neljapäev, 23. juuli 2020

LXXV: kas ma puhas olen oma südames

Istun oma lauakese taga, teen tööd, pauside ajal pugin kirsse. Panen kirsi suhu, kivi jääb keelele, mõtlen, hm, tore oleks see aknast välja sülitada. Avan akna, arvatavasti on kõnnitee minu tänavapoolel tühi, aga ei, kõnnib Kalle Kasemaa, otse minu akna alt läbi. Nagu tellitud.
Nüüd, kallis lugeja, palun sul arvata kas ma sülitasin / pillasin kirsikivi Kalle Kasemaale pähe või ei.

4 kommentaari:

  1. ei kavatsenud pillata, aga nii lihtsalt juhtus

    VastaKustuta
  2. Vastuste vähesus paneb mu silmade arteesia kaevud purskama soolast vett (olgu siiski öeldud, et paar vastust laekus privas), aga õige vastus on see, et Kasemaa pääses puutumatult. Miks, olen valmis kirjeldama suusõnal.

    VastaKustuta
  3. See oli ainuke võimalik variant juu! Muide, oranžid hülged olid sümpaatsed (viimases Loomingus).

    VastaKustuta