka, aga vb mitte päris Seda toitu, kui te mõistate, mida ma silmas pean. 

CXIII: metsatalus elamise varjuküljed: süüa tahaks

Niisiis, nüüd olen ma selles kuramuse eneseisolatsioonis ja ma ei leiagi viisi kuidas süüa saaks. Jah, sõber aitab, ainus variant. Aga et maamees telliks kauba, maksaks, sõidaks poodi kohale ja siis pantaks see talle välja kappi (mida küüritakse vb pärast iga maakat või mis avaneb võlusõna või mobiilikoodi peale) või koguni tõstetaks pakiruumi, sellist asja ei ole või ma ei leia. Ikka: tule siis järele, astu poodi sisse, iseteeninduskassade juurde. Einoh, tere. 

Siin ei tooda koju ka. Peaks tellima "koju" ja siis päevakese mingi võõra maja ees oma autos passima ilmselt. 

St. ma olen piisavalt terve, et autoga kuhugi sõita, eks. Aga kui ma tahan olla aus inimene, siis ma ei saa poodi sisse minna ega inimeste lähedusse, siis ma pean kellegi teise oma asjadesse segama. 

Ausalt öeldes see ei meeldi mulle. 

Ja üldse: mumst imelik. 

Ja tahaks kaht meetrit rullbiskviiti. Ja mitte ainult seda! 

Vaatame kassiga tõtt, tema teritab küüsi, mina nuga. (Igaks juhuks: kass on toiduga paremini varustatud kui mina, pole põhjust muretseda). 

CXII: ja no, kurat, hõõrubki

Sattusin Kauri kaudu teemani, et hõõrub ja kaudselt ka teemani, et selleks, et midagi õppida, peab seda juba oskama. Et ilusaks saada peab ilus olema. Käsi püsti, kes meist ei oleks omal nahal tundnud seda valu, et läheks tantsukursustele (asenda see mõne sind paeluva tegevusega), aga ma ju ei oska tantsida! 

Vaatame siis nüüd, kellel käpad püsti on. 

Nii, teie seal, teie jah! Te arvate endast liiga palju, te olete tegelikult käpardid nagu teisedki. 

Teie, lontrused, kui te pole kunagi tahtnudki midagi teha, siis see pole nagu päris sama teema. 

Ja need ülejäänud üksikud püstiskäsised, mul on teie üle hea meel. Kuigi, mingi kahtlus ikka jääb. 

Ma olen isegi juuksuri juurde minnes saanud pragada, et juba pea viiekümnene mees, aga pole kunagi juuksuris käinud. Peaaegu oleksin taganenud, aga jäin endale kindlaks, lasin pügada, kokkuvõttes tasus ära. 

Oletame, et isik Iks otsustab aastavahetusel, et ta on vaene ja halvas vormis ja nii edasi ja mõtleb, et hüva, üks asi, mis aitab, on trenn. Saab paremasse vormi ja kokkuvõttes mõjub enesehinnangule ja ajutegevusele ja hizeloomule ja küll tuleb ka rikkus. Aga kui ta nina üle selle klubi ukse pistab, siis näeb kohe inimesi kes on juba rikkad ja ilusad ja ennast täie pasaga üles löönud nagu oleks neil tingimata sel õhtul vaja leida sealtsamast spordiklubist oma elu armastus. Või vähemalt keegi, kellega oma haisvad partjankad* sel õhtul ühte šušilkasse** kuivama visata. Ja siis ehmatab meie isik Iks ära ja läheb koju tagasi, sööb veel ühe trühlitordi (vahemärkusena: küll tahaks praegu rullbiskviiti, aastakümneid pole sellist isu olnud, aga nüüd on. Kahjuks ei luba eneseisolatsiooni reeglistik poodi minna, söön praekartuleid) ja kahetseb sellele kulunud rahahunnikut. jne. 

Mõtlesin erinevatele puhkudele, mil olen selle küsimusega mõõdukalt hädas olnud ja järeldasin, et mul läks hästi, sain oma hädasusest kunagi (suuremalt jaolt) üle, aga enne kui ma teile räägin, kuidas, meenutan üht puhku kui ma tegelikult ei põdenud, aga mis oli lihtsalt tore. Ühesõnaga, jõusaal. Jõutõmbed tehtud, teen rinnaltsurumisi. Noh, mingi sellise raskusega, millega jõuan seeriaid teha. Puhkepausi ajal pöördub minu poole üks tüüp, küsib, et kas sobib kui ta minu puhkepauside ajal mu kangi kasutab? Muidugi sobib. Ja siis ma saan lõpetatud, ütlen, et pangu nüüd oma raskused peale ja ta panebki. Minul oli kangi peal ilmselt umbes 80 kg või vähem, tema pani kangile 235 kg. Ja surus. Aga ma räägin seda sellep, et üldse ei olnud seda hoiakut, et mis sa, könn, siis jandid. Oli hoiak: mõlemad teeme trenni. Kogu lugu. Ma peaaegu armusin ära. 

Aga sellest, mis mind aitab olukordades kus ma tahaks midagi õppida või saavutada, aga ei oska / eesmärk on liiga kaugel vms jne. Üldiselt, olen märganud, on kõigil ükskõik. Inimesed on endaga ametis. Kas siis enda pärast põdemisega või keskendunud oma eesmärkidele. Kedagi ei koti, mida üks papi oma nurgas teeb. Kedagi ei huvita selle papi vabandused, millal ta viimati trenni tegi, miks vahepeal ei teinud, kas ta on kunagi midagi saavutanud. Päriselt, mitte kedagi ei huvita. Ja see on ka õige ja ilus. See annab papile võimaluse rahumeeli oma asja ajada. Ja kui mõnda huvitab, siis see tüüp on häiriv küll, aga ta ei meeldi sulle nagunii. Niiet, parem teda ignoda. Ja kui ignoda ei saa, siis tuleb nendega natuke võidelda. Jah, lihtsam oleks taanduda, aga kuidas me siis vabaneme koolikiusamisest kui vanemad enda ja teiste eest täpselt samasuguses olukorras seista ei oska / julge? Me peame võitlema kasvõi tulevaste põlvede nimel ja irvitama endamisi, sest nende kolmnurksete trennihärgade tuharaile on raudselt tätoveeritud hieroglüüf, mis tähendab, et iga kuradi teekond algab esimesest äraneetud sammust. Niiet õppigu, raisad, oma kannikaid lugema, kui tekst on kahel kannil, siis lugegu ridade vahelt ja ärgu inisegu selle kallal, kes teeb oma esimest sammu.

* jalanartsud

** kuivatusruumi

ps. see on ikkagi jaur, mitte teaduslik-ammendav-tark-nutikas-lahendusi pakkuv ülevaade probleemistikust.

CXI: robi läheb linnapea juurde ja annab linnapeale selged suunised mida tõepoolest tasub järgida

Hullumoodi hilinedes, ähkides ja totakaid vabandusi pobisedes jõudis kohale mõte, et üks korralik riik peaks lisaks kodanikujulguse aumärkidele andma välja ka kodanikujultumuse aumärke.

Need oleksid siis tõenäoliselt nendeks puhkudeks kui riik ajab oma riigiasja kuidagi räpakalt, haisvalt, pruun ollus valgub üle kummikuservade, ehk lausa üle kodaniku ukse- või valuläve, aga siis tuleb keegi, kes riigile päitsed pähe paneb või vähemalt ütleb, et see tuleb ära teha ja teeb piisavalt paljudele selgeks miks seda teha tuleb.

Laias laastus oleks see ikkagi selline ettevaatlik auhind, tõsi. Et kui Robi tõepoolest läheb riigivanema või linnapea juurde ja ütleb tollele, et linnapea on kõnts, siis selle eest ei saa, see pole õige jultumus, see on lihtsalt sõim. Aga kui kantsler tõestab, et minister tegi sohki, valetas, või ilmub mõni onkel presidendi vastuvõtule kleiti kandes ja suudab seda põhjendada (ma antud näite puhul ei ole kindel kas oli põhjendatud jne, ei hakka nüüd ka süvenema), siis sellised teod väärivad kodanikujultumuse auraha nominatsiooni kaalumist.

Ja ilmselt peaks seda auhinda välja andma mingi niisugune seltskond, kes ei ole ise riigiga liiga lähedalt seotud ja kes pole päris munapead. Muidu antakse neid lõpuks lihtsalt riigitruudele libedikele.

Ja muidugi ei välista kodanikujultumuse aumärk samale kodanikule sama teo eest ka kodanikujulguse aumärgi andmist.

Ja kui nüüd juba mõtlema hakata, siis ilmselt on vaja ka kodanikuarguse aumärki – puhkudeks, kui keegi õigel ajal asja pärast kartma hakkab ja hädapidurit tõmbab.

Ja nii edasi.

CX: tõlkija metsatalus, metallkõrvade ja lasersilmadega jänesed põlla peal

Sõbrad on paar korda küsinud, et kas kõhe ei ole. 
Vastan: ei ole. 

Siis on veel see küsimus, et kas igav ei ole. Noh, üleeile nägin oravat. Täna öösel hakkas kass kapi otsas köhima. Usun, et nõustute: kuidagi ei saa sellist elu sündmustevaeseks nimetada. 

Täiendatud: Täna avastasin lihtsa füüsikareegli: on ainult üks viis, kuidas kahekümne sentimeetri kõrguselt pillatud nael võib linaga kaetud laualt viieteistkümne sentimeetri kõrgusele põrgata. Nimelt: laual peab olema täis kohvitass. Kui keegi vajab selgitust, siis küsigu julgelt. 

CIX: kuskil teed ei tulekiiri

Näitasin taskulambist põlla peale valgust. Põlla pealt jälgis mind ainiti kaks silmapaari. Kohe jupp aega. "Jänesed," mõtlesin. "Ise oled jänes," mõtlesid need kaks kooris ning katsusid - kes käpa, kes nimetissõrmega - silmahammaste teravust. 

CVIII: saladus, mis lõi interneti tummaks

Niisiis, eks me kõik ole kuulnud saladustest, mida teadlasedki selgitada ei oska, ja mis internetis mehemoodi üheksandat lainet löövad. Mul on siin ka üks selline. Köögilaua taga istudes näen aknast, et teisele poole teed, põllule, on püstitatud valgustahvel. Kui välja minna või vaadata toa aknast, siis ei paista midagi. Olen põllu läbi käinud, päeval ja öösel, aga tahvlit pole. See on näha ainult ühest kohast köögiakna taga, öösiti paremini. 

Kahtlemata on tegemist hingedemaailma läkitusega. Imelik ainult, et nad kasutavad valgustahvlit, millel olevaid kirju ma lugeda ei näe. Ja, noh, üldse - valgustahvlit! Aga ega lihtne inimlaps suudagi kõike seletada, maailm on palju suurem ja hirmuäratavam kui need niinimetatud "teadlased" oma lapsikus ülbuses kinnitavad ja selle saladused on mõnikord otse meie nina all (kuigi kättesaamatud). Antud juhul küll üle tee, kuskil põllu peal. Ehk muudetakse kunagi kirja suuremaks või siis hakkan mõistma selle läkituse metafoorset sisu, saavutan - nii-öelda - valgustatuse. Lootkem! 

CVII: Tõlkija metsatalus vol 2 (no kus sa pääsed)

Aga ma ei taha siiski rääkida kõigist seentest ja poognatest, tahan rääkida kassidest. Nimelt on siin üks kass, kelle nimi oli Nurru, aga olles tutvunud tema võimuka olekuga leidsin, et tema nimi peaks olema Adalbert Paks Koer. Kass oli sellega nõus. Ajapikku lisandusid veel mõned tiitlid: Adalbert Esimene Suur Paks Koer. Noh, väga sümpaatne ja imeilus kass. Ja kuna meie läbisaamine on hea, siis omavahel olles tohin ma teda Kiisuks kutsuda. Nii teengi. Ärge talle ära kituge, eks. 

Nii, aga mitmus! Teine kass on selline, keda keegi näinud ei ole. Või, noh, mõned on, aga oma silm on kuningas jne ja kui pole näinud, siis pole olemas ja nii edasi ja nii edasi. Viimastel päevadel pole ta isegi kõrvalhoonetes söömas käinud. Mõtlesin juba, et ehk on läinud teistele, loodetavasti parematele (ent siiski maistele!) jahimaadele. Nüüd õhtul jätsin korraks akna lahti, et tuulutada. Mõne aja pärast saabus Kiisu, kelle olin varem uksest välja lasknud. Ajasime paar sõna juttu, aga siis oli tal korraga vaja kuhugi minna. Mõistan sellist soovi, ei sekku. Panin akna kinni. Hetk hiljem selgus, et oli vaja siiski sekkuda. Ilmselt pärast Adalberti oli tuppa hiilinud ka see teine kass, see, kes väldib inimesi, aga ilmselt ei kõhkle nende tagant varastamast ja pisut marodööritsemast ja nii edasi. Adalbert kuulis tema sisenemist (ma oletan, et nende sisenemisjärjekord oli selline, vastasel korral oleks Adalbert ta kohe ette võtnud) ja läks andis talle peksa. Mõistlik. Mis ta siis tuleb meie õue peale parvesid uputama või mida kurja see triibik iganes kavatses. Lahutasin kakluse (loe: tegin ukse lahti) ja oligi nagu kõik. Adalbert sai juurde ühe nime: nüüd on ta kõikvõimalikel paraadidel ja sõjaväelistel üritustel ja militaarsetel tippkohtumistel Adalbert Võidukas. 

Aga kirja panen ma selle loo seepärast, et nii sai kinnitust Triibiku olemasolu. Leian, et sama printsiipi tuleb rakendada ka jumalatele: kui keegi pole jumalat näinud, siis parim viis tema olemasolu tõestamiseks on see, kui mõni tuntud jumal (või kass) talle tunnistajate juuresolekul peksa annab. Mitte liiga kõvasti, oleme siiski heasoovlikud ja karvatutid pühime ka kokku. 

Jätke lihtsalt aken lahti, muud polegi vaja.

CVI: tõlkija metsatalus

Nii, eile jõudsin siis oma metsatallu. Ega ma eile midagi eriti teha jõudnud, pakkisin asjad lahti ja vahetasin vundamendis paar palki välja. Ja kui mul juba haamer käes oli, siis ehitasin majale teise korruse peale – kui keegi külla tahab tulla, siis on see võimalus, ei pea kolmes toas kahekesi kügelema, kitsikust kannatama. Või äkki tuleb koguni mitu inimest korraga, eks. Ega ma eriti viitsinud seda juurdeehituse asja ajada, aga mõtlesin, et kui kohe ei tee, siis jääbki venima. Mitmeks päevaks. Õhtul tõlkisin veel ühe poognakese krimkat, imelik laiskus oli peal. Aga eks inimene võib endale mõnikord kergemaid päevi ka lubada. 

Täna hommikul, nagu metsatalus elav tõlkija muiste, läksin korjasin viis tonni kukeseeni ja seitseteist kuupmeetrit jõhvikaid. Ma ei oska neid jõhvikaid teisiti mõõta ka. Pakkusin toidupangale, nad tulid mingi kahe ämbriga ainult. Ütlesid, et rohkem pole vaja. Müüsin siis ülejäänu Amazonis, pakendasin ja nii. Muidugi, pakendamiseks pidin ostma paar masinat, ei viitsi seda käsitsi teha, ja ehitasin ka pisikese tšehhi. Kui ma juba internetist asju ostsin, siis vaatasin järele ja selgus, et siit kahekümne kilomeetri raadiuses jõhvikaid ei kasvagi. 

Ühe kivihunniku tassisin ka ümbruskonna põldudelt kokku, tegin sellest lahkudes pildi ka, aga siis tuli üks kohalik ja ütles, et namad elavad siin loodusega kooskõlas ja pangu ma kivid tagasi sinna kust võtsin. Palusin viisakalt vabandust, tõesti, ma ei tunne kohalikke kombeid, aga õnneks on mälu üsna hea, panin kivid tagasi ja sel kohalikul polnud ka rohkem etteheiteid. Saime koguni sõpradeks, käisime paar ringi saunas ja nii.

Siis tõlkisin ühe krimka ja tundsin, et kondid on kanged sellest istumisest, läksin korraks metsa jalutama, kohtusin ühe naisega. Ma ei hakka kõigest seletama, aga saime jutule, käisime paar korda kohtamas ja siis oligi aeg lõunat süüa. Naise nimi on Marta Kaasik ja kui ma poissmehepõlves kandsin nime Jüri Kolk, siis nüüd otsustasin naise nime võtta, nüüd olen Marta Kolk. Tõsi, selleks sain ma eeskuju ühest briti teadussaatest – Hugh & Laurie. Ühesõnaga, Marta tegi süüa ja siis lasin korraks leiba luusse ja tõlkisin veel ühe krimka ja siis oli küll hea meel, et olin maja kõrgemaks ehitanud, oli lastel kohe kummalgi oma tuba olemas. Siis läksid lapsed ülikooli, poeg veel hakkas abielureferendumi teemal targutama. Ütlesin talle, et kembelgu omasugustega, ärgu ajagu minu katuse all seda jumalavallatut patujuttu, nii palju jah, et minu arvates võivad kõik vastutusvõimelised täiskasvanud abielluda, suurtel kiirustel ja hulgakaupa ja samas ei tähenda see, et nad peaksid seksima, aga see, mida tema tahab, see on liig mis liig. Aga see nüüd läks liiga päevapoliitikasse, poiss nimetas mind konservatiivseks kännuks ja, ega ma ei viitsinud tema juttu kuulata ka. Lõpetagu doktorantuur ära mis tal muudkui venib ja venib, siis räägime. 

Pärastlõunal ei teinud suurt midagi, lugesin kaks luulekogu ja ühe romaani, tõlkisin paarkümmend rida Spenseri suvaliselt valitud tekstist, lihtsalt näpuharjutuseks, muidugi lugesin selle oopuse ja kõik selle kohta kirjutatud kommentaarid läbi, et mitte vääratada. Ega Spenseri tõlkimine pole siin mingi vabavärsi viskamine, peab ikka lisaks mõttele ja tundele edasi andma ka meetrumi ja nii edasi. Tegin selle ära, milles kühvel. Üldiselt tundub, et see maaelu ikka päris sobib mulle. Loodus muudkui kutsub ja siis ei saa ehk nii palju tööd tehtud kui tahaks, aga eks see ole tore ka ja aitab võib-olla mõnikümmend aastat kauem vormis olla. 

Aga, muidugi, metsatallu kolimiseks peab ju kõigepealt mõisavalitsejaks õppima. Jorh Aadniel Kiire eeskujul seda tegingi, käisin kunagi oktoobris metsatöödel abiks, veeretasime kive ja tagusime tikke või vaiu maa sisse ja nii edasi, peab ütlema, et praktika ikka sobib mulle. Ja neid kive tuli hoolega sättida, et vahesid ei jääks. Kuna tegemist on ebastandardsete kividega, iga kivi ise mõõdus ja kujuga, siis muidugi oli nende nõuetekohane ladumine nagu keeruka vormiga luuletuse tõlkimine, otsid sõnu ja sätid paika, kõik peab klappima. 

Ja eks ma püüan selle tõlkimise ja muu elu kõrvalt natuke oma tekste ka kirjutada. Ega meie kirjanduses ei ole ju sellist asja varem tehtud, et keskealine mees elab kuskil pärapõrgus, vaatab aknast välja ja kirjutab sellest mida näeb ja mäletab. See lünk, see haigutav kuristik, saab nüüd loodetavasti kinni mätsitud. 

CV: kas vana kinnismõte ka roostetab

 Kui minu erakond pumba juurde saab, minu erakond on eesti keel, siis teeme referendumi ja rotime inimestelt meelsusväljendust. Esitame küsimuse: kas teil on vana sohva või kui ei ole, kas tahaksite, et oleks ja kui oleks, kas leiate, et see peaks tegema kihva-kohva? 

Selle infota on raske edasi elada. Noh, kellelgi kindlasti. Mina tegelikult päris täpselt ei tea, miks me nii küsiksime. 

CIV: ma saan aru küll, aga ikkagi

Jah, ma tean, et nii need asjad ei käi. Tean, et enamikule inimestest ei sobiks ka kui käiks, aga siiski tahan öelda, et oleks ju tore, kui lastehaiglal oleks masin olemas (jah, absurd: kõik masinad ei saa olemas olla, eesmärk on liiga kõrgel, aga argumendi nimel mängime, et lastehaiglal on masin olemas) ja siis tuleks jõulukampaania, et klge, annetage ministritele autode ostmiseks. Töö on tehtud, palka nad muidugi saavad, aga no pmst mingi tagasihoidlik rüsa võiks ju olla ametiautoks ikkagi. Mina küll annetaks. Ja oleks tore kui see rüsa oleks suht turvaline, sest selliseid ministreid tahaks hoida. Aga mitte liiga uhke, sest siis lähevad ise ka uhkeks. 

Ja no nüüd tuli mõte, et opositsioon muudkui umbusaldab meie valitsuse ministreid ja valitsust tervikuna ja see on nii negatiivne, nutu ajab peale. Võiks proovida usaldada. Tuleks välja usaldusavaldusega, ma peaaegu usun, et valitsusparteilased oleksid segaduses, küsiksid endalt esimest korda üle hulga aja, et jaa, kuulge, opositsiooni omad on täielikud türblid, seda küll, aga kas ma tegelikult usaldan seda valitsust? Nagu päriselt? No ei usalda ju. Ja niimoodi - usaldusavaldusega - võiks valitsuse kukutada. 

Ja usaldusavalduse tekst võiks öelda, et no usaldan, teate, pole ühtegi argumenti sellele usaldusele toeks pakkuda, aga eks poliitika ole kompromisside kunst, kõik peavad pingutama, kõik peavad järeleandmisi tegema. Ma lihtsalt usaldan, midagi pole parata. 

Võib-olla selle teksti kallal peaks natuke vaeva nägema, mul pole praegu rohkem viitsimist. 

CIII: nii, täisaba, nüüd oled sa teolt tabatud

Antud juhul olen selleks täisabaks mina ise. Olin täiesti unustanud, et kirjutasin selle luuletuse ja et see Müürilehes avaldati. Aga luuletuse võib vahele jätta, autori tutvustus tundub pädev. See on luuletuse all. 

Siin.

CII: mida ma aknast näen (loodetavasti viib see peagi millegi mastaapsema manu, püsige tuunituna)

Akna alt sõitis just tõukekaga mööda üks varateismeline. Muidu tavaline vaatepilt, aga ta hoidis lenksu pmst puusasid selle vastu surudes, sest ühes käes oli telefon ja teine kipsis. 

CI: kuskil on raudselt kirjas, et ma ei pea flirtima igaühega, kes mind elus edasi aitab

Einoh, tere tali! Nüüd saatis mu telefonioperaator mulle tänuliku tekstisõnumi, et ma arve ära maksin. Nagu ma ei oleks seda juba aastakümneid teinud! Olen. Ma ei tea, mõned asjad on ikkagi nii, et enesestmõistetavus on ok, mõned asjad käivad vaikimisi. Ma ei taha, et kõik naised, lapsed, mehed, siilid, koerad ja vanad panged hakkasid mulle saatma nõretavaid tänukirju selle eest, et ma ei ole neid näpistanud, jalaga löönud, nende pihta sülitanud, neid tutistanud, neid lakkunud, neid musta pipraga maitsestanud, neid punase pipraga maitsestanud ja nii edasi, aimate juba küll. Ja siis veel see lollakas jätk: Muide, kas teadsid, et tuvid ... Rahunege maha, raisad. Ma tean tuvide kohta igasuguseid asju, ma tean ka seda, et nad nokiksid hea meelega teie tarkuseteri kui need poleks mitte tarkuseterad vaid päris terad ja mitte sõnnik vaid noh, tõsise toiteväärtusega kraam. 

Ma saan aru, et tänapäeva maailmas on väga vähestel inimestel (luuletajatel, keeletoimetajatel, arstidel ja tuletõrjujatel ja põllumeestel ja teadlastel ja mõnel veel) PÄRIS töö, aga kas te ei võiks lihtsalt mõnda särasilmset, visiooniga persooni palgal hoida, selmet anda talle tegelikke ülesandeid, voli inimestele totakaid sõnumeid saata? Mh? Me peame kuidagi teisiti astuma vastu inimeste töökohtade kadumisele, miks mitte üldine põhisissetulek, tõepoolest. 

Ei, ma ei ole üldse vihane, aga no see on naljakas. Või siis vähemalt lollakas. Kas te teadsite, et vanasti kasutati tuviposti ja mõnes paigas kasutatakse siiani, aga meie, mobiilioperaator, kelle teenuseid te, aus härra, olete umbes sada aastat kasutanud, aitame teil inimestega suhelda tuvivabalt, teadsite vä, ä? 

C: kus on kirjas ja kes on öelnud, et elu peab lihtne olema?

Vastuseks pealkirjas esitatud populaarsele küsimusele - mina olen selle kirja pannud ja ma olen seda öelnud ka. Hetkel ei tule meelde, kuhu ma selle kirjutasin, kindlasti sellesse blogisse, mis on praeguseks maha võetud, aga kirja on see pandud ja võin ka üles otsida ja võin veel kuhugi kirjutada. Elu peab lihtne olema. 

No kuulge, see on ju selge. Kui tunnete, et miski on mäda, siis hakake selle kallal nokitsema. See on lihtne. See pole alati kerge, aga see on lihtne. Muidugi, lihtsuse saavutamiseni, tõrke ja teo või siis unistuse ja teo sidumiseni viib okkaline rada, aga põhimõtteliselt on see lihtne ja see on sedasorti lihtsus mille poole tasub püüelda. Minu arvates. Jesver-tosver, ma peaks vist täpsemini seletama, aga ma ei seleta, sest tegelikult tahtsin ma öelda, et küll mulle meeldib oma elu keeruliseks elada. 

Noh, kas nüüd just elu, aga ikka. Asi on nimelt selles, et mul on korralik habemenuga ja üks kohutav säästuväits. Ja kas ma ajan hea noaga ja kuulan kuidas selle tera habemekarvade langedes rõõmust säriseb? Ei. Mul on vaja see säästuväits nii teravaks saada, et seegi kõlbaks. Ma olen umbes nagu miljunäär, kes võiks sõita mõne luksusautoga, aga putitab selle asemel Moskvitš 412-teistkümmet. Aga no käima sain, see on nüüd piisavalt terav. Ta ei tekita küll niisugust nauditavat heli ei rihmal teritades ega ka minu nahal liueldes, aga muidu juba täitsa nii. Ja no heliga ei anna koduste vahenditega midagi teha ka, see on ikkagi tera omadus. 

Ühesõnaga, jah, mõnikord on tore mingi jamaga pusida, aga üldiselt: loodetavasti on mu mõte siiski arusaadav, elu peab lihtne olema.

XCIX: milleks jääda poolele teele, paneme ikka selle asja paika, et tulevastel põlvedel poleks valus ja häbi, püksis käbi

Meenus kogemata üks ettepanek, mille tegin kevadel 2018. See tundub ajakohane. Sõnastus muutmata, tahaks täpsustada, aga ei hakka. 

Abielluda tohivad ainult mehed, kelle nimi on Jüri, Jaan, Mats, Ants, Ats, Madis, Kalev või Lembitu.
Abielluda soovival mehel peavad olema sinised silmad ja kuldsed käed.
Naisenimedest on lubatud: Helju, Vilhelmiine, Mari, Krõõt, Linda.
Linda ei tohi abielluda Jaani ega Kaleviga.
Jüri ei tohi abielluda Krõõda ega Heljuga.
Rohkem piiranguid ei ole.
Erandkorras - kohaliku vaimuliku loal - on lubatud abielluda, muidugi ainult eelnimetatud tingimustele vastamise korral, ka hallide silmadega naistel.
Pidage meeles: meid on vähe ja seepärast peame me olema väiklased eriti hoolikalt, pühendunult.

XCVIII: mehest, kes kaotas lehma

 Tervitan tänase nädalalõpu teisipäeva puhul! 

Tahtsin rääkida sellest, et meie õnnetu kunstikriitik, kel lehm kadunud, tema arvamuste kohta on ilmselt kõik ära öeldud, aga mul tekkis mõte, et äkki kõik ei ole. Äkki on inimestel jäänud kahe silma vahele, et ütlus "lollidelt tulebki raha ära võtta!" ei ole käibel mitte ärimaailmas, vaid petiste hulgas.

Noh, kui see oligi veel tähelepanuta jäänud, siis nüüd on seegi öeldud. 

XCVII: kõik on kogu aeg valesti ehk lihtne näide taju petlikkusest

 Niisiis, vaatan aeg-ajalt aknast välja ja naabri trepil istuvad töömehed, teevad suitsu. Mõtlen: jumal, nad ei tee midagi ju! Midagi kasulikku. Huvitav, suitsetamise eest makstaksegi neile vä, ä?! Siis mõtlen, et hm, ma ilmselt lihtsalt ei märka nende puudumist. Mõtlen, et püüan järgmine kord aknast pilku heites teadvustada kui neid silma all ei ole. Noh, püüan-püüan, ega ma sellele ju keskendu, lihtsalt juhuslikult vaatan. Ja kogu aeg, kogu aeg teevad suitsu! 

Täna on ilus ilm, soe. Tegin akna lahti pikemalt. Mitte tuulutamiseks vaid olgu nagu suvel olema peab - kogu aeg lahti. Kurat, naabri aias on mingid töömehd kogu aeg, ma ütlen teile kogu aeg, lõikavad relakaga midagi, vist kive. 

Aga midagi positiivset: 
- kehval kuulmisel on omad plussid
- aknad, paistab, on üsna korralikud

XCVI: lihtne näide arvamuste muutumisest ajas

 Noh, ma arvan täpselt samamoodi nagu see ajakirjanik, et mis mõtet on neid suusatajaid ühelt tiitlivõistluselt teisele vedada, kui parim koht, mida loota, on kuskil viiendas kümnes. Muidugi, suusatamine on üldse nõme, inimene peaks tegelema mingi päris spordialaga või siis tegema midagi kasulikku.  Võinoh, enda rõõmuks suusatamine on tore, aga 

Noh, ma arvasin täpselt samamoodi nagu see ajakirjanik, et mis mõtet on neid suusatajaid ühelt tiitlivõistluselt teisele vedada, aga näe, suudavad võita! Ju siis on mõte! Väga lahe igatahes. Kuigi, muidugi, suusatamine on üldse nõme, inimene peaks tegelema mingi päris spordialaga või siis tegema midagi kasulikku. Võinoh, enda rõõmuks suusatamine on tore, aga 

Noh, näed, sel ajakirjanikul oli ikkagi õigus, polnud mingit mõtet neid tüüpe ja kogu seda naeruväärset ala mahitada. Huvitav, kas ta ise jäi oma ammusele väljaütlemisele truuks? Igatahes ei saa ma aru nendest, kes ütlevad, et seda võitu ei saa meilt miski ära võtta. Nagu mida?! Kui selgub, et tädi Milvi suur armastus on kadunud koos tädi Milvi säästudega ja takkatraavi ilmneb, et tädi Milvi on selles nimekirjas kuskil viiendas kümnes, siis tädi Milvi on igatahes küllalt mees, et öelda: kuradile, Volli, kui ma su kätte saan, siis kägistan ära! Ega ta muidugi ei kägistaks, hea inimene ikkagi, aga tädi Milvi ei hakkaks inisema, et oi, aga neid kauneid hetki ei saa minult miski röövida. Need hetked on läind, mälestus nendest on rikutud, see on ju igale natukenegi ärkvel inimesele piinavalt selge. Aga nüüd suusatamisest rääkides, muidugi, see on üldse nõme ala. Muidugi, enda rõõmuks võib suusatada, see on tore, aga teha nägu, et tegemist on tõsiselt võetava spordialaga, nimetada veidrike kokkutulekuid maailmameistrivõistlusteks, no ei, veidigi lugeda ja kirjutada oskav inimene ei saa sellise jamaga nõustuda. Ma võin ju leiutada mingi uue ala ja ennast selle maailmameistriks kuulutada, kuna keegi teine ei viitsi minuga võistelda. Hästi, suusatajatel mõned konkurendid ikkagi on, aga tõsiselt - maailmameistrivõistlused? Ja üldse. Aga, jaa, enda rõõmuks suusatamine on tore, mõistagi. 

XCV: meenus, kunagi töötasin lasteaias valvurina ja siis ühel pühapäeval oli neil mingi koosolek, lasteaednikel, ja üks neist oli eelmisest päevast jokkis ja tuli minuga Forrest Gumpi filmist rääkima, väga sümpaatne naine

Otsustasin, et täna on see päev, mil peab tegema ülikerge pommitrenni. Ja selle soojenduseks kilomeetrikese jooksma. Ma saan aru küll, et toibun parasjagu alles mingist asjast, mida rahvasuus nimetatakse haiguseks, tean, et pole ammu jooksnud (noh, eelmisel sügisel jooksin sada meetrit ja poolteist kilti ja nelisada meetrit = kaks kilti + paar hoojooksu; 110 m jätsin vahele), enne seda jooksin umbes viis aastat tagasi – tookord lidusin bussi peale, jõudsin. Aga kuna ma pärast seda bussi peale jooksmist õppisin kella tundma, siis pole nagu rohkem vajadust joosta olnud. Ja arst ka nagunii soovitas mitte joosta, et põlv. Ja niimoodi jala käies ja vilet lüües ja vahepeal pommi tõstes võib ju mõelda, et pole vanainimese vormil häda midagi, aga siiski. On häda. Ja ehkki ma toibun parasjagu millestki, mida rahvasuus nimetatakse haiguseks, oli raske, ja lisaks sellele, et oli raske, raskem kui oleks pidanud olema, kui oleks tohtinud olla, niisiis, lisaks sellele, et oli raskem, peab tunnistama, et ma ei oska enam joosta. Noh, põhimõtteliselt küll, et jalg jala ette ja vahepeal peab oma keha õhku paiskama ning selle kõige juures mingis kindlas valitud suunas liikuma, nii palju küll, aga päriselt jooksmine tähendab ikka midagi natuke elegantsemat ja tõhusamat (mul ei tule see e-tähega võõrsõna meelde, see sobiks siia paremini) ja ehkki ma pole kunagi olnud vääriline vastane ei Trinityle ega Boltile (see jooksja, mäletate), siis nii kohmakas kui praegu ma nüüd ka ei olnud. Jaa, inimene unustab isegi jooksmise, jalgrattasõidust rääkimata. Muidugi, see, kuidas rattal tasakaalu hoida püsib nii enam-vähem meeles, võib meeles püsida, aga vähim finess, see, mida sobib oskuseks nimetada, see kulub maha, selles mõttes olen ma alati seda ütlust veits vihanud, võinoh, teistpidi keeranud, et kõik, mida ei harjuta, ununeb – nagu näiteks rattasõit. Aga kokkuvõttes tahtsin öelda, et jõudsin järeldusele (NB! Ma ei räägi otsusest!), et tegelikult peaks oma elust mingi aja ikkagi jooksmiseks eraldama, kasvõi pommitrennide soojenduseks sörkima ümber kvartali, sest jooksmine on olemuslikult oluline oskus ja aitab väga hästi aru saada mis vormis oled (kas põsed rapuvad, kas ümbruskonna majadel kukuvad klaasid eest) ja mis sisu on (kas joostes edasi ka liigud ja kas hakkab rinnus pistma). Niiet, milleks mulle see põlv, peaasi, et mootor töötaks. Kuigi, loomulikult, kui põlv peaks tõesti valutama hakkama, kahetsen ma oma sõnu kibedalt, selge see, kahetsen isegi juhul, kui tegudeni ei jõua. 

XCIV: laena sirpi alasile kannel löö ja ruiga laulda

 Ma ei hakka kõiki oma vanu artikleid siia tõstma, ei, aga üks puutus täna pihku ja mõtlesin, et miks mitte. 

Triviaalsusi

XCIII: mõni nali ei kulu, ju sellep, et on kulunud algusest peale

 Kohvikute päev. Tartu, Veski tänav. 

"Tere!"
"Tere!"
"Meil on siin täna kohvikute päev, astuge edasi!" 
"Ma ei saa."
"Kuidas?" 
"Ma olen see Kolk." 
"Ma ei saa aru." 
"Ise veel saaks, aga mul on teie pärast mure." 
"Ikka ei saa aru." 
"Noh, võib-olla leiate, et ma ei olegi nii hirmus. Millele te oma identiteedi siis rajate?" 
"Tähendab ... ee." 
"Kolgaga kogudus? See oleks ju mage. Ja, noh, tõstaks mind asjatult, teenimatult esile. Varem oleks pidanud mõtlema." 
"Nojah, seda küll." 
"Eksole. Igatahes, parem kui ma lähen edasi ja teeme näo nagu seda vestlust poleks olnudki." 
"Ma usun küll, jah. Aitäh teile!" 
"Tore, et sain kasulik olla. Nägemist." 
"Jumalaga." 
"Jumalata." 
"Kuidas soovite." 

XCII: olulist

 Ähvardasin kunagi rääkida, miks fb ja sotsiaalmeedia minu arvates saatanast on. Vb teen seda kunagi, aga seni pakun lugeda Epu postitust, kust võib leida linke headele artiklitele. Soovitan neid lugeda. Filmi pole ma veel näinud. 

Lisaks kordan üht oma vana, pealtnäha lapsikut tähelepanekut. Sotsiaalmeedia on tasuta. See tähendab, et see toitub meie tähelepanust, tähelepanuvõimest. Mõelge korraks, kui paksuks me selle elaja oleme nuumanud ja, tõepoolest, mille ning kelle arvelt. 

PS. Ah, et blogi on ju ka sotsiaalmeedia? Noh, vb. Aga ega sotsiaalmeedia idee iseenesest ei ole halb, halb on, ... Teate, lugege neid artikleid. 

XCI: pange siis kõblas aegsasti valmis

Etteruttavalt rahvakalendrist:

23 september on tuntud kui teadmistekuu jüripäev.

Tehakse kõikvõimalikku jürikuuvärki, alustatakse kevadtöödega ja nii edasi, aga seda tehakse võimalikult teadlikult. 

XC: kuhu peab vaene inimene oma hingehädas jooksma?

Mind viibati kabinetti. 

"Nii, mis muret teeb?" küsis arst sellisel mõjusal moel, et olen teda alati uskunud - mis see ka ei oleks, saab korda.

"Piinlik sellest rääkidagi, aga teate: mul on trohheus lonkama hakanud." 

"Misasi? Trahhea?" Arst, igati hea spetsialist, vaatas mulle pingsalt otsa. "Valutab? Te tahate öelda, et kurk valutab?" 

"Ei, mis!? Ma tahtsin öelda just seda, mida ma ütlesin - mul trohheus lonkab viimasel ajal. Ja ma olen kogu aeg unine." 

"Kas te ennast kraadinud olete?" 

"Ei ole palavikku." 

"Tehke suu lahti, ma vaatan korraks." 

Lükkasin oma lõuad nii laiali kui suutsin, ise veendunud, et selles küll asi ei ole. 

"Kurk on korras." 

"Muidugi on kurk korras. Või, noh, ma oleks ka nii arvanud. Probleem on sügavamal, võib-olla psühholoogiline." 

"Alustame otsast. Mis kaebused teil on?" 

"Ma ju ütlesin. Trohheus lonkab." 

"Muud midagi?" 

"Muud midagi." 

"Vabandust ... milline trohheus?" 

Kehitasin õlgu. "Tavaline. Neljajalgne." 

"Te peaks loomaarsti juurde minema." 

LXXXIX: kirjanike sportlikest saavutustest

 Kuulukse, et Juhan Liiv hüpanuvat kord üle oma "Varju". 

LXXXVIII: ajakohane matkablogi, hilinenud umbestäpselt 29 aastat mõni kuu ja mõni päev

Nii, kirjutasin Kitty blogisse ühe postituse alla kommentaari, aga ei läinud läbi. Panen siis siia. Muudan ka natuke. 

Kitty postitus rääkis suures osas varustusest, et mida oli vaja ja mida mitte ja nii. Noh, muustki, aga mina võtsin vedu sellest. Nimelt käisin kunagi kõrbematkal. Kaasas ei olnud normaalset vihmakeepi (kogu aeg sadas), kampsunit ja villaseid sokke. Oleks võinud olla! Läksime kuuekesi. Moskva lennujamas kohtusime heade sõpradega. Nemad tulid parasjagu matkalt ja ütlesid, et mis, teil on väike ja väga väike telk?! See on ju jama! Võtke, siin on meie suur telk, mahute kuuekesi lahedalt ära. Me muidugi olime rõõmsad ja kõrbes selgus, et see oli meie väikese telgi suurune, magasime seal risti, ainult külili, üks telgi külg tuli maha lasta. Noh, põrandaks. Täitsa ilmaasjata tassiti kaasa päikesekreeme ja lühikeste varrukatega asju. Kuna minu seljakott oli kõige suurem, siis mina tassisin ka vett. Kui vesi hakkas otsa saama, võtsin kaasa ühe ilusa ümmarguse kivi. See oli umbes nagu kaks minu rusikat. Niiet, kott kergemaks ei saanud. Ei, mis ma ajan, vett oli ikka palju, kivi kaalus kindlasti vähem. Aga ma olin ka noor, rumal ja siis suhteliselt heas vormis, ei olnud raske. Kilosid muidugi ei tea, aga kohalikud mind osta ei tahtnud vaatamata veendumusele, et naine (pisut pikemad juuksed). Selline koormanaine, kõige suurema seljakotiga, neil, tsiviliseeritud inimestel, on selle jaoks eeslid.

Tagasiteel võtsid ülejäänud viis kaasa nohu, mul vedas. Noh, mul oli kivi.

Toimetatud: ei sadanud kogu aeg. Öösiti sadas. Ühel päeval ka: siis, kui läbisime savikõrbe. See oli tore! Katsud jalga kõigepealt lahti saada maa küljest ja emake maa ei ole valmis sind niisama lihtsalt minna laskma, tuleb kaasa. 

Ja, noh, kogu oma elu selle kõrbe servas elanud vanemad inimesed imestasid, et pole niisugust ilma näinudki, nii mitu päeva järjest, täitsa imelik. 

Ja, noh, Eestis oli sel ajal (aprillis) +20+. 

Ja, noh, tagasiteel saime kokku mingite jeekimitega, kes olid käinud põhjas. Nemad olid päikesest parasjagu põlenud ja täis elurõõmu. 

PS. Rehkendasin välja. Päevik on hilinenud arvatavasti 10732 päeva. 

LXXXIX: igati loogiline pealkiri

Raekoja kellamängu tõttu langesid kinnisvarahinnad Tartu kesklinnas üle kolmekümne protsendi

No jumal küll, miks on vaja inimesi piinata, mille eest?! Kas lauluvõistlustest ei piisa? 

LXXXVII: valgustatud monarh on raevust pimestatud

Nimelt, kui ma oleksin monarh, näiteks valgustatud monarh, siis paluksin ma oma sõjasulastel neljastada kõik tüübid, kes käivad ringi mask lõua otsas. Kui maski ei ole, siis ei ole. Kui on, siis olgu! Hea küll, mitte neljastada ja tegelikult ma ei ole raevus, aga kuidagi vastik ja häiriv on. Miks? Pikk jutt ja tõenäoliselt ei saa ma sellest ise ka aru. 

Katku positiivsetest külgedest: olen aastakümneid mõelnud, et kuradi toidupoed võiks oma neetud ostukorve pesta. Nüüd on nad selleni jõudnud. Igal pasal on hõbedane vooder - nagu ütlevad keeleoskajad. 

LXXXVI: esimesi kogemusi lööktöö vallas ehk Ema, ma olin kuulus!

 Tähendab, aasta siis oli 1991. Käisime Tallinnas kursaõe sünnipäeval. Ööbisime tema juures põrandal, järgmisel hommikul hääletasime koos teise kursaõega Tartusse tagasi. Muide, kursaõe ema keelas meil taldrikuid koristades neid üksteise otsa tõsta, ütles, et siis peab taldrikut ka alt pesema. Olen šokis tänini.

Aga, jah, hakkasime hääletama. Peatus auto, noh, pigem kaubik. Aga mitte selleks, et meid peale võtta, ei! Sellest väljusid mingid teleinimesed ja hakkasid meid küsitlema, et kuidas see hääletamine käib. Meelelahutuslik saade vms. Kursaõde rääkis, ma rääkisin samuti. Tõsi, ma ajasin täielikku kelbast. Issanda abiga enam ei mäleta, mida just, aga no ajasin. Minu värvikast jutust jäi sisse ainult üks sõna - kui saatejuht küsis, millised autod kõige paremini peale võtavad, ütlesin ma,: "Punased!" Selles vist isegi oli tõetera tegelikult. Mõnikord, kui inimesel on võimalik ise auto värvi valida, näitab see valik nende kohta midagi, sel teemal on koguni mõõdukalt teadust tehtud. Igatahes, see oli mu esimene sõna. Saade oli kokku lõigatud nii, et sisse jäid kursaõe kommentaarid ja minu "punased". Ja kursaõe kommentaarid olid minu omade ette tõstetud - eks ta alustaski rääkimist, aga ka need, mis ta lisas hiljem - ja kui mina ütlesin hääletajate viimase sõna (mäletate: "punased!), võttis teema kokku Kirill Teiter, kes kinnitas usutlejale: "Kõige hullem, kui hääletaja on loll." 

Sellest mul õnneks traumat ei jäänud. 

LXXXV: parafraseologism, ei, siiski mitte, aga no parafraani mõõdu ikka annab välja

 Olen mõelnud (loomulikult pole ma essa), et anna inimesele mask ja ta näitab oma tõelist palet. Lase ta anonüümsesse veebikeskkonda või tõepoolest kuhugi päris maskiga (ma ei pea silmas seda praegust tatimaski vaid tõepoolest varjavat) ja ta paljastab oma olemuse. Olgem ausad / väärib rõhutamist - suurem osa inimesi on toredad nende maskide all ja vaimukad ja abivalmid. Oleme käinud ja näinud. Ei ole nii, et selle maski all on tingimata ilgus. Aga see kõik oli sissejuhatus. 

Tahtsin lihtsalt parafraseerida Ophelia karjatust: "Mis ülev mask on varisend!" 

LXXXIV: aasta ema ja liiga reljeefne väljaütlemine

 Noh, aasta ema puuripanek viib siiski mõttele, et liiga reljeefne seisukoht, et kodu on lastele ja naistele kõige ohtlikum koht, võib olla küll liialdatud, ongi, aga selles on süsteemne tõetera. Ja seda tera ei tohiks mingi pühaduse ja pidulikkuse sildi taha pühkida, sellest peaks rääkima rahulikult. Ei ole muidugi vaja perekonda kui niisugust maha lammutada, kes seda tahakski?, aga tera on. 

See muidugi kergitab ka teise küsimuse, minu jaoks huvitavama: kui pmst õigustatud tõeterast teha tõerahn, tuleb see siis su püüdlustele kasuks või töötab neile vastu? Piir on hägus, aga, kahtlustan, küllalt tihti töötab vastu. Iga tähelepanu ei ole hea. Aga kokkuvõttes nõuaks see jutt muidugi esseed, paaris siia visatud reas on mõndagi valesti (tõlgendatav). 

LXXXIII: on veel unistusi

Mõtlesin, et kui tahaks endale tõesti üht sporditiitlit, siis see võiks olla kolmekordne liisuheite olümpiavõitja. Et pmst ei pea midagi tegema, aga lihtsalt loosiga võidan ja lennujaamas võetakse vastu nagu rahvuskangelast muiste, kantakse õlgadel ja kingitakse talu.

LXXXII: heihooandja

See suur, et Hasso kirjutas raamatu ja vajab su tuge. 

LXXXI: Liivimaa kroonikaid

Sõber rääkis kunagi kuidas Juhan Liiv endale arvuti sai. Noh, räägin selle loo oma käe järgi. Igatahes oli Juhan Liivil arvuti. Kahjuks läks ühel päeval maja põlema. Juhan Liiv saatis tuletõrjele e-kirja:

Tere

Mul on selline mure, ei taha küll pealetükkiv olla, aga ...

Siin jäi Juhan Liiv mõtlema. Kuidas jätkata? Kustutas osa kirjast ära ja alustas uuesti, aga siis jooksid juba naabrid pangedega kohale ja kustutasid tulekahju ära. Õnneks ei olnud tuli veel kuigi suureks paisunud. Tutsi Rein tõmbas veel Juhan Liivile kerge tutaka vastu kukalt ja ütles, et appi tuleb hüüda, mitte tuletõrjele iimeile kirjutada. Nojah. Juhan Liiv muidugi nii ei arvanud.

