teisipäev, 14. juuli 2020

LXIX: pisukese poeetilise vabadusega tembitud peaaegu tõestisündinud lugu

Proua oli mu askeldamist leti tagant altkulmu jälginud, ütles küll tere kui ma sisse astusin, aga püsis kogu aja (mul ei läinud kuigi kaua, aga käisin siiski terve poekese läbi ja leidsin siit-sealt riiulitelt proovimiseks kingi, kogusin neli erinevat eksemplari) leti taga ja jälgis mind tõepoolest altkulmu, veidi umbusklikult, pea viltu – see pole siin mingi kõnekujund, kelleks te mind peate. Siis otsis ta tagaruumist valituks osutunud kingale rahulikult paarilist, sel ajal jõuti mind juba poepidajaks pidada, olla peetud pidajaks, kas selles pole mingit tautoloogilist sundust?, ise endiselt silmnähtavalt kaheldes, kas ma ka midagi ostan või mis mees ma selline üldse olen. Ahjaa, enne, kui ühe kingaga leti juurde läksin – just sellele palun paarilist! –, säilitas ta oma altkulmu hoiaku, läksin samamoodi, pea viltu, põrnitsesin teda hoolikalt peidetud naeratusevinega sellisel moel, mille uskusin mõjuvat sulatavalt. Proua pidas katsumusele vastu, elu tormides karastunud inimene, aga samas nägi mu ilme, selle tagamõtte, läbi, ilmselgelt nägi. Läbi ja lõhki.
„Kust te üldse teadsite siia tulla, juhtusite mööda minema või keegi soovitas?“
„Läksin lihtsalt mööda,“ lihtsustasin ma. Tegelikult olin mõelnud, et sügistalvised kingad on läbi ja miks mitte suvel rege rautada. Ja, noh, sattusin sinnakanti, astusin läbi. „Ma tean ammu, et see pood siin on. Elan Tartus.“
„Aga sisse pole varem astunud?“ Proua vangutas pead.
„Ega ei ole küll, jah.“
„Ise elate Tartus, aga sisse pole astunud. Ai-ai.“ Sain aru, et olen oma elu valesti elanud ja ega sellega vaielda saa.
„Ma võtaks need ära,“ juhtisin jutu argisematele radadele. „Küllap need on kvaliteetsed, siis võtan, tunduvad olevat,“ esitasin mingi passiiv-agressiivse nõude, millele lootsin vastuseks kuulda, et muidugi kvaliteetsed, kauakestvad ja mugavad.
„Noh, proovite ära, siis näete,“ ütles proua. Õrna võimalust, mis mu küsimusest õhku jäi, et ma võib-olla ei ostagi kui ta mu usku ei kinnita, ei teinud ta kuulmagi. Ei olnud muidugi vaja ka, ta lahendas selle omal moel.
„Ma arvan küll, et on, muidugi,“ kinnitasin.
Vahetasime paar makseviisi ja kilekotitarviduse problemaatikat puudutavat lauset ning proua ütles, et nüüd ma tean, kui midagi vaja on, võib siia tulla. Näiteks peokingi.
„Jah, ma vaatasin just tantsukingi kui te tagaruumis olite.“
„Tantsukingi? Te tantsite?“
„Eh, ma talvel just läksin kursustele, siis tuli see tõbi peale.“
„Kuhu?“
„Tartu Swing.“
„Ah, ma tean, te tantsite nii hästi!“ Nüüd oli Tanja (nimi muudetud) täiesti üles sulanud. Ja muidugi käis tema kiitus svingijate kohta üldiselt, mitte minu kohta.
„Ei, mina ei oska veel üldse.“ Mõtlesin seda öeldes kui tujutõstev see tants alati on, isegi kui ise koperdan hädiselt nagu Trump kaldteel.
„Nii ilus on vaadata! Ma kohe olen imetlenud, kuidas niimoodi üldse saab tantsida. Vaatasin kõik videod ära, mis teil seal on. Käed veel, aga kuidas teil need jalad käivad, ah!“ Sain aru, et pole mõtet puigelda, kui ma juba kursustele olen läinud, siis kuulun minagi kõrgema sordi inimeste hulka. Kuigi, jah, ma ei oska kirjalikult seda nii täpselt väljendada, aga kompliment ei olnud tegelikult mulle, see oli meile, küll mina ka õpin, isegi kui veel ei oska, ma olen juba õiges seltskonnas. Suusõnal oli see ilmne.
Tahtsin veel öelda, kuidas ma puujalgse ja kohmetuna teiste tantsu kõrvalt vaadates mõtlesin kui ilusad need inimesed on, just tantsides, mehed ja naised, kõik. Kõigis on mingi kummaline svingile omane pisut äraolev vabadus ja kergus, mida ma paljude teiste tantsude dramaatilises kirglikkuses ei näe, näha ei oska, mingi rõõmsalt aval, pisut salapärane muie suu- või silmanurgas, aga see tundus liialdus, Tanja teadis seda isegi. Nüüd oli tal endal samasugune ilme. Lahkusime sõpradena, minul porikingad kotis ja tuju sama hea nagu oleks tantsimast tulnud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar