CCLIX: tõlkes kaduma läinud

 Sõber tuleb minu juurde jalgpalli vaatama. Saatsin talle sõnumi, et mul on talle üks või kaks õlut olemas ka. Noh, selles mõttes, et ma arvan, et mulle piisab ühest küll, siis jääb talle kaks. Aga kui tahab rohkem, tassigu kaasa. Seda viimast ma muidugi ei kirjutanud, lihtsalt, et talle üks või kaks, õunte pealt vaatame. 

Ta vastas <3. See on ilmselt mingi eriti nunnu emotikon, aga minu maailmas on see "vähem kui kolm" ja nüüd ma ei tea, kas see on etteheide või kiitus tugitoolialkoholismis mõõdukalt mõõduka joone ajamise eest. 

CCLVIII: paar vinjetti ja šerbetti elust enesest

Käisin põlvelõikusel. Väga moodne! Nüüd käin või kargan kuus nädalat karkudega. Pmst nagu küborg, aga väga vilets mudel. Luust-lihast versioonist viletsam. Aga helgema tuleviku nimel olen tegelikult kõigega väga rahul, ärge mõistke vääriti! 

Tüütuvõitu on see, et kui tahad üht asja (eriti kui see on natuke suurem või loksuv vms) ühest kohast teise toimetada, siis pead kargutama kahe pandava pinna vahele, võtma kargud ühte kätte, sirutama vaba käe ihalusobjekti järele, tõstma selle kuristiku teisele kaldale, kargutama järgmise kuristiku keskele ja tegevust kordama. Sellele kulub suur osa päevast. Süüa tehes kraanikauss-laud-pliit jne jnt. Õnneks on krt väike ja nii edasi (jnt), aga isegi siin on üllatavalt palju tõstmist. Ja kui mõni asi vajab kahe käega tegemist - kaabel kõlari külge, et see laadima hakkaks - siis on mõistlik kui saad sellest kahekäevajadusest kohe aru ja paned kargud kuhugi (sellisesse kohta, kus need ümber ei kuku), mitte ei hakka ühe käega pusima. Jube palju väikeseid otsuseid. Ma ei viitsi pikemalt kirjutada, aga ikka üllatavalt palju. Näiteks peab meeles pidama, et vasak jalg läheb enne püksisäärde, sest niipidi on palju lihtsam. Selgub (näib!), et olen seda eluaeg teistpidi teinud. 

Tänane öö jäi uneldasa peaaegu vahele, aga üles ka ei ärganud. St. aju ei muutunud kasutuskõlblikuks. Kolm-neli tundi und ikka pigistasin välja. Seda on praegu umbes 2,5 korda vähem kui vajan. Jalg ei valutanud ega midagi, ilmselt polnud eelmisel päeval piisavalt tööd teinud ja liikunud (sest taastusravivõimlemise ja kargutamisega liikumisvajadust ei kata). 

Igatahes, ja nüüd tuleb see, mille pärast ma siin seda tühja loba ajan, käisin arstil. 

See käik oli suht kurnav. St trepid ja kargutamine. Isegi taksosse istumine ja sellest väljumine. Ja ma tundsin moraalset kohustust taksojuhtidele tippi anda. (Üks oligi ülinunnu, aga teisele nagu vabanduseks, et selline koperdis. Mida?! Mis mu alateadvusel viga on??! Milline eugenistlik siga!) Käik polnud kurnav mitte otse füüsiliselt, aga kuidagi siiski. Seisad järjekorras, jalg valutab. Ei saa aru kuhu minna, jalg valutab. 

Kokkuvõttes kõik laabus, sain füsioterapeudi juurde aja, kiideti auke mu jalas, ülistati turse lillat tooni jne.

Hoolimata väsimusest või tänu sellele oli mingi supernunnu tuju. Kui pidin liftiga sõitma, suhtlesin reisikaaslasega (noh, et kumb ees läheb, st kes peaks uksele lähemale seisma ja siis sõitsime korraks millegipärast veel vales suunas, keldrisse, ja kui jõudsime tagasi esimesele ja uksed avati ehkki keegi lifti ei oodanud, sain öelda, et "kurat, jälle seesama sara" ja arstitädi tundis viite ära küll) ja apteegis käima ja ühes vales registratuuris ja ühes õiges ja ütlesin alati tänan ja palun ja teietasin ja naeratasin ja kõik inimesed sulasid üles nagu oleks ma roosa tutiga väike armas tüdruk.