Aga siis läks aeg mööda ja Juhan Liivi vaesesse tarre sattus varas! Juhan Liiv hakkas meili saatma: politsei@politsei.ee, aga juba võttis varas pliidi kõrvalt halu ja lõi sellega Juhan Liivile valusasti vastu kätt! Õnneks midagi ära ei lõhkunud. Luid ega midagi. Juhan Liiv kirjutas edaspidi paberile ja parem oligi. 

Varas muud midagi ei ei viinudki ära, ainult arvuti. Kuulu järgi oli see Steve Jobsi vanaisa, Ants Jopski. Ja mis varas ta oli! Täielik röövel! 

LXXX: tibatilluke samm täiuslikkuse poole

Tahan õppida umbluu karjuma ja verist vahtu välja ajama. Umbluu karjumisega saan hakkama, aga jätkusuutlikult, ennast vigastamata, verist vahtu välja ajada oleks tore. See oskus aitaks teatud probleemistiku jooksvalt puust teha ja punaseks värvida ning selle rahvahariduslikku aspekti oleks raske ülehinnata. 

LXXIX: nõrk külg, leegionär

Otsustasin välja uurida, millised solvangud mind kõige rohkem häirivad ja tulemus on üllatav. Karjusin endale neli tundi järjest kõikvõimalikke roppusi ja solvanguid ja ootamatul kombel osutus ainsaks, mis tõesti kopsu üle maksa ajas "jürken-pürken". 
Mida kuradit see üldse tähendama peaks?! See on nii nürimeelne, ma ei tea, kurat, kuskil on mingi piir! 

LXXVIII: enesearendamine on pihkurlus, selleks abi otsimine on rüvedaim väärtegu issanda imelike teede vastu

Noh, ma pole pealkirjas esitatud väites läbinisti veendunud, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. 

Vaadake, asi on selles, et mulle meeldib tööd teha, ilma naljata. Tahaks natuke rohkem ja paremini. 

Teen nüüd sellist tööd, et aju peab kogu aeg päriselt kaasa mängima. Ja siis on vajalikud mingid rutiinid ja vigurid, et seda laiska ja uudishimulikku ja rahutut tõbrast järje peal hoida. Aastatepikkuse katsetamise ja putitamisega olen jõudnud selleni, et ennelõunane tööhoog kannab üldjuhul päris hästi. Arenguruumi kahtlemata on, aga kannab! Aga pärastlõunane, kuidas ma selle käima saan? Kas keegi oskab nõu anda või viidata mingitele õpetussõnadele? Noh, hommikul kütan umbes kolm tundi vasakule ja paremale vaatamata. Tõusen aeg-ajalt laua tagant ja ringutan või liigutan või midagi ja siis panen edasi. Aga siis on vaja väikest pausi, pärast mida edasi kütta. Natuke teisel teemal, natuke teistsugust tööd, aga siiski edasi. Kas see paus peaks olema pikk või lühike, paks või peenike, ühesõnaga, mul vist on nõu vaja, mitte ainult pausi kohta, üleüldse sel teemal, sest ühest küljest tekib selle kolme tunniga väsimus ja teisest küljest saab motivatsioon otsa. Ja midagi kindlasti veel. 

Reaktiivset tööd pikemalt teha poleks raske, seda olen kontoris teinud: tekib probleem - lahendan, saabub meil - vastan. Aga, jah, päriselt ajusid (muidugi oma kasinate võimete piires) liigutada, kuidas see käib? Võite nõu anda nii privas kui siin. 

LXXVII: ka kõige julmema konkurendi rinnus põksub süda tulvil vennaarmu

Tammepuidust laual heliseb telefon. Tõsi, tegemist on mobiiltelefoniga, aga siiski.

„Tere, Harald! Ammu pole sinuga rääkinud. Mis asjus helistad?“
„Tere, jah. Kuule, anna andeks, ma ei taha hakata praegu keerutama. Kas ma tohin kohe asjast rääkida?“
„Küta.“
„Vaata, ma tean, et sa ei pea mulle ütlema, aga kas see Jüri Kolk ostis oma sünnipäevasalati teie juurest?“
„Hm, ma saan aru, et teie juurest ei ostnud?“
„Ei, ei ostnud. Aga küsimusele ei vastata küsimusega!“ Hetkeks valitses vaikus. „Noh, tegelikult sa muidugi vastasid ka küsimusele.“
„Jah, vastasin. Ma arvasin, et ta ostis ehk teie juurest.“
„Kuradi jama! Mul on nii kõrini sellest kõigest. Mina rabelen ennast või nahast välja, aga tema ...“
Taas valitses liinil vaikus.
„Jah, ma tean, mida sa tunned. Kurat, ise kirjutasin talle kirja: „Hea Jüri ...“ No mida sa veel tahad, pimeloom?!“
„Jah, täitsa perses.“
„Kuule, asi selge. Mis seal ikka. Aitäh, hea oli rääkida.“
„Oli. Aitäh sulle.“
„Aga nüüd oleme konkurendid edasi.“
„Höh, tõmban sul turuosa üle kõrvade.“
„Eks proovi!“

Võinoh, igatahes, kui neid personaalseid pöördumisi lugeda ja lihtsameelselt neid uskuma jääda, siis võib endale midagi sellist ette kujutada.

LXXVI: ülevaade elujooksust

Nii, nõuti minult sellist asja, siin ta on.

Jüri Kolk sündis 1683. aastal Gobi kõrbes kaluri ja laskesuusataja kaheteistkümnenda pojana. Tema sündimise päeval sadas taevast murumunasid (või murumütse, meieni ajani säilinud ürikus on osa teksti kustunud) ja kaerakilet. Tema isa oli karm, kuid õiglane. Emale, vastuoksa, meeldis linikuid heegeldada. Kolmeaastasena läks ta põranda alla ning oli vastupanuliikumisega seotud aastani 1905. mil vahetas äkitselt poolt ja hakkas kõikvõimalikke revolutsioone ja vastupanuliikumisi verre uputama. Isegi sellega ei saanud ta korralikult hakkama. Pärast surma 2014. aastal tegeleb Kolk krimiromaanide tõlkimisega eesti keelde.

LXXV: kas ma puhas olen oma südames

Istun oma lauakese taga, teen tööd, pauside ajal pugin kirsse. Panen kirsi suhu, kivi jääb keelele, mõtlen, hm, tore oleks see aknast välja sülitada. Avan akna, arvatavasti on kõnnitee minu tänavapoolel tühi, aga ei, kõnnib Kalle Kasemaa, otse minu akna alt läbi. Nagu tellitud.
Nüüd, kallis lugeja, palun sul arvata kas ma sülitasin / pillasin kirsikivi Kalle Kasemaale pähe või ei.

LXXIV: tegin, nii-öelda, süüa

Eks see ole muidugi suurustamine, aga seened, sibul, läätsed, pasta ja selle peale pidi minema mingi tomatikaste, aga läks hoopis adžika. Terve purk. On küll sarnased purgid. Õnneks selgus, et adžikat toodetakse tänapäeval nii lahjat, et söö või pudru pähe lusikaga, ei pidanudki oma pannitäit ära viskama, vedas.

Sellega seoses meenub täiesti seosetult, et mõtlesin hiljuti, et inimesed peaksid rääkima asjadest nii nagu need on. Selle asemel, et riputade väravale silt "kuri koer", peaks seal olema midagi stiilis "siin elab õnnetu ja halb inimene". Sest, no kuulge!, miks peaks koer kuri olema kui mitte oma peremehe -naise pärast?

LXXIII: veel üks tilgake kibestunud spämmluulet mida võiks võtta sooja muigega aga võib ka kuidagi teisiti

mitu kasti punast ja valget veini
kõige kallimat šampanjat
lõin su roosibuketiks, kallis
nahhui sa vesistad
midagi hinnalisemat sellest
kolkast ei leia

LXXII: uudissõnu, konkreetsemalt üks uudissõna

Teisteteostus.

Sisu peaks olema selgitamatagi selge, aga igaks juhuks: kui vadistatakse pidevalt eneseteostuse olulisusest, siis mulle hakkas tunduma, et kuivõrd inimene on äärmiselt koostööaldis loom, me õpime kogu aeg üksteiselt, võtame üle, arendame edasi (ja tagasi), susserdame ja sahmerdame teiste loodud maailmas (pidulikum viis seda öelda oleks, et seisame gigantide õlgadel), siis lõppkokkuvõttes, iga kord kui me midagi tehtud saame, nii et on mõnus olla, nii et sirguvad õlad kurat ütlematagi, nii et tuju on korraga hea - on tegemist teiste loodu, leiutatu, alustatu, edasiarendusega; kokkuvõttes: teisteteostusega.
Muidugi, mingid üleminekud on järsemad ja pidulikumad, tohutult olulisi läbimurdeid saavutavad üksikud inimesed või väikesed rühmad, aga nemadki seisavad miljardite töösipelgate kokkukraabitud kuhjadel ja selle kuhja tippu roninud varasemate geeniuste kukil.

Mõnikord on selline tunne, et püüdlengi teisteteostuse poole, ma ise, päh, see pole nii põnev, võib ka tegemata jääda.

LXXI: meie hulgas liigub igasuguseid jätiseid

noorem rändur võttis neiu kätele
poole jõeni viis ja heitis laintesse
tuli tagasi ja kuivatades end
ütles teisele:
"Küll rahmib, mis?!"
ja karjus siis jõe poole:
"Kui sa juba märg oled, siis kobi teisele kaldale! Loll eit!"

LXX: suvine, aga kurvavõitu luuletus ühest täitumatust unistusest

herilasest wannabee
lendas õielt õiele
kogus nektarit
käis oma andamiga mesilastaru juures
aeti sõimuga minema

LXIX: pisukese poeetilise vabadusega tembitud peaaegu tõestisündinud lugu

Proua oli mu askeldamist leti tagant altkulmu jälginud, ütles küll tere kui ma sisse astusin, aga püsis kogu aja (mul ei läinud kuigi kaua, aga käisin siiski terve poekese läbi ja leidsin siit-sealt riiulitelt proovimiseks kingi, kogusin neli erinevat eksemplari) leti taga ja jälgis mind tõepoolest altkulmu, veidi umbusklikult, pea viltu – see pole siin mingi kõnekujund, kelleks te mind peate. Siis otsis ta tagaruumist valituks osutunud kingale rahulikult paarilist, sel ajal jõuti mind juba poepidajaks pidada, olla peetud pidajaks, kas selles pole mingit tautoloogilist sundust?, ise endiselt silmnähtavalt kaheldes, kas ma ka midagi ostan või mis mees ma selline üldse olen. Ahjaa, enne, kui ühe kingaga leti juurde läksin – just sellele palun paarilist! –, säilitas ta oma altkulmu hoiaku, läksin samamoodi, pea viltu, põrnitsesin teda hoolikalt peidetud naeratusevinega sellisel moel, mille uskusin mõjuvat sulatavalt. Proua pidas katsumusele vastu, elu tormides karastunud inimene, aga samas nägi mu ilme, selle tagamõtte, läbi, ilmselgelt nägi. Läbi ja lõhki.
„Kust te üldse teadsite siia tulla, juhtusite mööda minema või keegi soovitas?“
„Läksin lihtsalt mööda,“ lihtsustasin ma. Tegelikult olin mõelnud, et sügistalvised kingad on läbi ja miks mitte suvel rege rautada. Ja, noh, sattusin sinnakanti, astusin läbi. „Ma tean ammu, et see pood siin on. Elan Tartus.“
„Aga sisse pole varem astunud?“ Proua vangutas pead.
„Ega ei ole küll, jah.“
„Ise elate Tartus, aga sisse pole astunud. Ai-ai.“ Sain aru, et olen oma elu valesti elanud ja ega sellega vaielda saa.
„Ma võtaks need ära,“ juhtisin jutu argisematele radadele. „Küllap need on kvaliteetsed, siis võtan, tunduvad olevat,“ esitasin mingi passiiv-agressiivse nõude, millele lootsin vastuseks kuulda, et muidugi kvaliteetsed, kauakestvad ja mugavad.
„Noh, proovite ära, siis näete,“ ütles proua. Õrna võimalust, mis mu küsimusest õhku jäi, et ma võib-olla ei ostagi kui ta mu usku ei kinnita, ei teinud ta kuulmagi. Ei olnud muidugi vaja ka, ta lahendas selle omal moel.
„Ma arvan küll, et on, muidugi,“ kinnitasin.
Vahetasime paar makseviisi ja kilekotitarviduse problemaatikat puudutavat lauset ning proua ütles, et nüüd ma tean, kui midagi vaja on, võib siia tulla. Näiteks peokingi.
„Jah, ma vaatasin just tantsukingi kui te tagaruumis olite.“
„Tantsukingi? Te tantsite?“
„Eh, ma talvel just läksin kursustele, siis tuli see tõbi peale.“
„Kuhu?“
„Tartu Swing.“
„Ah, ma tean, te tantsite nii hästi!“ Nüüd oli Tanja (nimi muudetud) täiesti üles sulanud. Ja muidugi käis tema kiitus svingijate kohta üldiselt, mitte minu kohta.
„Ei, mina ei oska veel üldse.“ Mõtlesin seda öeldes kui tujutõstev see tants alati on, isegi kui ise koperdan hädiselt nagu Trump kaldteel.
„Nii ilus on vaadata! Ma kohe olen imetlenud, kuidas niimoodi üldse saab tantsida. Vaatasin kõik videod ära, mis teil seal on. Käed veel, aga kuidas teil need jalad käivad, ah!“ Sain aru, et pole mõtet puigelda, kui ma juba kursustele olen läinud, siis kuulun minagi kõrgema sordi inimeste hulka. Kuigi, jah, ma ei oska kirjalikult seda nii täpselt väljendada, aga kompliment ei olnud tegelikult mulle, see oli meile, küll mina ka õpin, isegi kui veel ei oska, ma olen juba õiges seltskonnas. Suusõnal oli see ilmne.
Tahtsin veel öelda, kuidas ma puujalgse ja kohmetuna teiste tantsu kõrvalt vaadates mõtlesin kui ilusad need inimesed on, just tantsides, mehed ja naised, kõik. Kõigis on mingi kummaline svingile omane pisut äraolev vabadus ja kergus, mida ma paljude teiste tantsude dramaatilises kirglikkuses ei näe, näha ei oska, mingi rõõmsalt aval, pisut salapärane muie suu- või silmanurgas, aga see tundus liialdus, Tanja teadis seda isegi. Nüüd oli tal endal samasugune ilme. Lahkusime sõpradena, minul porikingad kotis ja tuju sama hea nagu oleks tantsimast tulnud.

LXVIII: hetkeline segadus liiklusmiilitsa tunnetes

Elan sellisel ristil, kust kõigist kolmest suunast tulevatel autodel on ees stoppmärk ja neljandast suunast võivad täiesti legaalselt tulla jalgratturid ja ka neil on stoppmärk ees. Lisaks: see ristmik käib parema käe reegli järgi. Kõik pmst laabub.
Tõsi, aeg-ajalt kuulen masinaid ilmselgelt peatumata üle ristmiku sõitmas. Enamasti vist selles suunas, kust jääks alla ainult jalgrattur. Tühja neist ratturitest, eks. Ja lõppude lõpuks, ehkki ratturil on eesõigus, peaks ta peatuma ja siis juba tugevama läbi laskma. Niiet kui ei peatunud, süüdistagu iseennast. Aga ma ei tahtnud sellest rääkida.
Päeva jooksul lastakse nii umbes kümme korda signaali. Ei, see ei häiri mind sugugi. St. tänavamüra, olen harjunud, kerge signaal sinna vahele aitab meeleolu luua nagu kajaka kiljatus teatris või suflööri metsik karjatus tormisel merel. Ei, vastupidi. Suflööri karjatus metsas või merel oleks ikkagi imelik, see väike törts signaali tundub kohane, sobib fooniga.
Ometi hakkasin mõtlema, et miks, miks ometi. Kärsitus? Keegi keeras ette? Kuhu teil nii kuradi kiire on? Nojah, ja siis mõtlesin veel natuke ja jõudsin järeldusele, et ju siis võib juhtuda. Mõnikord oled närvilisem ja väsinum ja siis törtsutadki. Kuigi, jah, ma ise olen seda teinud ainult päris karjuvate sigaduste puhul - nt kui keegi maanteel nii möödasõitu alustab, et ma pean valima teeperve ja laupkokkupõrke vahel. Aga igatahes, võib aru saada.
Sellega seoses meenus üks puhk kui tahtsin fb-s tõlkijate grupist nõu küsida, aga otsustasin siis targasti, et pean probleemi võimalikult täpselt kirjeldama, välistama kõikvõimalikud möödalugemised ja muud vääritimõistmised, selgitama hoolikalt mida mul on vaja, et teema laiali ei läheks. Ja kui ma selle postituse siis valmis sain, siis teadsin vastust isegi, polnudki vaja küsida. Ja nüüd siis nende signaalidega kah. Kui hakkasin mõtlema, et mis nad tuututavad, siis leidsin paar vastuvõetavat selgitust.
Üleüldse tundub olevat hea meetod. Sokrates oli lihtsalt tülinorija, aga pmst, kui mingist asjast aru ei saa, siis võib alati täpsustada, millest just konkreetselt aru ei saa ja siis saab teistelt küsida ja - nagu juba öeldud - mõnikord ei olegi vaja küsida.

Aga, krt, stoppmärgi juures võiks ikka hoo nii palju maha võtta, et veenduda ega ükski jalgrattur liiga uljas ei ole, üldse, linn ju. Linn peaks olema see koht, kus isegi teede puhul ei ole oluline mitte läbilaskevõime ja kiirus, vaid pigem see, mis koht on. Linn on pigem peatuspaik, siin ajame me asju teiste inimestega, tekitame sünergiat. Matslik on siit lihtsalt läbi tormata.

LXVII: esimene lootuskiir enne tunnelise sisenemist

Nii, komistasin artiklile, kus pahandatakse, et majutajad WRC ralli ajal ränka raha küsivad. Ähvardatakse, et kui me aru pähe ei võta, võib see jääda meie viimaseks mm-ralliks.
Ma väga loodan, et ei võta ja et jääb. Ralli ei ole just selline asi, et las teevad, mis see minu asi on. See muudab linna mitmeks päevaks elamiskõlbmatuks ja eetilises plaanis tundub see olevat kuskil, noh, üsna kehval kohal.
Paraadil käin toetajaliikmena isegi, aga rallit võite küll oma magamistoas sõita, pole vaja seda teistele kaela määrida.

LXVI: kordamine, totruse ema, tulemuste vend

Rääkisin sõbrale, et olen lõpuks jõudnud selleni, et töötan iga päev kolm tundi. Töö ajal kõrvale ei vaata, ülejäänud päev on pmst vaba (ok, toimetan oma tekste ja mingeid asju ikka teen). Sõber ütles, et ma rääkisin seda juba kolm aastat tagasi. Kurat, vist rääkisingi. Ehmatav ja piinlik.
Aga ometi olid mingid olemuslikud ja olulised erinevused. Esiteks, ma rääkisin, et ma tegelen sellega, aga edu veel ei olnud. Teiseks tegin ma seda suvalisel ajal päeval ja kuidagi selleks valmistumine ja üleüldse kogu see asi võttis suurema osa päevast, kolmandaks on ka täitsa olemas, aga ma ei taha latrama jääda, isegi neljandaks on olemas.
Nüüd (sel nädalal läheb küll halvemini, aga on ka suvi, poolpuhkus) on nii, et hommikvõimlemine, hsöök ja siis, raginal, töhe. Ja siis on tehtud ja nii.
Pean veel leiutama mingi nõksu kuidas pärastlõunati ka midagi ära. Usun, et lihvima peab molutamisoskust, mitte uljast mõtet, et nii, nüüd! Eks seda ka, aga võti edusammudeni võib käia mõnusama molutamise ukse kaudu. Keskendun küll sellele, aga õppida on veel palju.

