CCLXI: sokratese kohvik

 Igasuguste tegelaste nimedega on kohvikuid ja baare, mäletan kuidas mu põlv värises kui ma Tartus  kõigi nende mürgitajate, pussitajate ja kägistajate kiuste Shakespeare'i sisse astusin. Kreekas muidugi  leidub kõikvõimalike filosoofide nimelisi söögikohti jne. Aga Sokratese nimelist pole juhtunud nägema. Küllap neid on, lihtsalt pole juhtunud nägema. Mõtlesin, mis tunne sinna minna oleks. 

Istud, saabub kelner. Küsid menüüd. Too pärib vastu: aga mis üldse on menüü. Satud pisut segadusse, küsid, kas siit süüa saab, tahaks midagi head. Kelner palub sul täpsustada, mida sa hea all silmas pead. Ütled, et noh, võib-olla pita, kana, eee ... Kelner selgitab kannatlikult, et kana on sulgedega kahejalgne ja pita on teatav leib, aga me räägime siin hüvelisusest. Mis muudab kana või pita hüveliseks? 

Lahkud pool tundi hiljem, tige kui herilane, kõht tühi. 

CCLX: oma nime all esinevate kuulmislangusega inimeste tugigrupp

 Käisin pealkirjas mainitud tugigrupis. Järgnev on taastatud tunnistajate ütluste ja tõenäosuse põhjal. 

Mina: Tere, ma olen Jüri ja ei kuule suurt sittagi. 

Kõik: Mida? 

Mina: Mis te ütlesite? 

Kõik: Ikka ei kuule. 

Mina: Ma ei saa aru, mis te vahele segate kogu aeg, las ma räägin. Ma alustan algusest. Niisiis, nimeks on mul Jüri ja ma ei kuule kuigi hästi. Noh, peaaegu ei kuulegi. See muudab elu pisut tüütuks. 

Kõik (läbisegi, juba poole mu jutu pealt): Mida? MIDA? EI KUULE! Mida sa räägid seal? 

See jama kestis tegelikult veel tükk aega, aga kinnitan, et sellesse tugigruppi ma enam ei lähe.