Mu elus on olnud perioode, kui magan päeva maha ja olen öö üleval. Neid on olnud päris palju, noh, kui töökohustused jms lubavad. Ülikoolipäevil oli koguni mingi selline periood, loenguvaba, kui ma pahandasin tõsiselt sõbra peale, kes ilmus mu ukse taha kell neli päeval ja mu üles ajas. Mida kuradit?! Minu jaoks oli see nagu teistele inimestele kell kuus hommikul. Võib-olla oled juba ärkvel, aga hambad on veel pesemata.
Olen mõelnud, et olen ööinimene. Öö-inimene. Ö-öinimene. Midagi taolist.
Igatahes, ma olen seda varemgi kahtlustanud, aga viimasel ajal on see mulje tugevnevas: mäh, kuulge, ma olen hommikuinimene. Kui ma saan hommikul rahus tööle hakata, siis vb looming kohe pärast ärkamist voolama ei hakka. aga loomingulised, keskendumist nõudvad tegevused lähevad päris hästi. Jah, hakkasin kahtlustama, et ma olen hommikuinimene oolrait, ma lihtsalt ei oska õigel ajal magama minna. Nagu tita, kellele peab mitu korda ütlema, et pane nüüd mänguasjad ära ja kao pesema ja siis voodisse. Kas ma unejuttu saan? Olgu, aga ise pead lugema ja üks peatükk, aitab küll.
Ja nüüd kui ma seda endale paremini ütlen, võin ma kell kaks (täna koguni kell kaksteist) suht reipana kinnitada, et päevatöö esimene, kõige kohustuslikum ja töömahukam osa sai juba tund aega tagasi kaelast ära.
Sellest, miks ei saa magama minna, võiks muidugi pikemalt rääkida. Vb kunagi räägin ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar