reede, 5. juuni 2020

LIV: kord nii kord naa komsii komsaa

Mõnikord laabub kõik. Mõnikord jälle üldse mitte. Alles see oli kui ma mitu tundi ühte ja sedasama segistit vahetasin nagu oleks see lohemadu mille ühe roostes mutri millimeeterhaaval lahti meelitamise ajal kaks uut mutrit kinni kruvivad ja kinni roostetavad. Isegi nimi - Jüri - ei aidanud. Kogu aeg oli midagi puudu - profiriistad, mõistus, üks toruliitmik ... Õnneks, minu suureks üllatuseks, jätkus mul kannatust, see ei tudisenudki.
Muide, see, kuidas ma mingeid asju valesti arvestasin, mõnest aru ei saanud ja kuidas mu mõte võrreldes tegelikkusega liikus, oli mõnes mõttes päris naljakas, sellest saaks jutukese kirjutada.

Aga mõnikord on teisiti. Eila otsustasin, et luisukivi tuleb kinnitada, hetkega tekkis idee. Oli olemas üks vineerist raam, vaatasin toas ringi, nägin seda kohe, mõistsin selle potentsiaali, sinna otsustasin saagida lauajupi, lauajupi sisse paar kruvi, et luisk luuletamise ajal paigal püsiks. Ja no siuh, õige pikkusega laud, ei mingit pliiatsijoont sellele lauale enne, kummastki otsast viis korda noaga üle ja see istus täpselt raami, kruvid ja valmis. Arusaadav, et selline asi ei tohi loksuda ja ei loksu ka. Muidugi, jaa, ülilihtne töö, aga mõnus kui mõni asi kohe õnnestub, teate küll seda tunnet. Ilu pole mitte mingit, aga toote esteetilisus ei kuulunud ka minu eesmrkide hulka.
Kui mõnikord saaks seda ja teinekord seda, et kannatus üldse ei tudise, elu oleks kohe parem. No ikka päris hea. Mõlemad asjad on õnneks üsna suurel määral minu võimuses. Võinoh, mingil määral ikka.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar