L: esitatud kahtlustus ja kõhklustus ja kulmukergitus ja oma saba kergitus

Mu elus on olnud perioode, kui magan päeva maha ja olen öö üleval. Neid on olnud päris palju, noh, kui töökohustused jms lubavad. Ülikoolipäevil oli koguni mingi selline periood, loenguvaba, kui ma pahandasin tõsiselt sõbra peale, kes ilmus mu ukse taha kell neli päeval ja mu üles ajas. Mida kuradit?! Minu jaoks oli see nagu teistele inimestele kell kuus hommikul. Võib-olla oled juba ärkvel, aga hambad on veel pesemata.
Olen mõelnud, et olen ööinimene. Öö-inimene. Ö-öinimene. Midagi taolist.
Igatahes, ma olen seda varemgi kahtlustanud, aga viimasel ajal on see mulje tugevnevas: mäh, kuulge, ma olen hommikuinimene. Kui ma saan hommikul rahus tööle hakata, siis vb looming kohe pärast ärkamist voolama ei hakka. aga loomingulised, keskendumist nõudvad tegevused lähevad päris hästi. Jah, hakkasin kahtlustama, et ma olen hommikuinimene oolrait, ma lihtsalt ei oska õigel ajal magama minna. Nagu tita, kellele peab mitu korda ütlema, et pane nüüd mänguasjad ära ja kao pesema ja siis voodisse. Kas ma unejuttu saan? Olgu, aga ise pead lugema ja üks peatükk, aitab küll.
Ja nüüd kui ma seda endale paremini ütlen, võin ma kell kaks (täna koguni kell kaksteist) suht reipana kinnitada, et päevatöö esimene, kõige kohustuslikum ja töömahukam osa sai juba tund aega tagasi kaelast ära.
Sellest, miks ei saa magama minna, võiks muidugi pikemalt rääkida. Vb kunagi räägin ka.

XLIX: märkamatud, peenetundelised vihjed vananemisest

Üks juhuslik vihje: kui vaatad, et mööda linna vudib harukordselt palju elevil mudilasi, patsid peas, ja saad alles hiljem aru, et need on juba suured, neil on teemapidu, lõpetavad põhikooli või - jumal hoidku! - gümnaasiumi.

XLVIII: argielu keerdkäike

Ööl vastu pühapäeva otsustasin joomise maha jätta. Issand ilmutas mulle. Kui see õnnestub, siis oli see täiesti ebavajalik ja mõttetu. Kui mitte - hädavajalik.
Mul on keres üks nõrk koht, mis ei anna enam üldse tunda, sest olen selle tugevaks treeninud. Ainult trenni tõttu võib see endast mõnikord märku anda.

XLVII: saatuse märk

Mõne aasta eest kiitlesid kõikvõimalikud ja võimatud inimesed sellega, et neilt on napsupoes dokumenti küsitud. Minul läks paari päeva eest natuke halvemini.
Mina: "Pudel Rocki, palun."
Müüja: "Plast või klaas?"

Kui inimene näeb välja nagu võiks himustada plastpudeliõlut, siis on ülim aeg rangeks, erakorraliseks eneseanalüüsiks.

XLVI: vandenõuteooria

Tootearenduses valmib uus särk või pluus. Mingi riietusese. Kõik on paigas - lõige on täiuslik, istub inimesele; kangas, riie valitud, hind kujundatud, tootmine on ootel, järgmisel päeval valmib esimene partii.
Tulevad turvamehed, kupatavad tootearendusega seotud inimesed toast minema. Suures saalis on šampanja, viinamarjad. Kõnet ei peeta, klaase lüüakse siiski kokku. Tähistamine, aga väga väike. Mõõduka rõõmu kohal hõljub tume pilv.
Tootearendussaali õhulõõri vahelt vajub tuppa üks olevus. Punased on tema silmad, puseriti hambad. Turvamehed, tursked jõmikad, seisavad uksel, hoiavad ühe käega teisest, et käed ei väriseks.
Lummutis võtab Kapist Kuhu Ei Tohi Vaadata jäigast materjalist sildi ja traageldab selle Etalonsärgil (ütleme, et see on särk) sellisesse kohta, kus see kandja kõige hullemini kihelema ajab, kust seda särki lõhkumata ära lõigata suudavad ainult need, kellel on korralik žilett ja veel teravamad silmad.
Olevus teeb rahulolevalt ümisedes joonistesse viimased täiendused. Turvamehed vappuvad vaikselt, väldivad silmsidet. Nende kõrvus on olevuse rahulolev ümin tõeliselt kurjakuulutav. Ainult kõige vapramad, lahingutes terve mõistuse säilitanud mehed, peavad selles ametis üle aasta vastu.

