Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

teisipäev, 30. märts 2021

CLXI: oodatult selgus, et olen Charles Montgomery Plantagenet Schicklgruber Burnsi pärija, pean ainult kinnituseks 10 000 maksma

Igatahes, kui ma oleks kriminaalselt rikas, siis teeksin kõrgkooli, kus õpitakse kõikvõimalikku kultuurat, ma ei julge piirjooni täpsemalt visandada, aga kõike seda ebapraktilist ja arusaamatut ja kauget ja kaudsemõjulist, mis tegelikult maailma mõjutab ja koos hoiab. No vb umbes nagu EHI oli üheksakümnendatel. Ma täpselt ei tea, sest ma ei tea täpselt. 
Õppekavad laseksin muidugi koostada targematel inimestel, aga minu arvates läheks töösse ka kõik matemaatikad ja statistilised analüüsid ja mis kõik veel (ei, matemaatika ei ole ainult kosmoselaevade ja raamatupidajate jaoks). Ja muidugi ei oleks õppekavad sedasorti range kraam nagu praegu moes vaid seisaks pigem üleüldisel arusaamisel, ja arusaamisel arusaamatusest ja püüaks asja mõnevõrra koos hoida, aga samas kogu aeg ka uusi võrseid ja harusid leida. 
Igal juhul peaks tudeng enne diplomi saamist (sellest nõudmisest ma ei tagane!) läbima loengukursuse hobusevargusest, see kestaks kokku pool tundi ja diplomeeritud isikust oleks üldiselt teada, et ta julgeb mõnele taltsale suksule peo pealt leiba pakkuda. Ja diplomisse läheks kirja "hobusevaras", sest nimetagem asju valede, ent harjumuspäraste nimedega. Sest see on minu viis tõsta kisa trendi vastu, mille puhul kõigi satside ja lehvikestega kaunistatud ametinimetuse ametikirjeldus pärast kolmandat kokteili on "täiesti mõttetu töö". 
Vb eksin, aga minu arust on asjalood nii, et ideid, mis on võimelised maailma muutma, saame me enamasti hobusevarastelt ning Eesti ja maailm vajavad hädasti haritud hobusevargaid. 

laupäev, 27. märts 2021

CLX: pikk päevatöö kaob öösse

Sõber saatis õpetliku ja õige koomiksiriba. Väga meeldis. Kirjutan alla. Kui ma seal juba olin, siis vajutasin paar korda juhuvaliku nuppu ja komistasin uuele teosele, mis on mumst jälle väga hea. See smbc on üldse hea koomiks, vahepeal jälgisin pidevalt. 
Selle teise teosega seoses meenus muidugi Graeberi jutt mõttetutest ametitest (loodetavasti sai ok link, ma ei lugenud seda praegu uuesti) ja pisiasi, et minu elu kaks kõige paremini tasustatud ametit olid täiesti mõttetud. Võinoh, need polnud nii mõttetud mõttetuse seisukohast, lihtsalt särava tiitli ja suure palga taga oli väga vähe tööülesandeid. Mõlemal juhul veensin mõne kuu möödudes ülemusi, et seda ametikohta pole millekski tarvis. Mõlemal juhul jäid nad mind uskuma - pärast minu lahkumist jagati vähesed tööülesanded laiali ja uut inimest ei palgatud. Mõlemal juhul oleksin võinud nendel postidel aeg-ajalt powerpointiga seinu määrides ja ennast konn-tähtsaks puhudes aastaid istuda nagu mingi kuradi karikatuurselt äraspidine sambapühak. Mõlemad töökohad olid erafirmades, omanikud tahtsid palju raha teenida, mitte ei muretsenud tööhõive pärast ega sokutanud omasid soojadele kohtadele. Ja ma ikkagi rõhutaksin, et need olid mu küllalt mitmetöökohalises elus kõige paremini tasustatud ametid. Ja ma rõhutaksin seda veel kord. Ok, tehtud. 
Ja seda, kuidas tehakse pool tundi tööd, ja siis peab salaja internetis tuulates tööpäeva lõpuni istuma, vb isegi veidi ületunde tegema, olen näinud mitmes firmas ja muidugi seda ka ise teinud. 
Kuna töö teeb rõõmsaks (noh, selline töö, mis teeb rõõmsaks), siis on raske kujutleda, et tahaks veel kunagi teha töötegemise nägu - isegi suure raha eest. 

Ja üldse (pilt pärineb http://wumo.com/wumo koomiksist, ma praegu linki ei leidnud): 


PS. Jah, ma olen sellest varemgi rääkinud, aga räägin edaspidigi.

laupäev, 20. märts 2021

CLIX: teinekord meenub, kuidas Peeter Olesk luges luuletust kassidest, kelle vastu luuletuse autor suurt austust on tundnud

Aga tegelikult tahtsin öelda, et tütar tegi koolitööna sellise asja. Ja ma ei tea kas te teate kui palju aega selline asi nõuab, aga nõuab küll. Aga ma muidugi ei pane seda siia üles mitte ajamahukuse pärast, ei. Miks siis? Noh, loodetavasti saab vaadates selgemaks. Mulle meeldib väga, aga eks ma olen veits kallutatud.

reede, 19. märts 2021

CLVIII: tõde hiilib vargsi ligi nagu vaene sugulane su silgupütti

Olen vist juba rääkinud, et elan maagilises kohas. Kui ma oma maja* teeotsast vasakule keeran ja iga kord kui võimalik jälle vasakule, siis jõuan koju tagasi. Muidugi ei tohi keerata talude juurde viivatele teedele, tuleb minna mööda teid, mis viivad edasi. Hämmastaval kombel juhtub täpselt sama asi kui keerata paremale. Jällegi - kui keeran visalt igas järgmises ristis paremale, jõuan koju tagasi. 
Arvasin, et see on maagia, murueide tütred jms võluvärk, aga nüüd saan aru, et eksisin. Kas minus on piisavalt mehisust, et oma möödalaskmist möönda? 
No ma ei tea, aga igahtahes jõudis mulle kohale, nagu ma isegi jõudsin samale kohale tagasi, et see ei tähenda mitte kõnealuse paiga maagilisust, vaid on ilmselge ja lihtne tõestus, et maa on lapik. Teate ju küll: kui maakera oleks ümmargune, siis peaks samasse kohta tagasi jõudmiseks minema kogu aeg otse. 

* oma ei tähenda antud kontekstis kuuluvust, lihtsalt elan selles majas, aga mida inimesel, majulisel, enamat tahta?