Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

Kolmapäev, 23. märts 2022

CCXXXVII: terve meenutus

Ükskord ennemuistsel ajal kui loomad olid juba sotsiaalmeedias rääkima hakanud, aga polnud seda veel päriselt vallutanud, küsisin facebookis nõu, et mul põlv katki, maadelda enam ei saa. Aga tahaks mingit trenni teha. Soovitage. 
Ja no joosta ka ei saa, arst ei luba. Samas, ega ei taha ka, sest see trenn peaks mulle ikkagi meeldima, olema vaheldusrikas ja nõudma mitmekesisemat pingutust kui "pane, Jüri, pane!". Maadlus - konkreetsemalt lukumaadlus, oli ideaalne trenn, sest annab ülihea koormuse, nõuab vastupidavust ja jõudu ja arendab mõlemat, pead mõtlema ja kavaldama ja keskenduma ja osavlema ja koordineerima ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. 
Saan teoorias aru kestvusalade võlust - koormus nagu ise tahad ja lased pea tühjaks valguda, pask vajub sinna kus selle koht. Või siis just mõtled sammude rütmis, mina teen seda käies, aga muidugi teevad mõned joostes või sõudes või rattaga sõites ja see on ok, loomulikult. Lihtsalt mind need ja teised taolised alad ei köida. Kordan igaks juhuks ja viisakuse pärast: kellele sobib, sellele sobib, mul pole kaebusi. 
Noh, ma vähemalt proovisin küsimust selgelt püstitada, et tahaks uut sportlikku hobi ja kirjeldasin oma valikuprintsiipe. Usun, et tegin seda selgemini kui siinses postituses, aga te saite ju aru, eks.

Ja kuidagi läks kogu selle asjaga nii, et postitus osutus kogemata avalikuks (süüdistan FB-d, aga mis sellest enam ja ega ma seda tõestada saa). 

Ja mis siis sai? 

Loomad hakkasid rääkima. Soovitasid joosta kuni pannakse plekist põlv. Või titaanist või jugapuust. Jne. Neid hulle jeekimeid oli ikka päris palju, mehi! Sport peabki olema ebameeldiv! Siis kasvab iseloom! Peadki sandiks jääma! Ausalt, ma ei tee nalja - seda hoiakut oli ikka väga palju. 

Siis ma ei teadnud, et lauatennis võib anda väga korraliku koormuse. Kui mängida ikkagi trennis, järjest täiega panna, kogu aeg oled põlvedest veidi all, kargled kiiresti ringi (ehkki ainult mõne meetri raadiuses) ja vehkled käega ka kohati päris kiiresti, pooleteise tunniga saab päris korraliku paugu, oh sa õnnista ja hoia. 

Nüüd tean. Ja küll on mõnus. 

Pmst kirjutasin selle postituse sellep, et nägin jälle mingite spetsialistide nõuandeid kaalulangetamiseks. Millised harjutused aitavad kiiremini tulemuseni jõuda. Lollakad! On väga mõistlik jõuda tulemuseni aeglaselt, aga nii, et see jääks kestma. Krt, ei ole normaalne iga nädal mitu korda välja tulla ideedega kuidas Rooma paari tunniga valmis ehitada. Ja seda aeglast, ent püsivat edu ei aita saavutada mitte konkreetsed harjutused, vaid lihtne põhimõte: liikumine olgu niisugune nagu liigutajale meeldib. Tegelikult meeldib. Muidugi pole asi nii lihtne ja sellest ei piisa, aga selles on suur osa asja tuumast: kui te leiate viisi kuidas teile ennast liigutada meeldib ja see ei nõua reisimist teise maailma otsa, st liigutamisviis on igati ja igapäevaselt kerge vaeva ja pealehakkamiskuluga teie lihakehale kohaldatav, siis, igatahes! 
Ja jumala eest, ma ei tea neist asjadest midagi ja piinlik on oma võhiklikkuses nii ülbe olla, aga midagi pole parata. Mina ei usu kiirete saavutuste püsivusse ega väärtusse, ma ei usu tahtejõudu vaid tahtmisse. 
Teie uskuge mida tahate, loomulikult. Ja võite mu silmad tõele avada kui te kuidagi teisiti ei saa. 

4 kommentaari:

  1. Oi. Kui katki see põlv on ja kas enam terveks ei lähe? Sideme(te) vigastus?

    VastaKustuta
  2. Ristatiside on puudu. Opijärjekorras ootamise aegu oli sodi liigese vahel, eks see kulutas kõhresid ja kõike, mis seal leidub. Käia saan, joosta tegelikult ka (olen kunagi sokkinud üle varba jooksmisest ja üleüldse õigest jooksutehnikast), lihtsalt kõik spordiarstid on soovitanud jooksmisest hoiduda.
    Üritati mulle mu enda reieluust uut ristatisidet teha, aga ei saanud.

    VastaKustuta
  3. Jajah. Mul on ka ristatisideme vigastus. Vist rebend, keegi täpselt ei tea. Hämmastaval kombel paranes see ära. Aga sama paranemise käigus sai _teine_ põlv koormust ja omandas samad sümptomid. Ilma mingi konkreetse trauma või asjata.

    Sügisel käisin paar nädalat virgalt jooksmas, siis samamoodi paar kuud ravisin saadud valu.

    Nüüd suusatan. A mul on see õnn, et mulle meeldivad leebed vastupidavusalad. No ma võin end ka täiesti ribadeks joosta, mis mu ümara kehakuju juures on väga kerge juhtuma. Aga samahästi võin ma päev otsa rattal tiksuda ja end suurepäraselt tunda.

    Mis ikka... edu uute alade leidmisel.

    Lauatennis on tore jaa.

    VastaKustuta
  4. Naa, see on nii vana asi, olen tegelikult juba saanud hakkama - sangpomm ja korraks proovisin tantsima minna ja pinksi olen mänginud ja tõukekaga sõitnud ja oluline - saan endiselt kõndida.

    Minu jaoks on see pigem õnn, et ma jooksmist väga ei igatse. Eks nüüd kui jää läinud, siis vast sörgin ettevaatlikult kilomeetrikese pommitrenni soojenduseks, aga nii üleüldiselt, ei, ei taha väga joosta. Jah, isegi minul on jooksmisega olnud väga toredaid päevi, aga üldiselt jäägu see neile, kellele rohkem meeldib.

    VastaKustuta