Toimetatud: juba on tulnud tagasisidet, et žiletiga ei tohi.

XLV: meeldetuletus, perspektiiv

Teie abiellute neli-viis korda elu jooksul, suur asi, aga mina elan kogu aeg perbüroo lähistel.

XLIV: väljavõte

15. mail otsustas vabariigi valitsus spordiennustusportaale pikaleveninud spordipõua tõttu viie miljardi euroga toetada.

XLIII: koroonarindelt, hilinemisega

Mõnevõrra hilinenult jõudis meie toimetuseni uudis kolmeteistkümnendast aprillist 2020. Nimelt toimetati Tartu erakorralise meditsiini osakonda labakäe kaotanud kodanik K. H. (initsiaalid anonüümsuse huvides muudetud) Tabulinnast, mille ainsas jõeäärses rohelises puitmajas ta oma kikkaga kahekesi elab. Õnnetuse asjaolusid uurinud politseiametnikud tuvastasid, et K. H. oli kaotanud käe püüdes puntra lambijuhtmete, teleskoopridva ja kleeplindi abil endale – nagu ta selle kohta ise ütles – „sotsiaalselt vastutustundlikku käepikendust“ ehitada.
Kodanikule selgitati, et naiste tagumikule patsutamine (nagu ka teised soovimatud käelised tegevused) ei ole meie komberuumis aktsepteeritav käitumisviis, olgugi kahelt meetrilt. Kodanik lubati pärast esmaabi andmist kodusele ravile.
K. H. kätt päästa kahjuks ei õnnestunud.

XLII: talverõõmud on visad ununema

Tänase ilma puhul tegelesin viis minutit luuletõlkega. Tulemus on üsna vaba.

Генрих Сапгир

Это снег?
Рано-рано
Выпал снег.
Удивился человек:
"Это снег?
Не может быть.
На дворе?
Не может быть.
На траве?
Не может быть!
В октябре?!
Не может быть!!!

Неужели это снег?" -
Не поверил человек.


Väga vabas tõlkes:

Lumi vä?

Hilja-hilja
Langes lunda.
Inimene imestust sai tunda:
"Lumi vä?
No mida pekki!
Õue peal.
Ja keset hekki!
Ammu käes on kallis mai
Tramai ...
või.

Jube tusk, et lumi see!"
Inimesel kopp on ees.

XLI: tagasiulatuv karjäärimuudatus

Tegin väikese inventuuri ja avastasin selle käigus tõe, mida ma südamepõhjas aimasin juba ammu, aga olin siiani endale tunnistamast keeldunud. Nimelt olen juba aastakümneid töötanud modellina. Mille muuga seletada lõbusat tõsiasja, et mul on üle kahekümne T-särgi, mis otseselt reklaamivad mõnda toodet, brändi või üritust. Ja need kõik, uskuge mind, on saadud tasuta. Kui ma nüüd võtaksin eesmärgiks need kuidagi läbi kanda, siis oleks pingutus mainimisväärne ja nõuaks elupaika inimestest eemal ja veel mitut tegusat aastakümmet, soovitavalt kolme.
Huvitav tähelepanek: need on keskmiselt tunduvalt magedama tegumoega kui iseostetud ja kingiks saadud särgid. Erilise pettumuse peaks need särgid tellinud ettevõtetele, organisatsioonidele ja nende pumba juures olnud persoonidele valmistama just see arusaamine, et nad ei ole vaevunud tegema midagi ilusat, midagi, mida kanda tahaks. Või siis pole nad sellega hakkama saanud, lõppude lõpuks on särgid olnud nende jaoks kõrvaline asi, aga kõrvalisele ei suuda ju niimoodi keskenduda ja ega need tellijad seda oskagi - nad on lõppude lõpuks mingi teise ala inimesed, mitte moekunstnikud, olgugi tänava- või argimoe.
Kokkuvõttes, mage lugu. Ega ma päriselt ametit maha pane, mõned esemed (mitte ainult T-särgid) on ikkagi piisavalt praktilised ja talutava või koguni hea välimusega, aga üldiselt püüan taanduda. Ma ei vanane ka nii kaunilt, usun, et mind omal ajal usaldanud, minu ilu kõrgelt hinnanud ettevõtjad ainult rõõmustavad, et ma enam nende tooteid ei presenteeri. Ärge öelge neile, et ma pole seda kunagi vajaliku innuga teinud. No igatahes tundub, et ei ole, sest suur osa neist särkidest on säravalt heas seisus, pea puutumata. Pakun legaalseid kanaleid kasutades seda tööd uutele huvilistele. Õnneks on osa tooteid ka müügilt maas, selliseid võib rahumeeli promoda, selles on mingit kummalist nostalgiat, umbes nagu igatsuses vana hea Statoili järele.

