laupäev, 13. juuni 2020

LX: infosulg, milles istume

Mõnikord ajab kohalik meedia ikkagi masendusse.
Näiteks USA, meie suurima liitlase muredest ja rõõmudest räägitakse ja kirjutatakse parimal juhul lasteaia joonistusvõistluse „minu pere“ tasemel. Jah, me võime näha, et isa on kas kohutavalt suur või siis paberi teises nurgas arvutiekraani taga ja see on päris kõnekas, aga ... aga nüüd hakkas mulle tunduma, et tegin meie meediale komplimendi.
Ühe tuntud raadiohääle probleem ei ole ju ennekõike mitte rassism või meesšovinism. Peamine jama seisneb selles, et ta ei saa praktiliselt millestki aru, ei ole põhjustega, ei ole olukorraga kursis. Ei tea. Ei ole süvenenud. Ja ma ei rebi seda kontekstist välja, seda on ta ise öelnud ja see on minu hinnang. Ma ei väida, et see on fakt. Otsustage ise. Muidugi ei käi see ainult Ameerika ja selle viimase kuuma teema kohta. Aga olgu temaga mis on, kokkuvõttes on veits kurb. Joonas ütles, et see oli Epp Annus, kes nimetab seda "mõtleva ajakirjanduse kriisiks". Ja Annuse artikkel kahtlemata on väga hea, tühistab minu kaebekisa, aga mõnes mõttes ikkagi kahjuks ka toetab.
Sel ajal, kui meie avaliku elu tegelased arutasid, et rüüstamist ei õigusta miski, oli tegelik probleem selles, et politseivägivald jätkus. Suurelt osalt rahumeelsete, rüüstamiseta protestide vastu kasutati lubamatult jõhkraid meetodeid. Ja üldse, vabalt interpreteerides üht vahendatud säutsu: rüüstamine on halb, aga politseivägivald, rassiline vägivald peab lõppema, mundrimehed ei tohi tappa süütuid ja süüdiolevaid inimesi. Aga seda juhtub päris palju.
Taevas, ma pole ka mingi spetsialist ja ei hakka pikemalt jahuma, aga see, mida siin räägitakse, on lihtsalt mannetu. Muidugi võib olla, et mingi saatelõik või artikkel on mul kahe silma vahele jäänud. St. kindlasti ongi, muidugi on häid autoreid ja tekste, aga üldine foon tundub olevat siiski mannetu. Võtke või Trumpi tagandamisega seonduv.
Ja uuesti: see ei ole ainult nüüd, see on alati.

reede, 12. juuni 2020

LIX: kes ikka koera valesaba kergitab

Niisiis, raamatus "Laskmata karu peied" (jõudis poodidesse 2019 aprillis) on luuletus, mis ennustab pandeemiat ette.
Võinoh, kui ma oleksin šarlatan, närukaelast petis, siis hüüaks kollane ajakirjandus ja paljud inimesed, et ennustab.

Toimetatud: lisan pilttõestuse.

Maagid ja nõiad imegu muna, mina olen teie prohvet!

neljapäev, 11. juuni 2020

LVIII: kosmos ikka, tead, tunnetab

Tarvitses mul ainult viis aastat vinguda, et tahan päris nädalalehte kui The Guardian saatis mulle kirja, et, näe, me tegime päris nädalalehe. Olin muidugi sunnitud selle tellima, kus ma pääsen. Eks me näe, kas jään tellijaks.

Ühe kohaliku lehe digitellimus lõpeb nüüd ära, sest iga issanda kord kui ma mingi uudise avan, hüppab ette aken, mis soovitab tellida reklaamivaba paketi. Minu arvates on see väljapressimine selle kõige ebameeldivamal kujul. Hüva, raha ei jätku, tõstke hinda. Lepin sellega. Aga portselan mu peas kliriseb niigi, ma põhimõtteliselt ei ole nõus maksma neile, kes ähvardavad lõhkuma hakata. Ammugi ei ole ma nõus reklaamiblokeerijat välja lülitama, sest see ongi lõhkumine, kuritegu enda tähelepanuvõime vastu, sest sai ju just (jälle) kirjutatud teemal "tähelepanu on kõige kallim vara".

Tegelikult peaks algatama rahvaliikumise tähelepanu kaitseks. Kardan ainult, et vaid väheste tähelepanuspanjel (attention span - span - spanjel, andestust, see on tõeliselt nõme sõnamäng) suudab selle mõtte juures üle paari sekundi püsida.

pühapäev, 7. juuni 2020

LVI: reklaamin oma blogi kaudu Sirbi artiklit, nüüd pole massidel minu eest pääsu

Jutt ise on selline. Ootan põnevusega žanrimääratlusi.

LV: järjekordne porin

Inimene kui niisugune on üks irratsionaalne peletis. Kusjuures, ka kõige arukamad meist on irratsionaalsed peletised. Veel häirivam: inimene on üks irr-emotsionaalne peletis, susseruvsser. Isegi kui mõistus ütleb, et mingi plaan on mäda, emotsioonid nõustuvad mõistusega, ütlevad ütlevad selge sõnaga, et see teguviis on jabur, soovitavad mõistust kuulata, siis ometi on meie sees üht koma teist mis sunnib meid, ka kõige arukamaid meie hulgast, ometi teatud viisil käituma.
Näiteid võiks tuua tuhandeid (kuigi mina peaks mõtlema hakkama üsna varsti, kuskil kahesaja peal), aga seekord küsin ma mis hea pärast peaks keegi tegema lõket? No päriselt.

Minu peamine hüpotees on selline, et see on rudimentaarne säile varasest kiviajast, püüe külalistele muljet avaldada: ma suudan teha tuld. See on arusaadav, aga ikkagi võiks sellest üle saada. Lihtsalt tahtejõuga. Meenub ka tükike luuletust: meil, kes me kaks ei suuda teha lõket / sest pole tikke, pole kuivi puid, aga see ei seleta midagi. Vb on valesti meeles ka, mul raamatut ei ole, jääb kontrollimata. Autor on Üdi või Viiding, emb-kumb. Mul on muidu terve luuletus valesti peas, aga see ei aita meid antud küsimuses edasi.

Jaa, meis kõigis on see kujutelm vaiksest pimedast ööst, kui lõkkesuits otse taevases tõuseb ja meie selle läheduses kõlvatustega tegeleme või - oh roppuste roppust! - kitarri saatel laulame. Muidugi võib ette tulla olukordi kui lõket on vaja teha, et süüa saada ja sooja. Aga tänapäeva matkavarustuse hulka kuuluvad sellised vidinad, et loodust ei peaks rüüstama ja nii. Olen nende poolt.

Tihtilugu süüdatakse see haisev raibe keset päeva, mingit rõõmu sellest ei ole, lihtsalt kõikjalevalguv rõve toss, mis paneb silmad kipitama ja pea valutama ja veel mitu päeva haisevad su riided nagu oleksid ajamasinaga üheksakümnendate aastate kõrtsis käinud.

Ja ma ei räägi enda nimel. Ma ju näen ja kuulen (sest inimesed vinguvad), et keegi pole rahul, ainult majaperemees tunneb teatavat uhkust. Kui ta kuskil külas käib, eks ta siis kannatab ise ka. Ehk tuleb selle jama juurt otsida ütlusest: välja suitsetama? Antud juhul siis minema suitsetama. Kaduge, reod!

Aga nagu ma seda pahurdamist optimistlikult alustasin - ma arvan, et sel teguviisil pole mõistuspärast seletust ja seepärast ei pea ma lõkkeperverte loomu poolest halbadeks inimesteks. Lihtsalt, neile ei tohiks tikke anda ja maailm oleks parem paik.

reede, 5. juuni 2020

LIV: kord nii kord naa komsii komsaa

Mõnikord laabub kõik. Mõnikord jälle üldse mitte. Alles see oli kui ma mitu tundi ühte ja sedasama segistit vahetasin nagu oleks see lohemadu mille ühe roostes mutri millimeeterhaaval lahti meelitamise ajal kaks uut mutrit kinni kruvivad ja kinni roostetavad. Isegi nimi - Jüri - ei aidanud. Kogu aeg oli midagi puudu - profiriistad, mõistus, üks toruliitmik ... Õnneks, minu suureks üllatuseks, jätkus mul kannatust, see ei tudisenudki.
Muide, see, kuidas ma mingeid asju valesti arvestasin, mõnest aru ei saanud ja kuidas mu mõte võrreldes tegelikkusega liikus, oli mõnes mõttes päris naljakas, sellest saaks jutukese kirjutada.

Aga mõnikord on teisiti. Eila otsustasin, et luisukivi tuleb kinnitada, hetkega tekkis idee. Oli olemas üks vineerist raam, vaatasin toas ringi, nägin seda kohe, mõistsin selle potentsiaali, sinna otsustasin saagida lauajupi, lauajupi sisse paar kruvi, et luisk luuletamise ajal paigal püsiks. Ja no siuh, õige pikkusega laud, ei mingit pliiatsijoont sellele lauale enne, kummastki otsast viis korda noaga üle ja see istus täpselt raami, kruvid ja valmis. Arusaadav, et selline asi ei tohi loksuda ja ei loksu ka. Muidugi, jaa, ülilihtne töö, aga mõnus kui mõni asi kohe õnnestub, teate küll seda tunnet. Ilu pole mitte mingit, aga toote esteetilisus ei kuulunud ka minu eesmrkide hulka.
Kui mõnikord saaks seda ja teinekord seda, et kannatus üldse ei tudise, elu oleks kohe parem. No ikka päris hea. Mõlemad asjad on õnneks üsna suurel määral minu võimuses. Võinoh, mingil määral ikka.

teisipäev, 2. juuni 2020

LIII: mõnikord ütled midagi, mida ei oleks pruukinud

Sattusin sõbraga juhuslikult kokku. Ta oli Vene kroonust puhkusel. Ütlesin „palju õnne!“, sest ta oli ju puhkusel Vene kroonust, suur asi! Siis meenus, et ta sai puhkuse, et tulla ema matustele.
Rohkem ei ole me suhelnud.

LII: müügikõnega otse hinge

Nii, mul on nüüd e-raamatuid paar tükki müüki ilmunud. Kes otsib ja tahab see leiab ja igatahes.

esmaspäev, 1. juuni 2020

LI: ei, mitte lumeinimene, aga peagu

Info liikumine jätab soovida, seltsimehed! 
Mina siin punnitan ja higistan, mõtlen kuidas oma elu paremaks muuta ja jõuan lõpuks sellise avastuseni nagu "kodupüksid". Enam ei istu ma oma töölaua taga tärgeldatud kraega särk seljas, maniskid, sääreluud hoolega paralleelsed, maaga risti, vurrud pumatiga võitud, silmas monokkel, jalas hoolikalt viksitud kingad, varnas kõvakübar ja jalutuskepp. Nüüd on mul jalas mingid pisut dresse meenutavad püksid, nii lötakad, et keera või jalg kaela taha. Mõtlesin, et see on barbaarne, aga mugav ja otsustasin, et kui keegi sellest ei kuule (meenutagem metsas kukkuva puu probleemaatikat) siis ju võib. Muidugi annan ma sel moel järele sisemisele kombelõtvusele ja kuhu me jõuame, varsti ei säti ma isegi seltskonda minnes kuuetaskus helkivat taskurätti õige nurga alla! Olen enda pärast mures, aga siiski astusin sellele teele. 
Ja mis välja tuleb! Mainisin seda saladuskatte all ühele sõbrale. Ja tema ütles, et see on ju loomulik, muidugi kodupüksid! 
Ning sellepärast ma peangi teilt, kallid kaimud, küsima: mida te veel minu eest varjanud olete, mida loomulikuks peate?