Eeldan, et selline asi on väärt vähemalt bareljeefi polikliiniku seinal. 

Või pooleterapostitust. 

Õiendus: Tähendab, ma tänan-palun-teietan alati, aga seekord vallandus minus mingi ürgne sarm, selline, mida võib näha kord viieteistkümne aasta jooksul. 

CCLVII: karmi konkurentsi tingimustes peame veelgi tõhustama ja parendama

Vestlesin terve tunni sõbraga. Ja tuli meelde vana mõte, et kirjanikel ei ole õigupoolest konkurente.  Kirjastustel on, seda muidugi. 

Näen seda umbes nii: kui inimene loeb, siis jõuab ta aastaga lugeda kas 50 paksu või 360 õhukest raamatut. Või umbes nii. Üks kirjanik ei jõua ilma peal nii palju kirjutada. Ja selleks, et inimene loeks, et lugev inimene üldse olemas olla saaks, peab raamatuid olema rohkem. Mul hea meel, kui lugeja aasta jooksul minu raamatu ka ette võtab. Aga see ei takista teda lugemast veel tervet virna. 
Muidugi, mõnda kirjanikku / mõne kirjaniku loomingut ei salli, aga see on teine asi. Siis on ta vastik tüüp, mitte konkurent. 

Mõistagi, kuskil läheb piir, millest allpool on väga populaarsed või väga kehvad raamatud või mõlemat (ma ei hakka siiski nimekirja koostama / näidishukkama), mis minu arvates pigem solgivad kirjasõna kui niisugust, aga selle solkimise mõju on vaieldav. Kui kirjastused keelduksid lolle raamatuid välja andmast, siis ... noh, ei nad keelduks. Ja see ei parandaks (vist) midagi, sest ega lolli raamatu lugeja siis väärt lektüüri järele haara. Pigem jätab üldse lugemata ja asi mutt. Usun, et see käib nii, et kes loeb lolle raamatuid, sellel on võimalus ajapikku targemateni jõuda. Noh, ma väga kategooriliselt seda ei väidaks. 
Aga sellele jään truuks: kirjanik ei ole kirjanikule konkurent. Hüva, vb mõne preemia asjus, solvume ja jonnime ja mida kõike veel, aga kokkuvõttes on igaühel oma lugejad ja nende hulk või tähtsus või mõjuvõim või asjatundlikkus või hea maitse jäägu pealegi varjule. 

Elagu elurikkus!

CCLVI: Kordan üle, sest tänu mu iidoli lakkamatule tänitamisele tehti Kartaago maatasa

Kehtib päris kindlasti ka täiskasvanute kohta, aga info on hoopis siin!

CCLV: kõik inimese hüvanguks, kõik inimese õnne nimel

Võib-olla olen maininud, et mõtlesime tütardega kunagi välja süldivõdisti. Kergelt tudisev sült on ju tunduvalt ahvatlevam maius! Põhimõtteliselt on vaja kergelt värisevat vaagnat. Natuke kallim mudel taltub kui sõrm vaagna servale toetada - hõlbustamaks süldivõttu. Palju kallim mudel võdistab siis, kui mainitakse sõnu "sült", "silt", "pult", "kibe!" või midagi taolist. Sõnu peab ilmselt veel valima. Sigakallis mudel võdistab ennast kliendi soovil ka hirmunult, pahakspanevalt või erutunult. 

Sellest ei ole suur samm uue innovatiivse lahenduseni, mis aitab paljude inimeste abieluõnne hoida. Eks me ole anekdootidest ja ka tõsielust kuulnud, et teinekord pahandab naisi kui mehed kodus lillegi ei liiguta. Mugav, puldiga lilleliiguti lõpetab sellised tülid teie kodus kerge vaevaga ainult 999 euro eest! 

