Eks see ole muidugi suurustamine, aga seened, sibul, läätsed, pasta ja selle peale pidi minema mingi tomatikaste, aga läks hoopis adžika. Terve purk. On küll sarnased purgid. Õnneks selgus, et adžikat toodetakse tänapäeval nii lahjat, et söö või pudru pähe lusikaga, ei pidanudki oma pannitäit ära viskama, vedas.
Sellega seoses meenub täiesti seosetult, et mõtlesin hiljuti, et inimesed peaksid rääkima asjadest nii nagu need on. Selle asemel, et riputade väravale silt "kuri koer", peaks seal olema midagi stiilis "siin elab õnnetu ja halb inimene". Sest, no kuulge!, miks peaks koer kuri olema kui mitte oma peremehe -naise pärast?
Jah, ma kah mõelnud, et peaks markeriga neid silte parandama, OMANIK kuri, koer HEA.
VastaKustutaLiis
Ilmselt tähendab see "kuri koer" midagi vaimus "aidake mind, ma olen oma eluga täiesti plindris, minu puudutus rikub kõik, isegi mu koer käitub suhteliselt halvasti, ma ei ütleks seda kui tõepoolest abi ei vajaks!"
VastaKustutaKunagi oli meil koer. Haruldaselt tark koer, kes sättis koerte lati minu jaoks nii kõrgele, et hiljem on kõik teised penid selle alt saba sorgu laskmata läbi jalutanud. Isa nägi poes väikest silti, millel täpselt meie koera pilt (kuigi ma ei saa aru, kuidas nad oskasid mauferit joonistada, oli ju Miku ainus oma tõu esindaja kogu maailmas) ja tekst "Meie koer on äkiline". Silt sai kruvitud meie maja välisuksele. Nüüd on sellest ligi kolmkümmend aastat möödas. Miku tegi seda, mida koerad ikka kolmekümne aasta jooksul teevad, isa kolis minema, silt aga on ikka ukse küljes, kuigi tekstist on alles jäänud vaid "on äkiline". "On, on, keegi kuskil ikka on," noogutan ma ust avades.
VastaKustuta