reede, 31. juuli 2020

LXXVIII: enesearendamine on pihkurlus, selleks abi otsimine on rüvedaim väärtegu issanda imelike teede vastu

Noh, ma pole pealkirjas esitatud väites läbinisti veendunud, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. 

Vaadake, asi on selles, et mulle meeldib tööd teha, ilma naljata. Tahaks natuke rohkem ja paremini. 
Teen nüüd sellist tööd, et aju peab kogu aeg päriselt kaasa mängima. Ja siis on vajalikud mingid rutiinid ja vigurid, et seda laiska ja uudishimulikku ja rahutut tõbrast järje peal hoida. Aastatepikkuse katsetamise ja putitamisega olen jõudnud selleni, et ennelõunane tööhoog kannab üldjuhul päris hästi. Arenguruumi kahtlemata on, aga kannab! Aga pärastlõunane, kuidas ma selle käima saan? Kas keegi oskab nõu anda või viidata mingitele õpetussõnadele? Noh, hommikul kütan umbes kolm tundi vasakule ja paremale vaatamata. Tõusen aeg-ajalt laua tagant ja ringutan või liigutan või midagi ja siis panen edasi. Aga siis on vaja väikest pausi, pärast mida edasi kütta. Natuke teisel teemal, natuke teistsugust tööd, aga siiski edasi. Kas see paus peaks olema pikk või lühike, paks või peenike, ühesõnaga, mul vist on nõu vaja, mitte ainult pausi kohta, üleüldse sel teemal, sest ühest küljest tekib selle kolme tunniga väsimus ja teisest küljest saab motivatsioon otsa. Ja midagi kindlasti veel. 

Reaktiivset tööd pikemalt teha poleks raske, seda olen kontoris teinud: tekib probleem - lahendan, saabub meil - vastan. Aga, jah, päriselt ajusid (muidugi oma kasinate võimete piires) liigutada, kuidas see käib? Võite nõu anda nii privas kui siin. 

kolmapäev, 29. juuli 2020

LXXVII: ka kõige julmema konkurendi rinnus põksub süda tulvil vennaarmu

Tammepuidust laual heliseb telefon. Tõsi, tegemist on mobiiltelefoniga, aga siiski.

„Tere, Harald! Ammu pole sinuga rääkinud. Mis asjus helistad?“
„Tere, jah. Kuule, anna andeks, ma ei taha hakata praegu keerutama. Kas ma tohin kohe asjast rääkida?“
„Küta.“
„Vaata, ma tean, et sa ei pea mulle ütlema, aga kas see Jüri Kolk ostis oma sünnipäevasalati teie juurest?“
„Hm, ma saan aru, et teie juurest ei ostnud?“
„Ei, ei ostnud. Aga küsimusele ei vastata küsimusega!“ Hetkeks valitses vaikus. „Noh, tegelikult sa muidugi vastasid ka küsimusele.“
„Jah, vastasin. Ma arvasin, et ta ostis ehk teie juurest.“
„Kuradi jama! Mul on nii kõrini sellest kõigest. Mina rabelen ennast või nahast välja, aga tema ...“
Taas valitses liinil vaikus.
„Jah, ma tean, mida sa tunned. Kurat, ise kirjutasin talle kirja: „Hea Jüri ...“ No mida sa veel tahad, pimeloom?!“
„Jah, täitsa perses.“
„Kuule, asi selge. Mis seal ikka. Aitäh, hea oli rääkida.“
„Oli. Aitäh sulle.“
„Aga nüüd oleme konkurendid edasi.“
„Höh, tõmban sul turuosa üle kõrvade.“
„Eks proovi!“

Võinoh, igatahes, kui neid personaalseid pöördumisi lugeda ja lihtsameelselt neid uskuma jääda, siis võib endale midagi sellist ette kujutada.

teisipäev, 28. juuli 2020

LXXVI: ülevaade elujooksust

Nii, nõuti minult sellist asja, siin ta on.

Jüri Kolk sündis 1683. aastal Gobi kõrbes kaluri ja laskesuusataja kaheteistkümnenda pojana. Tema sündimise päeval sadas taevast murumunasid (või murumütse, meieni ajani säilinud ürikus on osa teksti kustunud) ja kaerakilet. Tema isa oli karm, kuid õiglane. Emale, vastuoksa, meeldis linikuid heegeldada. Kolmeaastasena läks ta põranda alla ning oli vastupanuliikumisega seotud aastani 1905. mil vahetas äkitselt poolt ja hakkas kõikvõimalikke revolutsioone ja vastupanuliikumisi verre uputama. Isegi sellega ei saanud ta korralikult hakkama. Pärast surma 2014. aastal tegeleb Kolk krimiromaanide tõlkimisega eesti keelde.

neljapäev, 23. juuli 2020

LXXV: kas ma puhas olen oma südames

Istun oma lauakese taga, teen tööd, pauside ajal pugin kirsse. Panen kirsi suhu, kivi jääb keelele, mõtlen, hm, tore oleks see aknast välja sülitada. Avan akna, arvatavasti on kõnnitee minu tänavapoolel tühi, aga ei, kõnnib Kalle Kasemaa, otse minu akna alt läbi. Nagu tellitud.
Nüüd, kallis lugeja, palun sul arvata kas ma sülitasin / pillasin kirsikivi Kalle Kasemaale pähe või ei.

teisipäev, 21. juuli 2020

LXXIV: tegin, nii-öelda, süüa

Eks see ole muidugi suurustamine, aga seened, sibul, läätsed, pasta ja selle peale pidi minema mingi tomatikaste, aga läks hoopis adžika. Terve purk. On küll sarnased purgid. Õnneks selgus, et adžikat toodetakse tänapäeval nii lahjat, et söö või pudru pähe lusikaga, ei pidanudki oma pannitäit ära viskama, vedas.

Sellega seoses meenub täiesti seosetult, et mõtlesin hiljuti, et inimesed peaksid rääkima asjadest nii nagu need on. Selle asemel, et riputade väravale silt "kuri koer", peaks seal olema midagi stiilis "siin elab õnnetu ja halb inimene". Sest, no kuulge!, miks peaks koer kuri olema kui mitte oma peremehe -naise pärast?

reede, 17. juuli 2020

LXXIII: veel üks tilgake kibestunud spämmluulet mida võiks võtta sooja muigega aga võib ka kuidagi teisiti

mitu kasti punast ja valget veini
kõige kallimat šampanjat
lõin su roosibuketiks, kallis
nahhui sa vesistad
midagi hinnalisemat sellest
kolkast ei leia

LXXII: uudissõnu, konkreetsemalt üks uudissõna

Teisteteostus.

Sisu peaks olema selgitamatagi selge, aga igaks juhuks: kui vadistatakse pidevalt eneseteostuse olulisusest, siis mulle hakkas tunduma, et kuivõrd inimene on äärmiselt koostööaldis loom, me õpime kogu aeg üksteiselt, võtame üle, arendame edasi (ja tagasi), susserdame ja sahmerdame teiste loodud maailmas (pidulikum viis seda öelda oleks, et seisame gigantide õlgadel), siis lõppkokkuvõttes, iga kord kui me midagi tehtud saame, nii et on mõnus olla, nii et sirguvad õlad kurat ütlematagi, nii et tuju on korraga hea - on tegemist teiste loodu, leiutatu, alustatu, edasiarendusega; kokkuvõttes: teisteteostusega.
Muidugi, mingid üleminekud on järsemad ja pidulikumad, tohutult olulisi läbimurdeid saavutavad üksikud inimesed või väikesed rühmad, aga nemadki seisavad miljardite töösipelgate kokkukraabitud kuhjadel ja selle kuhja tippu roninud varasemate geeniuste kukil.

Mõnikord on selline tunne, et püüdlengi teisteteostuse poole, ma ise, päh, see pole nii põnev, võib ka tegemata jääda.

kolmapäev, 15. juuli 2020

LXXI: meie hulgas liigub igasuguseid jätiseid

noorem rändur võttis neiu kätele
poole jõeni viis ja heitis laintesse
tuli tagasi ja kuivatades end
ütles teisele:
"Küll rahmib, mis?!"
ja karjus siis jõe poole:
"Kui sa juba märg oled, siis kobi teisele kaldale! Loll eit!"

teisipäev, 14. juuli 2020

LXX: suvine, aga kurvavõitu luuletus ühest täitumatust unistusest

herilasest wannabee
lendas õielt õiele
kogus nektarit
käis oma andamiga mesilastaru juures
aeti sõimuga minema

LXIX: pisukese poeetilise vabadusega tembitud peaaegu tõestisündinud lugu

Proua oli mu askeldamist leti tagant altkulmu jälginud, ütles küll tere kui ma sisse astusin, aga püsis kogu aja (mul ei läinud kuigi kaua, aga käisin siiski terve poekese läbi ja leidsin siit-sealt riiulitelt proovimiseks kingi, kogusin neli erinevat eksemplari) leti taga ja jälgis mind tõepoolest altkulmu, veidi umbusklikult, pea viltu – see pole siin mingi kõnekujund, kelleks te mind peate. Siis otsis ta tagaruumist valituks osutunud kingale rahulikult paarilist, sel ajal jõuti mind juba poepidajaks pidada, olla peetud pidajaks, kas selles pole mingit tautoloogilist sundust?, ise endiselt silmnähtavalt kaheldes, kas ma ka midagi ostan või mis mees ma selline üldse olen. Ahjaa, enne, kui ühe kingaga leti juurde läksin – just sellele palun paarilist! –, säilitas ta oma altkulmu hoiaku, läksin samamoodi, pea viltu, põrnitsesin teda hoolikalt peidetud naeratusevinega sellisel moel, mille uskusin mõjuvat sulatavalt. Proua pidas katsumusele vastu, elu tormides karastunud inimene, aga samas nägi mu ilme, selle tagamõtte, läbi, ilmselgelt nägi. Läbi ja lõhki.
„Kust te üldse teadsite siia tulla, juhtusite mööda minema või keegi soovitas?“
„Läksin lihtsalt mööda,“ lihtsustasin ma. Tegelikult olin mõelnud, et sügistalvised kingad on läbi ja miks mitte suvel rege rautada. Ja, noh, sattusin sinnakanti, astusin läbi. „Ma tean ammu, et see pood siin on. Elan Tartus.“
„Aga sisse pole varem astunud?“ Proua vangutas pead.
„Ega ei ole küll, jah.“
„Ise elate Tartus, aga sisse pole astunud. Ai-ai.“ Sain aru, et olen oma elu valesti elanud ja ega sellega vaielda saa.
„Ma võtaks need ära,“ juhtisin jutu argisematele radadele. „Küllap need on kvaliteetsed, siis võtan, tunduvad olevat,“ esitasin mingi passiiv-agressiivse nõude, millele lootsin vastuseks kuulda, et muidugi kvaliteetsed, kauakestvad ja mugavad.
„Noh, proovite ära, siis näete,“ ütles proua. Õrna võimalust, mis mu küsimusest õhku jäi, et ma võib-olla ei ostagi kui ta mu usku ei kinnita, ei teinud ta kuulmagi. Ei olnud muidugi vaja ka, ta lahendas selle omal moel.
„Ma arvan küll, et on, muidugi,“ kinnitasin.
Vahetasime paar makseviisi ja kilekotitarviduse problemaatikat puudutavat lauset ning proua ütles, et nüüd ma tean, kui midagi vaja on, võib siia tulla. Näiteks peokingi.
„Jah, ma vaatasin just tantsukingi kui te tagaruumis olite.“
„Tantsukingi? Te tantsite?“
„Eh, ma talvel just läksin kursustele, siis tuli see tõbi peale.“
„Kuhu?“
„Tartu Swing.“
„Ah, ma tean, te tantsite nii hästi!“ Nüüd oli Tanja (nimi muudetud) täiesti üles sulanud. Ja muidugi käis tema kiitus svingijate kohta üldiselt, mitte minu kohta.
„Ei, mina ei oska veel üldse.“ Mõtlesin seda öeldes kui tujutõstev see tants alati on, isegi kui ise koperdan hädiselt nagu Trump kaldteel.
„Nii ilus on vaadata! Ma kohe olen imetlenud, kuidas niimoodi üldse saab tantsida. Vaatasin kõik videod ära, mis teil seal on. Käed veel, aga kuidas teil need jalad käivad, ah!“ Sain aru, et pole mõtet puigelda, kui ma juba kursustele olen läinud, siis kuulun minagi kõrgema sordi inimeste hulka. Kuigi, jah, ma ei oska kirjalikult seda nii täpselt väljendada, aga kompliment ei olnud tegelikult mulle, see oli meile, küll mina ka õpin, isegi kui veel ei oska, ma olen juba õiges seltskonnas. Suusõnal oli see ilmne.
Tahtsin veel öelda, kuidas ma puujalgse ja kohmetuna teiste tantsu kõrvalt vaadates mõtlesin kui ilusad need inimesed on, just tantsides, mehed ja naised, kõik. Kõigis on mingi kummaline svingile omane pisut äraolev vabadus ja kergus, mida ma paljude teiste tantsude dramaatilises kirglikkuses ei näe, näha ei oska, mingi rõõmsalt aval, pisut salapärane muie suu- või silmanurgas, aga see tundus liialdus, Tanja teadis seda isegi. Nüüd oli tal endal samasugune ilme. Lahkusime sõpradena, minul porikingad kotis ja tuju sama hea nagu oleks tantsimast tulnud.

reede, 10. juuli 2020

LXVIII: hetkeline segadus liiklusmiilitsa tunnetes

Elan sellisel ristil, kust kõigist kolmest suunast tulevatel autodel on ees stoppmärk ja neljandast suunast võivad täiesti legaalselt tulla jalgratturid ja ka neil on stoppmärk ees. Lisaks: see ristmik käib parema käe reegli järgi. Kõik pmst laabub.
Tõsi, aeg-ajalt kuulen masinaid ilmselgelt peatumata üle ristmiku sõitmas. Enamasti vist selles suunas, kust jääks alla ainult jalgrattur. Tühja neist ratturitest, eks. Ja lõppude lõpuks, ehkki ratturil on eesõigus, peaks ta peatuma ja siis juba tugevama läbi laskma. Niiet kui ei peatunud, süüdistagu iseennast. Aga ma ei tahtnud sellest rääkida.
Päeva jooksul lastakse nii umbes kümme korda signaali. Ei, see ei häiri mind sugugi. St. tänavamüra, olen harjunud, kerge signaal sinna vahele aitab meeleolu luua nagu kajaka kiljatus teatris või suflööri metsik karjatus tormisel merel. Ei, vastupidi. Suflööri karjatus metsas või merel oleks ikkagi imelik, see väike törts signaali tundub kohane, sobib fooniga.
Ometi hakkasin mõtlema, et miks, miks ometi. Kärsitus? Keegi keeras ette? Kuhu teil nii kuradi kiire on? Nojah, ja siis mõtlesin veel natuke ja jõudsin järeldusele, et ju siis võib juhtuda. Mõnikord oled närvilisem ja väsinum ja siis törtsutadki. Kuigi, jah, ma ise olen seda teinud ainult päris karjuvate sigaduste puhul - nt kui keegi maanteel nii möödasõitu alustab, et ma pean valima teeperve ja laupkokkupõrke vahel. Aga igatahes, võib aru saada.
Sellega seoses meenus üks puhk kui tahtsin fb-s tõlkijate grupist nõu küsida, aga otsustasin siis targasti, et pean probleemi võimalikult täpselt kirjeldama, välistama kõikvõimalikud möödalugemised ja muud vääritimõistmised, selgitama hoolikalt mida mul on vaja, et teema laiali ei läheks. Ja kui ma selle postituse siis valmis sain, siis teadsin vastust isegi, polnudki vaja küsida. Ja nüüd siis nende signaalidega kah. Kui hakkasin mõtlema, et mis nad tuututavad, siis leidsin paar vastuvõetavat selgitust.
Üleüldse tundub olevat hea meetod. Sokrates oli lihtsalt tülinorija, aga pmst, kui mingist asjast aru ei saa, siis võib alati täpsustada, millest just konkreetselt aru ei saa ja siis saab teistelt küsida ja - nagu juba öeldud - mõnikord ei olegi vaja küsida.

Aga, krt, stoppmärgi juures võiks ikka hoo nii palju maha võtta, et veenduda ega ükski jalgrattur liiga uljas ei ole, üldse, linn ju. Linn peaks olema see koht, kus isegi teede puhul ei ole oluline mitte läbilaskevõime ja kiirus, vaid pigem see, mis koht on. Linn on pigem peatuspaik, siin ajame me asju teiste inimestega, tekitame sünergiat. Matslik on siit lihtsalt läbi tormata.

kolmapäev, 8. juuli 2020

LXVII: esimene lootuskiir enne tunnelise sisenemist

Nii, komistasin artiklile, kus pahandatakse, et majutajad WRC ralli ajal ränka raha küsivad. Ähvardatakse, et kui me aru pähe ei võta, võib see jääda meie viimaseks mm-ralliks.
Ma väga loodan, et ei võta ja et jääb. Ralli ei ole just selline asi, et las teevad, mis see minu asi on. See muudab linna mitmeks päevaks elamiskõlbmatuks ja eetilises plaanis tundub see olevat kuskil, noh, üsna kehval kohal.
Paraadil käin toetajaliikmena isegi, aga rallit võite küll oma magamistoas sõita, pole vaja seda teistele kaela määrida.

