LV: järjekordne porin

Inimene kui niisugune on üks irratsionaalne peletis. Kusjuures, ka kõige arukamad meist on irratsionaalsed peletised. Veel häirivam: inimene on üks irr-emotsionaalne peletis, susseruvsser. Isegi kui mõistus ütleb, et mingi plaan on mäda, emotsioonid nõustuvad mõistusega, ütlevad ütlevad selge sõnaga, et see teguviis on jabur, soovitavad mõistust kuulata, siis ometi on meie sees üht koma teist mis sunnib meid, ka kõige arukamaid meie hulgast, ometi teatud viisil käituma.
Näiteid võiks tuua tuhandeid (kuigi mina peaks mõtlema hakkama üsna varsti, kuskil kahesaja peal), aga seekord küsin ma mis hea pärast peaks keegi tegema lõket? No päriselt.

Minu peamine hüpotees on selline, et see on rudimentaarne säile varasest kiviajast, püüe külalistele muljet avaldada: ma suudan teha tuld. See on arusaadav, aga ikkagi võiks sellest üle saada. Lihtsalt tahtejõuga. Meenub ka tükike luuletust: meil, kes me kaks ei suuda teha lõket / sest pole tikke, pole kuivi puid, aga see ei seleta midagi. Vb on valesti meeles ka, mul raamatut ei ole, jääb kontrollimata. Autor on Üdi või Viiding, emb-kumb. Mul on muidu terve luuletus valesti peas, aga see ei aita meid antud küsimuses edasi.

Jaa, meis kõigis on see kujutelm vaiksest pimedast ööst, kui lõkkesuits otse taevases tõuseb ja meie selle läheduses kõlvatustega tegeleme või - oh roppuste roppust! - kitarri saatel laulame. Muidugi võib ette tulla olukordi kui lõket on vaja teha, et süüa saada ja sooja. Aga tänapäeva matkavarustuse hulka kuuluvad sellised vidinad, et loodust ei peaks rüüstama ja nii. Olen nende poolt.

Tihtilugu süüdatakse see haisev raibe keset päeva, mingit rõõmu sellest ei ole, lihtsalt kõikjalevalguv rõve toss, mis paneb silmad kipitama ja pea valutama ja veel mitu päeva haisevad su riided nagu oleksid ajamasinaga üheksakümnendate aastate kõrtsis käinud.

Ja ma ei räägi enda nimel. Ma ju näen ja kuulen (sest inimesed vinguvad), et keegi pole rahul, ainult majaperemees tunneb teatavat uhkust. Kui ta kuskil külas käib, eks ta siis kannatab ise ka. Ehk tuleb selle jama juurt otsida ütlusest: välja suitsetama? Antud juhul siis minema suitsetama. Kaduge, reod!

Aga nagu ma seda pahurdamist optimistlikult alustasin - ma arvan, et sel teguviisil pole mõistuspärast seletust ja seepärast ei pea ma lõkkeperverte loomu poolest halbadeks inimesteks. Lihtsalt, neile ei tohiks tikke anda ja maailm oleks parem paik.