Tammepuidust laual heliseb telefon. Tõsi, tegemist on mobiiltelefoniga, aga siiski.
„Tere, Harald! Ammu pole sinuga rääkinud. Mis asjus helistad?“
„Tere, jah. Kuule, anna andeks, ma ei taha hakata praegu keerutama. Kas ma tohin kohe asjast rääkida?“
„Küta.“
„Vaata, ma tean, et sa ei pea mulle ütlema, aga kas see Jüri Kolk ostis oma sünnipäevasalati teie juurest?“
„Hm, ma saan aru, et teie juurest ei ostnud?“
„Ei, ei ostnud. Aga küsimusele ei vastata küsimusega!“ Hetkeks valitses vaikus. „Noh, tegelikult sa muidugi vastasid ka küsimusele.“
„Jah, vastasin. Ma arvasin, et ta ostis ehk teie juurest.“
„Kuradi jama! Mul on nii kõrini sellest kõigest. Mina rabelen ennast või nahast välja, aga tema ...“
Taas valitses liinil vaikus.
„Jah, ma tean, mida sa tunned. Kurat, ise kirjutasin talle kirja: „Hea Jüri ...“ No mida sa veel tahad, pimeloom?!“
„Jah, täitsa perses.“
„Kuule, asi selge. Mis seal ikka. Aitäh, hea oli rääkida.“
„Oli. Aitäh sulle.“
„Aga nüüd oleme konkurendid edasi.“
„Höh, tõmban sul turuosa üle kõrvade.“
„Eks proovi!“
Võinoh, igatahes, kui neid personaalseid pöördumisi lugeda ja lihtsameelselt neid uskuma jääda, siis võib endale midagi sellist ette kujutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar