CCXXXIX: neli asja täidavad mind imetluse ja hirmuga

Noh, eks neid ole rohkem, aga täna on nimekirjas neljas üks uudis paarikesest, kes abiellusid salaja ja kahekesi, aga kelle pulmafotod ometigi kevadiselt kõmulehis laiavad. Mulle tundub, et nad tegid midagi õigesti. Või siis ikkagi valesti? Tõenäoliselt ei saa ma lihtsalt aru. Sellega on kõik korras, ei pea seletama, aga tänan pakkumast. 

Ent! Igal juhul viis see mu mõttele abielluda üksi ja salaja. Valisin halva nalja huvides endale välja ka väljavalitu, aga tema meelerahu ja eraelu puutumatuse huvides jätan selle nime siiski maha hõikamata. 

CCXXXVIII: väike ving mahe/kahepalgelisuse teemadel

Vastutustundest pakatavad veebiväljaanded püüavad tavakodanikku vaos hoida, tuletavad talle meelde, et kommenteerides ei tohiks päris lolliks minna. Näiteks kasutatakse sellist lauset: "Enne mõtle, kui ütled. Ka anonüümselt kommenteerides vastutad Sa oma sõnade eest!" 

Jutt jumala õige. Nõus. 

Aga kas ajakirjanduse poole pealt (jah, ma saan aru, et me ei kliki kvaliteetuudistel) ei võiks sama printsiip kehtida? 

"Loe üle enne kui artikli avalikustad. Ka suure meediaväljaande mutrikesena jama ajades vastutad Sa oma sõnade eest!" 

CCXXXVII: terve meenutus

Ükskord ennemuistsel ajal kui loomad olid juba sotsiaalmeedias rääkima hakanud, aga polnud seda veel päriselt vallutanud, küsisin facebookis nõu, et mul põlv katki, maadelda enam ei saa. Aga tahaks mingit trenni teha. Soovitage. 

Ja no joosta ka ei saa, arst ei luba. Samas, ega ei taha ka, sest see trenn peaks mulle ikkagi meeldima, olema vaheldusrikas ja nõudma mitmekesisemat pingutust kui "pane, Jüri, pane!". Maadlus - konkreetsemalt lukumaadlus, oli ideaalne trenn, sest annab ülihea koormuse, nõuab vastupidavust ja jõudu ja arendab mõlemat, pead mõtlema ja kavaldama ja keskenduma ja osavlema ja koordineerima ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. 

Saan teoorias aru kestvusalade võlust - koormus nagu ise tahad ja lased pea tühjaks valguda, pask vajub sinna kus selle koht. Või siis just mõtled sammude rütmis, mina teen seda käies, aga muidugi teevad mõned joostes või sõudes või rattaga sõites ja see on ok, loomulikult. Lihtsalt mind need ja teised taolised alad ei köida. Kordan igaks juhuks ja viisakuse pärast: kellele sobib, sellele sobib, mul pole kaebusi. 

Noh, ma vähemalt proovisin küsimust selgelt püstitada, et tahaks uut sportlikku hobi ja kirjeldasin oma valikuprintsiipe. Usun, et tegin seda selgemini kui siinses postituses, aga te saite ju aru, eks.

Ja kuidagi läks kogu selle asjaga nii, et postitus osutus kogemata avalikuks (süüdistan FB-d, aga mis sellest enam ja ega ma seda tõestada saa). 

Ja mis siis sai? 

Loomad hakkasid rääkima. Soovitasid joosta kuni pannakse plekist põlv. Või titaanist või jugapuust. Jne. Neid hulle jeekimeid oli ikka päris palju, mehi! Sport peabki olema ebameeldiv! Siis kasvab iseloom! Peadki sandiks jääma! Ausalt, ma ei tee nalja - seda hoiakut oli ikka väga palju. 

Siis ma ei teadnud, et lauatennis võib anda väga korraliku koormuse. Kui mängida ikkagi trennis, järjest täiega panna, kogu aeg oled põlvedest veidi all, kargled kiiresti ringi (ehkki ainult mõne meetri raadiuses) ja vehkled käega ka kohati päris kiiresti, pooleteise tunniga saab päris korraliku paugu, oh sa õnnista ja hoia. 

Nüüd tean. Ja küll on mõnus. 