CCLIV: kui sa ei tea mida teha, tee samm ette (kindel: need karate-onud, kes selle lolluse välja ütlesid, ei tea midagi laugastest, jääst ega lõksudest elevantside püüdmiseks)

 Alustame illustratsiooniga (leitud siit): 

Ja jätkame tõdemusega, et kui tänapäeva meditsiin ei ei suuda nii umbes ühe kuu jooksul selgeks teha, mis on viga ühel täiesti tervel mehel, et ta nii kuradi põdur on, siis tahaks see täiesti terve mees öelda, et jaa, ma loomulikult usaldan arste, mitte soolapuhujaid, kloorijoojaid, haldjakägistajaid, siilimassaaži pooldajaid, aga ... Nojah. Aga. Esialgu suudan veel lauset jätkamast hoiduda. 

Igatahes, kohati tundub, et ma ei oleks nõus lahendusega kui ühel päeval on tervis lihtsalt tagasi, aga diagnoosi ei saagi. Sest sellisel juhul jääks see episood mu pea kohale rippuma nagu Damoklese Kilpkonna-Onu kes Rebase-Onule Mägra-Ema juures muhu pähe lõi.

Või tsiteerides laulusalmi: Ma ikka veel loodan, ikka veel loodan, olen kuradi loll ikka küll.

CCLIII: hea et niigi läits

Nonii. 

Võtsin elektritõuksi, sest põlv on haige. Ja siis ütlesid sellel pidurid üles ja ma pääsesin ülinapilt ja vist suures osas tänu sellele, et olen päris tõukerattaga omajagu sõitnud ja põhilised nõksud on kehas enam-vähem olemas. 

Igatahes, tahtsin öelda, et kui te tunnete mu ära mingilt videolt "vaadake milliseid ogaraid manöövreid teevad isegi hallpead, kelles võiks olla küünemusta jagu eakohast mõistlikkust ja raasuke auväärsust!", siis, ausõna, pidurid kadusid. Saan tõestada ka - muidugi juhul kui bõuksi äpp mu kaebuse salvestas. 

CCLII: jäin hiljaks, ...

... aga kui keegi välgukiirul siia tormab, ühe kaenla all Fred Jüssi ja teise all korralik aparatuur helide salvestamiseks, siis saaks veel üles võtta puude ladumise ja ühest hunnikust teise loopimise meeliülendava ja rahustava ja üleüldse imelise heli. Ja kohe kuulda on, et head, kuivad puud. Söö või ise. 

PS! Ma ei ole päris kindel, vb Fred Jüssit ei olegi vaja. 

CCLI: anna andeks, blogi, et ma sind fb-na kasutan

 Sai pisut luuletatud. 

CCL: ega iga kuningat ei tasu uskuda, mõni neist - oma silm kindlasti - on valedimitri

See on üks huvitav ja imeline asi kuidas tätoveeringud näevad vahetult pärast valmimist välja ühtmoodi ja siis, paari nädala pärast, täitsa teisiti. Näiteks lasin endale teha rongi mille vedur on nagu pealuu ja nii oligi, selline korralik surmarong, mille rataste kriiksumist logisevail rööpail ajab juba pilti vaadates külmavärinad ihule, aga pärast küpsemist-koorumist jäi alles paar pontsakat inglit kes oma väikeste vibudega tervisesportlasi kütivad, kusjuures edutult – vist sellep, et sportlastel on juba nö prioriteedid ja fookus paigas, nende silmads lõõmab otsustavuse leek, mis ei või enda kõrval teisi leeke sallida.