LXVI: kordamine, totruse ema, tulemuste vend

Rääkisin sõbrale, et olen lõpuks jõudnud selleni, et töötan iga päev kolm tundi. Töö ajal kõrvale ei vaata, ülejäänud päev on pmst vaba (ok, toimetan oma tekste ja mingeid asju ikka teen). Sõber ütles, et ma rääkisin seda juba kolm aastat tagasi. Kurat, vist rääkisingi. Ehmatav ja piinlik.
Aga ometi olid mingid olemuslikud ja olulised erinevused. Esiteks, ma rääkisin, et ma tegelen sellega, aga edu veel ei olnud. Teiseks tegin ma seda suvalisel ajal päeval ja kuidagi selleks valmistumine ja üleüldse kogu see asi võttis suurema osa päevast, kolmandaks on ka täitsa olemas, aga ma ei taha latrama jääda, isegi neljandaks on olemas.
Nüüd (sel nädalal läheb küll halvemini, aga on ka suvi, poolpuhkus) on nii, et hommikvõimlemine, hsöök ja siis, raginal, töhe. Ja siis on tehtud ja nii.
Pean veel leiutama mingi nõksu kuidas pärastlõunati ka midagi ära. Usun, et lihvima peab molutamisoskust, mitte uljast mõtet, et nii, nüüd! Eks seda ka, aga võti edusammudeni võib käia mõnusama molutamise ukse kaudu. Keskendun küll sellele, aga õppida on veel palju.

PS. Selle tõlkimisega on nii, et lisaks neile kolmele tunnile ma ju toimetan oma tekste ja selles mõttes tuleb tööaega ikka rohkem. Huvitavam on see, et ma võiksin teha ka 12 tundi, aga tulemus oleks sama, vb halvemgi (nii kvantiteedi kui kvaliteedildasa). Lihtsalt tuleb mingi piir ette millest ma rohkem ei jaksa ja kogu lugu. St. ühe päevaga muidugi jaksan, kaks päeva järjest jaksan ka, aga kuu lõikes on mul suht kindel piir ees ja kui ma püüaksin rohkem, olen püüdnud, siis saan valmis vähem, sest väsimus.

No igatahes pean sellega jätkama - ideaalse päevakava otsingutega. Sest tahaks teha nii et mõnus on teha ja tahaks teha, mitte niisama munada.

esmaspäev, 6. juuli 2020

LXV: siis varises ta kokku

Te kõik muidugi teate seda skeemi, mul ei tule praegu õiged terminid meelde, et kui inimene on juba natuke panustanud, siis tundub talle, et peab veel natuke panustama, küll siis läheb kõik õigeks. See lõks töötab väga hästi näiteks hasartmängijate ja töökate inimeste puhul: ah, ma olen juba nii palju raha / aega kulutanud, ma ei saa seda endale lubada, kulutan veel natuke, võidan kõik tagasi või siis midagi, mis selle pingutuse mõttekaks muudab.
Minuga juhtus praegu peagu samamoodi. Mõtlesin kõva 23 sekundit, mis võiks olla sõna "multitaskima" vastand, kuidas seda öelda. Jõudsin järeldusele, et see sõna on "keskenduma".
Nii, kuna olen nüüd oma ränga töö tulemuse teile teatavaks teinud, siis - on see midagi väärt või mitte - panen sellele postitusele praegu punkti.
Punkt.

laupäev, 4. juuli 2020

LXIV: täiesti suvalisi pisiasju, millega ei taha harjuda

1. Pealkirjad, mis kuulutavad, et keegi näitas rannavormi. Mõtlesin, et teeks oma ujumispükstest foto, aga püüdke ette kujutada. Mis siin ikka näidata.
Sellega seoses meenub mulle, et heitsin kunagi Vikerkaare kaanel riided seljast. Olen veendunud, et see on tunduvalt suurem saavutus (ei olnud kuigi keeruline!) kui nende memmede oma, kes on seda teinud märksa suurema formaadiga ajakirjade kaantel.

2. "Sai teist (kolmandat ...) korda (vana)emaks / isaks". Mida kuradit? Igaüks, kes vaevub nii kirjutavale inimesele meenutama, et see on võimatu, isegi kui eelmise lapse krokodillidele söötsid või ta EKREsse astus, on teinud midagi head.

LXIII: eakohane kaebus

Mulle meeldivad vanamoodsad asjad. Tõsi, see, et autodesse on pärast roolivõimu leiutamist kasvanud veel meeletutes kogustes tarku asju, mis muudavad sõidu mugavamaks ja ohutumaks, on läbinisti positiivne, nõus ja väga poolt. Aga see, et pipratoos on mootoriga, on minu silmis jabur. Isegi suurköögi jaoks on võimalik teha vändaga pipraveski. Olgu, suurköögi eest ma ei räägi, aga kodusesse majapidamisse kuluks ära vanakooli igavene pipraveski, millel on vänt, mäletan üht sellist lapsepõlvest. Nüüd hiljuti guugeldasin ja oli ikka tükk otsimist enne kui enamvähem mõistliku ja loodetavasti kestva veski leidsin.
Mõned asjad käivad käsitsi paremini. Ma ei kujuta ette seadet, mis asendaks ausat raudkangi. Olgu, jaa, tulemuslikkuse osas küll, aga maa seest kivi kättesaamises on oma võlu ja võime seda võlu tunnetada võiks alles jääda ka kollektiivsesse alateadvusse. Pingutus, pusimine, kavaldamine, jõu õlg. Kõike ei tahaks ega tohiks teha nupulevajutusega, sest inimesel on keha ja mitte ainult peeretamiseks.
Mul on juba üle kümne aasta paar sangpommi, mille abil saab tegelikult ära teha kogu trenni, mida minusugusel vaja, jõusaali masinad tunduvad mõttetud, enamik neist tegeleb isoleeritult ühe lihasgrupiga. Eks sellel ole jälle oma mõte, aga mitte minusuguste jaoks.
Selliseid asju on veel ja veel, aga mainimist väärib vana välgumihkel, millel sai ise tulekivi vahetada ja niidi abil tahti uuendada ja aviobensiiniga täita. Mõlkis koletis oli, kinkisin selle kunagi edasi, loodetavasti saaja (ei mäleta kellele kinkisin, aga kinkisin, noh, pigem andsin) oskab hinnata.
Ja habemenoa ostsin endale ka. Kunagi kirjutas üks lugupeetud inimene, et habemenoas on oma võlu, et nii terav nii õrna koha vastas, vaprusevärinad tulevad peale. Kuna ma ootan alles teritusrihma, siis ei saa väga sõna võtta, aga kivi ja püksirihmaga sain noa nii teravaks, et see peaaegu kõlbab ja ma ei saa sellest jutust aru. Peab ikka väga tahtma endal kõri läbi lõigata, et mingi tõsine oht oleks. Väike sisselõige, neid võib juhtuda, muidugi. Võimalik, et mul pole lihtsalt kujutlusvõimet.
Habemenuga rokib. Tänapäevased kraapimisvahendid eeldavad (minu kogemuse põhjal), et ajad habet iga päev, kui paar päeva vahele jätad, siis juba on oras liiga pikk ja ummistab selle õnnetu riista. Pardleid olen ära visanud nii mitu, et häbenen oma ökoloogilist jalajälge. Ja ega mul väga head ei ole olnud. Noh, oma süü, ilmselt tippklassi masinad, päris kallid, teevad korralikku tööd, aga keskmise hinnaklassi masinatega küll lõuga puhtaks ei saa.
Teen selle postituse meelega enne kui olen jõudnud veenduda, et habemenoaga päris sõbraks saan. Tundub igatahes loogiline: teritamises ja kogu protseduuris on teatavat meditatiivsust, korralik nuga on eluaegne ja pärandatav, tulemus on hea, jalajälg väike (meenutan, et ka kraaperiistu tuleb kogu aeg ära visata, lähevad nüriks ja siis pole nendega midagi teha). Tundub imelik, et nii pädev lahendus kollektiivselt unustusehõlma on vajutatud.
Ja kui mul sellest projektist muud abi ei ole, siis vähemalt kööginuga sai teritamistuhinas tunduvalt paremaks ja saab veel paremaks. Ei usu, et ma uuest standardist enam raatsin allapoole vajuda.