Pmst kirjutasin selle postituse sellep, et nägin jälle mingite spetsialistide nõuandeid kaalulangetamiseks. Millised harjutused aitavad kiiremini tulemuseni jõuda. Lollakad! On väga mõistlik jõuda tulemuseni aeglaselt, aga nii, et see jääks kestma. Krt, ei ole normaalne iga nädal mitu korda välja tulla ideedega kuidas Rooma paari tunniga valmis ehitada. Ja seda aeglast, ent püsivat edu ei aita saavutada mitte konkreetsed harjutused, vaid lihtne põhimõte: liikumine olgu niisugune nagu liigutajale meeldib. Tegelikult meeldib. Muidugi pole asi nii lihtne ja sellest ei piisa, aga selles on suur osa asja tuumast: kui te leiate viisi kuidas teile ennast liigutada meeldib ja see ei nõua reisimist teise maailma otsa, st liigutamisviis on igati ja igapäevaselt kerge vaeva ja pealehakkamiskuluga teie lihakehale kohaldatav, siis, igatahes! 

Ja jumala eest, ma ei tea neist asjadest midagi ja piinlik on oma võhiklikkuses nii ülbe olla, aga midagi pole parata. Mina ei usu kiirete saavutuste püsivusse ega väärtusse, ma ei usu tahtejõudu vaid tahtmisse. 
Teie uskuge mida tahate, loomulikult. Ja võite mu silmad tõele avada kui te kuidagi teisiti ei saa. 

CCXXXVI: haige fantaasia

Nõnda. Mõtlesin praktilistele asjadele. Konkreetsemalt: kontoritoolile. Kirjeldan, millist tooli ma endale tahan, äkki keegi teab, kas selline on olemas. Tundub lihtsam lahendus kui kogu internet läbi vaadata. 

Toolil peab olema. 

1) neli jalga (sest ma tahan oma jalgu maha panna ja ei taha mingite ratastega võidelda, neid on enamasti viis ja siis jääb üks poolparatamatult jalgu, ja üldse!: ma EI TAHA tooliga Paunverre sõita, jaksan selle õigesse kohta tõsta ja mul pole mitte sugugi tarvis, et see mul laua taga ringi veereks. Mh ka sellep, et mul on üürikorteris põrand kaldu ja seda ma sirgeks ajama ei hakka. Aga ma ei tahaks neid rattaid nagunii. Ausalt, me oleme mobiilsuseihalusega lolliks läinud, isegi elektriradikatel on rattad. Panin enda radikale puujalad (sest üks mutter tegi kolimise käigus putket ja kui ma seda radikat kunagi kasutama peaks, siis tõstan sunniku enne sisselülitamist õigesse kohta, täiesti tehtav. Lisaks puujalgadele kaalun radikale ka papagoi tegemist, aga see peaks olema traadist, igal juhul metallist. Pole veel ette võtnud. Ja kui see saab paika, siis ka konkskäsi. Või, ok, vb seda pole vaja. Eks ma vaatan. Igatahes, teema juurde naastes: toolil peavad olema jalad, mitte rattad. (Hmm, kas see ei viita inimeste üleüldisele põlgusele jalgade ja armastusele rataste vastu?) 

2) reguleeritav kõrgus

3) ei mingeid krdi käetugesid, palun! (Sest ma tahan teinekord toolil istuda rätsepaistes (mis omakorda esitab nõudmisi ka kannialusele pinnale). Ja no üleüldse, tänan väga, mul on käed kenasti õlgade küljes kinni, issand on selle asja juba lahendanud. Pealegi, kui mitte arvestada ülepingutatult polsterdatud tugitoole, siis pole mugavaid käetugesid olemas.) 

4) Mugav seljatugi mille saab langetada poollamasklevasse asendisse. 

5) Toolil pole tingimata tarvis ümber oma telje keerelda, aga selle saab võib-olla andeks. 

Minu meelest on selline tool: a) ideaalne ja b) täiesti tehtav. Kas keegi on selle juba teinud või magasin jälle maha võimaluse rikkaks saada? 

CCXXXV: meie igapäevast jama

Juhtus eile selline asi, et sõitsin rongiga Kivimäelt Balti jaama. Ühel hetkel tuli peale üks karusnahkne proua, istus diagonaalis üle vahekäigu, toiduvõrgud kummalgi käel. Suu erkpunane nagu pajapõhi. Ma ausalt öeldes isegi ei registreerinud ära, et tegemist on mässajaga. St. Maski puudumine tundus loomulik. Niheles natuke, siis ütles: "Kui kõik nii haiged on, kas me ei peaks hoopis mitte Venemaad toetama?"

Vastasin: "Ma arvan, et te peaks kõigepealt maski kandma ja üldse püüdma natuke..." (jäin hetkeks kõhklema - lugeda?, hm, sellest ei pruugi abi olla) "mõelda selle abil mis iganes teil seal mütsi all on."
Proua kraaksatas midagi vastu, aga seda ma ei kuulnud, sest ta oli juba ukse juurde läinud. Väljast näitas mulle veel nunnusti keskmist sõrme.

Siis tuli pähe, et oleks võinud kinnitada: ma olengi Venemaa poolt, et see sisemiselt tublisti tervemaks saaks. Aga eks see oleks ilmselt liiga keeruline mõttekäik olnud.
Hiljem avastasin, et mul oli eelmise õhtu esitluselt Ukraina lint rinda jäänud. Küllap olid mantlihõlmad lahti - seda ei suuda 100% kindlusega meenutada. Igal juhul seletaks see proua pealehakkamist. Eesti keelt rääkis väga hästi, ei tea mina mis rahvusest ta on. Noh, on teatud kahtlused, muidugi. 

CCXXXIV: kui annad mulle haamri, siis on targem anda ka naelad

Ühesõnaga, ei midagi erilist, lihtsalt üks väike rõõm. 
Ostsin mõne aja eest kümneka eest ülimalt nüri sajandivanuse habemenoa. Nüüd kingiti mulle päris-päris luisk. Täna ajasin selle nürjana ostetud noaga habet. See tähendab, et nüüd on see terav, saite aru küll. 

Jah, küllap see on veider. Jah, mu lühem kööginuga on praegu üsna kehvas seisus (peaks korraliku ostma, aga ei raatsi, see nürineb ebamõistliku kiirusega, rutem kui piim hapuks läheb). Jah, ... Aga ikkagi: kui õnnestub mõni asi nii kenasti ära teritada, siis sellest saadav rõõm ulatub ühe otsaga kuhugi kiviaega (ei, mehelikkusega ma seda ei seostaks).

CCXXXIII: ma arvan, et ka praegu võib tühistest asjadest rääkida

Nimelt otsustasin, et hakkan dieeti pidama. Ma ei ole just kohutavalt ülekaaluline, aga usun, et dieet tuleb kasuks. Kahtlemata kujuneb see raskeks ja nõudlikuks, pean kogu oma mõtlemise tasapisi ümber kujundama. Dieet põhineb ühel konkreetsel ideel: naudi toitu. Ära jälgi mingit krdi toitumisinfot (inimene sööb, mitte ei toitu!) ega tervislikkust, ära pugi puhtast harjumusest seda, mida vanaema nelikümmend viis aastat tagasi pakkus. Püüa lihtsalt meeles pidada, et naudiksid toitu. See ei tähenda õgimist. Ma millegipärast usun, et kui oma kehaga enam-vähem rahujalal elav inimene unustab kõik kilorid ja kalorid, lähtub ainult nn sisetundest, siis läheb kõik paremaks. Võib süüa kõike, mida tahad. Nii palju kui tahad. Aga mitte rohkem! 

Sest kas sa tõesti tahad mingit krdi plönni, mis sinus ilmselgelt mingi ummistuse tekitab või siis piirduda ainult tutikesega haldjahabemest, mis võib parimal juhul näljatunnet süvendada? Ei taha. Kui oled suurema jama endalt maha raputanud, siis ei taha. Või vähemalt mitte kuigi tihti. Ja kas tahad ennast süüa lõhkemiseni täis? Kah ei taha, tegelikult. Ja kui tõeline tahtmine pisutki sagedamini võidule pääseb, siis - usun - hakkab ta võidule pääsema üha väiksema vaevaga. Suurema osa asjadega see nii käib.

Mina ei viitsi ega taha toitumisalases diskussioonis osaleda (nagu öeldud, eelistan toitumisele iga kell söömist), aga on andmeid, mille põhjal soovitatakse julgelt süüa rasvast, suure toiteväärtusega toitu ja täiesti teadlikult, mõnuga. Aju annab kehale õigemad käsud. 

Lähtun ideest, mille kohta luuletaja on öelnud nii: 

öeldakse

oleks hirmus

kui inimene teeks

mida hing ihaldab

unustatakse

sel inimesel

oleks hing

kui oled endale

hinge kasvatanud

mida kurja

sa ikka teed

Lahtiütlus: olen tegelikult selle dieediga juba alustanud, aga nüüd sain pisut täpsemalt, sõnastatavamalt aru, milles tegelikult kühvel. 

ps. Vaata ka: jah, mu keha on põletusahi. Kes on ahju kütnud, teab, et kummikuid ja kilekotte tulle pilduda ei ole tark - varem või hiljem puhkeb korstnas tulekahju. Loomulikult püüad kütta siis kui on külm, parasjagu, kuivade puudega.