CLXXXXVII: seaduselaegas kukkus varba peale ja minul nutt lahti ikka üü ja ää

Üldiselt, jah, Murphy seadus on vaimukas küll, aga piirneb siiski mõttetu vingumisega ja igast asjast (vaimuka või vaimutseva) häda otsimisega. Sõltub juba indiviidist, kes kummale poole piiri satub. 

St. ma ei leia, et asjad väga tihti untsu läheksid. Samuti, kui mõnikord on mingi kokkusittumusahel (kokkusittumus on halbade asjaolude kokkusattumus), siis tegelikult tuleb ette ka õnnelikke juhuseid ja mitte vähem. Ja nendest viletsatest suure numbri tegemine on, noh, vaata eestpoolt - mõttetu vingumine või tore lora. 

Aga tegelikult tahtsin ma rääkida allakäigust. Kui ma mõne aasta eest oleksin praeguse olukorra lahendanud haamri või hakklihamasinaga, siis nüüd kehitan lihtsalt jõuetult õlgu ja möönan, et purustatud pipra otsalõpp ja pipraveski ülesütlemine haudusid vandenõu, ajastasid oma saavutuse täiuslikult ja kuna mul uhmrit ei ole (uhmer on vandenõu vastand), siis söön magedat salatit. Võinoh, proovin mingite teiste asjadega rahuldava tulemuseni jõuda. 

PS! Tegelikult sain poes jumaliku ilmutuse. Nimelt langes mu pilk maitseaineteriiulile ja sisemine hääl soovitas, et kuule, Jüri, osta purustatud pipart. Aga mina jälle kohe vastu, et mul peaks veel olema pool purki ja üks kott varuks, küll ma varsti ostan. Ära inise, va loll naiselik intuitsioon! 

PPS!! Mispärast nii viletsad on küll me poed, üks kõik kas sa pahandad, palud või poed, väga raske on leida sellist pipraveskit, mis näeks piisavalt turd välja (eelmine nägi peaaegu, kaks aastat ja suss) ja millel ideaalis oleks ka vänt, sest vänt kaunistab peaaegu iga eset. Pipraveskit kindlasti. 

PPPS!!!! Kiunumine on selles mõttes hea, et siis viitab keegi kohe pipraveskiallikale. Sõnaga, see probleem sai lahendatud. Jääb vaid pakki oodata.

CLXXXXVI: blasfeemia

Sain alles nüüd aru, miks ühel kõige vingemal jumalannal on kuuskümmend kätt. Mõelge kus ta elab. Kahe käega saab midagi asjalikku teha, kahega ennast sügada ja viiskümmend neli tapavad kõikvõimalikke verejanulisi lendvaid. Ja kaks kätt jääb veel vabaks! Istub pmst alati käed (mitmus!) rüpes. 

Vat seda nimetan ma omnipotentsuseks. 

CLXXXXV: loendamisi ja nõuandeid ja elukogemusi

- loendasin tosina parmu, kes suutsid koos minuga autosse lipsata. Ausalt, tegin nii kähku kui suutsin. 

- loendasin 3-4 tosinat kurge, kes ühe põlla peal kas kündsid või külvasid. Muljetavaldav. 

- tahtsin "midagi head" ja ostsin tomatit, kurki, spinatit (pasavitamiinid!) jms. Ei, ma ei ole täiskasvanuks saanud, oli lihtsalt selline isu. 

- Smart-id hoiatas, et kelmid ei puhka. Tegutsevad päeval ja ööl järelejätmatult. Mul hakkas neist kohe kahju! Inimene peab puhkama. Võiks teha mingi ametiühingu või hakata lihtsalt ise kelmide õiguste eest võitlema. Hakkaks nende tööaega kontrollima jne. Pakun, et sellist rasket tööd ei tohiks nädalas teha üle 20 tunni. 