XL: vastuvoolu

On hulgaliselt lastepäraseks muudetud raamatuid. Ma muidugi veits kahtlen nende väidetavas lastepärasuses, usun, et see on pigem tädipärasus (andke argiseksism andeks, aga see on kahjuks mumst tegelikkusega seotud - kus selle juured ka ei oleks) ja igal juhul kahtlen ma selle vajalikkuses (kui mitte arvestada vastutulekut kõigi vanuserühmade igast soost tädidearmee südametunnistuse ja halva maitse nõuetele).
Aga vb peaks mõningaid lasteraamatuid, mille sisu kõneleb ka täiskasvanutega, täiskasvanupärastama, lisama natuke verd ja muid kehavedelikke? Ja meesraamatuid, mis võiksid kõnetada ka koeri, koerapärastama? Kujutan ette mõne autoriteedi taiest "Mida kassid kardavad?" või "Eesli ümberlükkaja".
Peaks naispärastama ja tigedikpärastama ja heatahtliktobukepärastama.
Tööpõld on lai, hakkame otsast kündma.

XXXIX: uusaastalubadus ja ostuhullus vol 2. (täiendatud ja parandamatu trükk)

Ega see jamps ei lõpe. Nüüd ei tööta ma enam läpakas, vaid ostsin klaviatuuri ja natuke suurema monitori, mis hõljub käpa otsas laua kohal. Noh, tähenokkija võib väita, et töötan ikka läpakas, aga vastuväiteks kinnitan, et jah, läpakas, aga vahendatult, nagu haritud eurooplane, mitte mingi nomaad. See oleks nagu lauaarvuti, mille saan häda korral kaasa võtta, millel on selliste olukordade tarvis oma klaviatuur ja väike monitor! Igatahes on niipidi tunduvalt parem. Öeldastutagu (loe: saagu öeldud ja kuuldud), et nomaad olla on pmst väga lahe, olen nomaadide poolt, nomineerigu palju tahavad, või normaliseerigu, või mida need nomaadid õigupoolest teevad, aga kuna ma töötan nagunii enamasti kodus, siis miks mitte luua endale selleks tiba inimlikumad tingimused.
Olen täiesti veendunud, et see on juba ära tasunud. Kas nüüd just rahaliselt, aga varsti tasub rahaliselt ka. Ja ostsin sangpommi treeningkava ja seegi tasub ennast varsti ära. Või on juba tasunud. Mõnus. Olulised ja õnnestunud investeeringud. Ja imetillukesed! Aga elukvaliteet mu eebenipuust kontorihoones tõusis mitu korrust, sain nurgakabineti suht kõrgel, jei.
Mingit totakat trääni, noh, suvalisi asju puhtast ostmiserõõmust pole veel ostma hakanud, seega on kõik väga hästi.

XXXVIII: käigu pealt juhuslikke kahtlustusi

1. Kui sulle tundub, et keegi vaatab sinu ronimist mänguväljakul pahakspanevalt, siis võib-olla vaatabki. Ehkki, võib olla on tal lihtsalt kogu aeg pahakspanev ilme. Või siis ainult sellel päeval. Igatahes, sellest pole midagi. Las vaatab. Või ei vaata. 

2. Kui imestad päise päeva ajal laternaposti alt läbi kõndides, miks su vari pikemaks venima ei hakka, siis oled liiga palju liikunud öösiti või siis lihtsalt pole ka sellest mõtteuiust vaja liiga suuri järeldusi teha.