PS. Selle tõlkimisega on nii, et lisaks neile kolmele tunnile ma ju toimetan oma tekste ja selles mõttes tuleb tööaega ikka rohkem. Huvitavam on see, et ma võiksin teha ka 12 tundi, aga tulemus oleks sama, vb halvemgi (nii kvantiteedi kui kvaliteedildasa). Lihtsalt tuleb mingi piir ette millest ma rohkem ei jaksa ja kogu lugu. St. ühe päevaga muidugi jaksan, kaks päeva järjest jaksan ka, aga kuu lõikes on mul suht kindel piir ees ja kui ma püüaksin rohkem, olen püüdnud, siis saan valmis vähem, sest väsimus.

No igatahes pean sellega jätkama - ideaalse päevakava otsingutega. Sest tahaks teha nii et mõnus on teha ja tahaks teha, mitte niisama munada.

LXV: siis varises ta kokku

Te kõik muidugi teate seda skeemi, mul ei tule praegu õiged terminid meelde, et kui inimene on juba natuke panustanud, siis tundub talle, et peab veel natuke panustama, küll siis läheb kõik õigeks. See lõks töötab väga hästi näiteks hasartmängijate ja töökate inimeste puhul: ah, ma olen juba nii palju raha / aega kulutanud, ma ei saa seda endale lubada, kulutan veel natuke, võidan kõik tagasi või siis midagi, mis selle pingutuse mõttekaks muudab.
Minuga juhtus praegu peagu samamoodi. Mõtlesin kõva 23 sekundit, mis võiks olla sõna "multitaskima" vastand, kuidas seda öelda. Jõudsin järeldusele, et see sõna on "keskenduma".
Nii, kuna olen nüüd oma ränga töö tulemuse teile teatavaks teinud, siis - on see midagi väärt või mitte - panen sellele postitusele praegu punkti.
Punkt.

LXIV: täiesti suvalisi pisiasju, millega ei taha harjuda

1. Pealkirjad, mis kuulutavad, et keegi näitas rannavormi. Mõtlesin, et teeks oma ujumispükstest foto, aga püüdke ette kujutada. Mis siin ikka näidata.
Sellega seoses meenub mulle, et heitsin kunagi Vikerkaare kaanel riided seljast. Olen veendunud, et see on tunduvalt suurem saavutus (ei olnud kuigi keeruline!) kui nende memmede oma, kes on seda teinud märksa suurema formaadiga ajakirjade kaantel.

2. "Sai teist (kolmandat ...) korda (vana)emaks / isaks". Mida kuradit? Igaüks, kes vaevub nii kirjutavale inimesele meenutama, et see on võimatu, isegi kui eelmise lapse krokodillidele söötsid või ta EKREsse astus, on teinud midagi head.

LXIII: eakohane kaebus

Mulle meeldivad vanamoodsad asjad. Tõsi, see, et autodesse on pärast roolivõimu leiutamist kasvanud veel meeletutes kogustes tarku asju, mis muudavad sõidu mugavamaks ja ohutumaks, on läbinisti positiivne, nõus ja väga poolt. Aga see, et pipratoos on mootoriga, on minu silmis jabur. Isegi suurköögi jaoks on võimalik teha vändaga pipraveski. Olgu, suurköögi eest ma ei räägi, aga kodusesse majapidamisse kuluks ära vanakooli igavene pipraveski, millel on vänt, mäletan üht sellist lapsepõlvest. Nüüd hiljuti guugeldasin ja oli ikka tükk otsimist enne kui enamvähem mõistliku ja loodetavasti kestva veski leidsin.
Mõned asjad käivad käsitsi paremini. Ma ei kujuta ette seadet, mis asendaks ausat raudkangi. Olgu, jaa, tulemuslikkuse osas küll, aga maa seest kivi kättesaamises on oma võlu ja võime seda võlu tunnetada võiks alles jääda ka kollektiivsesse alateadvusse. Pingutus, pusimine, kavaldamine, jõu õlg. Kõike ei tahaks ega tohiks teha nupulevajutusega, sest inimesel on keha ja mitte ainult peeretamiseks.
Mul on juba üle kümne aasta paar sangpommi, mille abil saab tegelikult ära teha kogu trenni, mida minusugusel vaja, jõusaali masinad tunduvad mõttetud, enamik neist tegeleb isoleeritult ühe lihasgrupiga. Eks sellel ole jälle oma mõte, aga mitte minusuguste jaoks.
Selliseid asju on veel ja veel, aga mainimist väärib vana välgumihkel, millel sai ise tulekivi vahetada ja niidi abil tahti uuendada ja aviobensiiniga täita. Mõlkis koletis oli, kinkisin selle kunagi edasi, loodetavasti saaja (ei mäleta kellele kinkisin, aga kinkisin, noh, pigem andsin) oskab hinnata.
Ja habemenoa ostsin endale ka. Kunagi kirjutas üks lugupeetud inimene, et habemenoas on oma võlu, et nii terav nii õrna koha vastas, vaprusevärinad tulevad peale. Kuna ma ootan alles teritusrihma, siis ei saa väga sõna võtta, aga kivi ja püksirihmaga sain noa nii teravaks, et see peaaegu kõlbab ja ma ei saa sellest jutust aru. Peab ikka väga tahtma endal kõri läbi lõigata, et mingi tõsine oht oleks. Väike sisselõige, neid võib juhtuda, muidugi. Võimalik, et mul pole lihtsalt kujutlusvõimet.
Habemenuga rokib. Tänapäevased kraapimisvahendid eeldavad (minu kogemuse põhjal), et ajad habet iga päev, kui paar päeva vahele jätad, siis juba on oras liiga pikk ja ummistab selle õnnetu riista. Pardleid olen ära visanud nii mitu, et häbenen oma ökoloogilist jalajälge. Ja ega mul väga head ei ole olnud. Noh, oma süü, ilmselt tippklassi masinad, päris kallid, teevad korralikku tööd, aga keskmise hinnaklassi masinatega küll lõuga puhtaks ei saa.
Teen selle postituse meelega enne kui olen jõudnud veenduda, et habemenoaga päris sõbraks saan. Tundub igatahes loogiline: teritamises ja kogu protseduuris on teatavat meditatiivsust, korralik nuga on eluaegne ja pärandatav, tulemus on hea, jalajälg väike (meenutan, et ka kraaperiistu tuleb kogu aeg ära visata, lähevad nüriks ja siis pole nendega midagi teha). Tundub imelik, et nii pädev lahendus kollektiivselt unustusehõlma on vajutatud.
Ja kui mul sellest projektist muud abi ei ole, siis vähemalt kööginuga sai teritamistuhinas tunduvalt paremaks ja saab veel paremaks. Ei usu, et ma uuest standardist enam raatsin allapoole vajuda.

LXII: ema, vaata, ma olen Sirbi modell

Siin.

LXI: kaua aega tagasi tehtud, kas ka kaunike

Kirjutasin eelmisel sügisel jutu, nüüd pandi üles.

LX: infosulg, milles istume

Mõnikord ajab kohalik meedia ikkagi masendusse.
Näiteks USA, meie suurima liitlase muredest ja rõõmudest räägitakse ja kirjutatakse parimal juhul lasteaia joonistusvõistluse „minu pere“ tasemel. Jah, me võime näha, et isa on kas kohutavalt suur või siis paberi teises nurgas arvutiekraani taga ja see on päris kõnekas, aga ... aga nüüd hakkas mulle tunduma, et tegin meie meediale komplimendi.
Ühe tuntud raadiohääle probleem ei ole ju ennekõike mitte rassism või meesšovinism. Peamine jama seisneb selles, et ta ei saa praktiliselt millestki aru, ei ole põhjustega, ei ole olukorraga kursis. Ei tea. Ei ole süvenenud. Ja ma ei rebi seda kontekstist välja, seda on ta ise öelnud ja see on minu hinnang. Ma ei väida, et see on fakt. Otsustage ise. Muidugi ei käi see ainult Ameerika ja selle viimase kuuma teema kohta. Aga olgu temaga mis on, kokkuvõttes on veits kurb. Joonas ütles, et see oli Epp Annus, kes nimetab seda "mõtleva ajakirjanduse kriisiks". Ja Annuse artikkel kahtlemata on väga hea, tühistab minu kaebekisa, aga mõnes mõttes ikkagi kahjuks ka toetab.
Sel ajal, kui meie avaliku elu tegelased arutasid, et rüüstamist ei õigusta miski, oli tegelik probleem selles, et politseivägivald jätkus. Suurelt osalt rahumeelsete, rüüstamiseta protestide vastu kasutati lubamatult jõhkraid meetodeid. Ja üldse, vabalt interpreteerides üht vahendatud säutsu: rüüstamine on halb, aga politseivägivald, rassiline vägivald peab lõppema, mundrimehed ei tohi tappa süütuid ja süüdiolevaid inimesi. Aga seda juhtub päris palju.
Taevas, ma pole ka mingi spetsialist ja ei hakka pikemalt jahuma, aga see, mida siin räägitakse, on lihtsalt mannetu. Muidugi võib olla, et mingi saatelõik või artikkel on mul kahe silma vahele jäänud. St. kindlasti ongi, muidugi on häid autoreid ja tekste, aga üldine foon tundub olevat siiski mannetu. Võtke või Trumpi tagandamisega seonduv.
Ja uuesti: see ei ole ainult nüüd, see on alati.

LIX: kes ikka koera valesaba kergitab

Niisiis, raamatus "Laskmata karu peied" (jõudis poodidesse 2019 aprillis) on luuletus, mis ennustab pandeemiat ette.
Võinoh, kui ma oleksin šarlatan, närukaelast petis, siis hüüaks kollane ajakirjandus ja paljud inimesed, et ennustab.

Toimetatud: lisan pilttõestuse.

Maagid ja nõiad imegu muna, mina olen teie prohvet!