Meid kõiki, khm, on inspireerinud inimesed, kes ei löö põnnama; kes jäävad endale truuks; kes püüavad kõigest väest ja saavad üle igast mäest; kes ei põrka tagasi ühegi raskuse eest; kes teavad, et tuhandemiiline teekond algab kilpkonna kinnipüüdmisest; kes jahivad sinilindu ja rakendavad raisa adra ette. Täna öösel meenus, et kui ma siia kolisin, siis ei näinud öösiti näppu suhu panna. Ja samuti sain aru, et mina ei ole üks neist eelkirjeldatud inimestest. Ma ei pannud näppu suhu. 

Aga no vähemalt on teada, kes ma selline olen ja selle teadmisega on hea edasi minna. 

CLXXXXIV: andke mulle ajamasin ja ämbritäis õlut

Tähendab, ajamasinat ma tegelikult ei taha, see on üks halb masin. Või, õigupoolest kordan häbematult enda sõnu, et mul juba on, Tõsi, baasmudel: liigub normaalkiirusel tuleviku (sh surma) poole. Mõnikord on lihtsad asjad paremad. 

Aga ajamasin tuli meelde seoses mõtlemise- ja reaktsioonikiirusega. On ju nii, et intervjuud andes või solvangule või mingile suvalisele väitele vastates ei pruugi õige vastus kohe pähe tulla. Tuleb hiljem. Mõnikord on küsimuses või väites nii palju asju valesti, et ei suuda neid kohe teadvustadagi ja siis kütad lahtise käega vastu laineharju ja lööd ropult mööda. 

Igatahes, nägin nüüd uudiseid Conor McGregori kohta. Kes ei tea, siis piisab kui öelda, et ta tegeleb (tegeles) võitlusspordiga ja on selline mees, kes ähvardab vägivallaga ka väljaspool ringi ja solvab vastast ja tolle ema ja pruuti ja kassi. Ühesõnaga, mats. Samas on see skeem äriliselt väga kasumlik ja eks ta sellep nii teebki. Ja nüüd, olemata vaadanud matši või ammugi pressikonverentse, olles pealkirjadest välja lugenud, et ka enne eilset matši käitus ta täpselt samuti, turkas mulle pähe, mida mõni vastane võiks talle öelda (muidugi rahulikuks jäädes). Konkreetset sõnastust pakkuma ma ei hakka (kuigi see tekkis ingliskeelsena mu pähe), sest seda saaks ja peaks ütlema ikkagi mõni tüüp kellega ta ringis kokku läheb, mitte mingi suvaline blogija põllutalus. 

Aga pmst leidsin, et ta on tõeliselt hale tuust, kui mõne miljoni pärast sellist ila suust välja ajab. Peab ikka väga kurb ja väga vaene olema selleks. Kusjuures, sellise käitumisega muudab ta maailma halvemaks paigaks, kahtlemata. Nagu peaaegu ei ole nalju, mis on lihtsalt naljad (suurem osa on ikka kellegi arvel, mingi võimustruktuuri lõhkumiseks või kindlustamiseks), nii ei ole ka lihtsalt kirgedekütmist ja etenduseandmist, igal etendusel (kui raske seda ka uskuda ei oleks), on mingi sisu. 

Aga alustasime masinatega, lõpetame samuti masinatega. Masinat nimetatakse kasutuks masinaks, aga minu meelest on tegemist filosoofilise zen-masinaga. Võinoh, vb mitte zen, aga igatahes on meil kõigil sellelt masinalt üht-teist õppida. 

ps. pealkiri on inspireeritud kunagi nähtud koomiksiribast, kus vanatädilik naiskangelane üürgab laulda: "anna mulle seajalg ja ämbritäis õlut!" Võimas. Selles mõttes, et väga mitmes mõttes hea koomiks, aga kuna ma tõenäoliselt pildilist tõestust ei leia, siis ei hakka otsimagi ja rääkima ka mitte. Ernie koomiks muidu. Ja vb mäletan valesti, see on aastakümnete tagant. 

CLXXXXIII: mäng teeb vabaks

Koperdasin blogipostitusele mille auväärne, lugupeetud ja palavalt armastatud autor möönis, et kipub teinekord flirtima, aga samas – kuna ei otsi uut suhet ega seksi – tundub see väär, sest inimestega ei mängita. Hakkasin talle vastama, aga tundus kuidagi liiga invasiivne. Valisin passiiv-agressiivse tee ja loodan sisimas, et tegelikult on küsimus avaram ja annab minu lobablogis eraldi postituse mõõdu välja. 

Ühesõnaga, mulle tundub väike flirt igati asjakohane ja tore ja see ei tähenda inimestega mängimist. Või, ei, just tähendab mängimist, aga kes siis ei tahaks natuke mängida? Enamik inimesi tahab natuke mängida. Mängimine teeb targaks, ilusaks ja osavaks. 

Käsitlus, et flirt võiks olla mingi lubadus ja kohustus jne tähendab tegelikult just, et keegi ei mängi ja kokkuvõttes on see väga kurb. Ega kassipoeg ei pea ka saama lõngakera endale sisse süüa (ja inimene ei pea abielluma / seksima jne vms kõigiga, kellega veits flirdib), aga mängimine üldiselt arendab ja loob sotsiaalset sidusust ja mida kõike veel. 

Sõnaga, jah, mina arvan, et inimestega peaks mängima küll. Jube oleks see maailm, kus kõik on kivinäoga ja kombekad ja sa peavad enne esimese komplimendi tegemist kõik vähemalt hõbepulmadeni läbi mõtlema, sest inimestega ei mängita. Fui. Vastupidi, mängigem rohkem, õpime kaotama ja reegleid tundma ja kohtunikke mõjutama ja võitma ja mitte nii haiglaselt klammerduma, et kui keegi meile lahke näoga otsa vaatab, siis on meil juba ühiste laste nimed teada. 

CLXXXXII: kus oled nüd sa kes sinust on sand, ühist ted pold, oli mis oli, se tolmuks on sand

Tõenäoliselt tänapäevalgi levivad sotsiaalmeedias ja kes teab kus kuulutused, et neiu, kes sa seisid üleeila (jumal küll, kasutage kuupäevi!) suure kuuse all ja naeratasid, su hambad olid valged, ja õrnalt õhetasid roosad palged, ma olen nüid järele mõelnud ja tahan sinuga lapsi saada ja elada õnnelikult seni kuni me ära sureme. Olge head inimesed ja levitage seda teadet ja ma tahan ta üles leida ja rääkida oma tundest ja siis on asi selge. Kui läheb mõne hobusevargaga, mingu. Minu asi on laskuda ühele põlvele ja endast serenaadi välja ajada, teie asi on mind õige akna alla juhatada. 

Täiesti arusaadav ja vaga soov. Inimesed aitavad meeleldi ja mine tea, ehk mõnikord algabki sel moel nii suur õnn, et ei oska midagi peale hakata sellise kogusega. Eks saab hoidistada. Õppige Pandoralt ja mõelge natuke edasi. 

Mulle meenus, et 1991 kevadel või sügisel vestlesin paar korda peahoone sammaste läheduses ühe juurat või majandust või masinaehitust õppiva neiuga - ja kes seda nüüd tagantjärele öelda oskab kuidas see nii läks - aga igatahes leppisime kokku, et kohtume Argentiinas, kell kuus pärast riigipööret. 

Ei saa öelda, et ma tahaksin seda suhet elustada või õigupoolest luua, ei. Siiski on mul paar palvet. Kas keegi teab kedagi, kes võiks Argentiinas riigipöörde korraldada? Aitäh. Sellest oleks palju abi. 

Nagu öeldud, suhet ma luua ei taha, aga vähemalt ilmuksin kohtamisele kohale, sest mulle meeldivad sõnapidajad inimesed ja tahan ise ka selline olla. 

Ja lennukipileti raha mul ka endal ei ole, keegi võiks aidata.