CCXLIX: natuke konkreetsust, härrased vannutatud ja vannutamata mehed ja naised

Ei, ma saan aru küll, et selle teose idee on pisut teistsugune ja pisut keerukam, aga mõnikord tahaks, et maaslamaja võtaks sirutatud käest korralikult kinni või püstiseisja käe kenasti ulataks - nii et sellest saab kinni võtta, mitte ei hoiaks lihtsalt oma võdisevat jäset su suunas suutmata valida kas või mis, nagu osutades, aidates/abi otsides, mõeldes, otsides kontakti, aga samas kokkuvõttes pigem lihtsalt otsustusvõimetult töllerdades, sest mitte me kõik ei ole kõikvõimsad loojad kelle puhul piisab otsustusvõimetust töllerdamisest, kelle otsustusvõimetu töllerdamine, kelle peaaegu-puudutus on mõjusam kui ühegi teise asja või olevuse kõige vingem tegu, või siis laseks oma kuradi käe alla ja läheks minema/heidaks pikali ja hoiduks sellest poolpeeretavst liigutusest - sirutan/ei siruta kätt, tõmban&eitõmba/lasen&ei lase ennast püsti tõmmata, sest no kaua võib, otsusta ära ja muidugi ei ole ma ise parem ja muidugi ei olegi kerge otsustada, seda enam, et enamasti ei pikuta kumbki, mõlemad seisavad või peaksid seisma, võrdsetena, sirutama käe või mitte sirutama, selle vastu võtma või mitte, tantsima kaera-jaani või sambat või mitte. 

Lahtiütlus&kinnimätsimine: Ah, mis, ei. See ei ole minu isiklik probleem, vähemalt mitte viimasest ajast. Püüdsin lihtsalt üht tähelepanekut võimalikult selgelt, sisu ja vormi ühtsust silmas pidades kirja panna, aga ega ma seda samas ka lihvima jäänud. 

CCXXXXVIII: kitsarinnalisuse süvenemisest ajas

Olen vist eluaeg mõelnud, et inimesele ei tohi kinkida elus asja: inimest, looma, lindu, kala, taime, vetikat, seent, midagi bakteriaalset. 

Nüüd just hiljuti tuli tunne, et inimesele ei tohi kinkida asja. Mis ta teeb selle asjaga? Taevas hoidku, kui inimesel on asja vaja, siis ta ostab/varastab/hangib/teeb selle endale või rotib teilt raha ja ostab/hangib/teeb siis. Viimane juhtum vajab vist selgitust: ostab/rendib tegemiseks vajalikud asjad ja siis teeb. 

Kolisin just mõne kuu eest uude korterisse ja küllap ma vajan mõne aja pärast jälle mingit asja, aga praegu on tõesti kõik olemas. Iga järgmine asi oleks lihtsalt sodi. Kolu. Või umbes nii. Ja mõnikord on süda nii pehme, ei julge asja ära ka visata/edasi anda, sest keegi tõi selle mulle. Mul mõnikord, teistel alatasa. Jah, juhtub, et mõni ese huikab valjult - jaa, just, see persoon, jah, tema juurde, teeme ära! Ja siis ongi enamasti õige, sest kui juba huikab, siis küllap tunneb huikekuulja sihtpersooni küllalt hästi. 

Üldiselt siiski: inimesele asja kinkida on jõhker. Nagu neist [asjadest] oleks puudu.

CCXXXXVII: ikka juhtub

Raamatukauplus. Kinkekaardid. Poespetsiifiline innustava tunnuslausega ümbrik. 

"Tahate selle kinni ka kleepida, meil on selline kleps." 

"Ikka." 

"Või ma võin selle teile kaasa anda, kirjutate midagi sisse, kleebite siis?" 

"Ma ei oska kirjutada." 

"Ehk keegi teine kirjutab teie eest?"

"Pole vaja, aitäh."

CCXXXXVI: kordamise ja tarkuse suhtedraamast

Kunagi ammu kui Hasso Krull elas veel kuival maal ja mina facebookis, küsisin kollektiivselt alateadvuselt, kas pole imelik, et on vaja silti: värava ette mitte parkida. Ma ei pane ju korteri uksele silti, et selle ette palun mitte oma trääni kuhjata. Üllataval kombel ei olnud kollektiivne alateadvus minuga sama meelt. 

Täna pidid tulema talvepuud. Kuna on kole komme värava ette parkida ja M unustas sildi üles panna, et võtke ennast kokku, parkige mujale, siis minul ei olnud jälle kilekaant ja viitsimist ning parkisin auto värava ette, jätsin aknale kirja, kle, tulevad küttepuud, pargin värava ette, et keegi teine seda teha ei saaks.  Jätsin telefoninumbri ka ja puha. 

Ja kui siis puud saabusid, oli kojamehe vahel kilekotitud kirjake. Arvasin, et trahv. 

Aga ei, oli sõimukiri kohalikult mupolt, et kes värava ette pargib on m*nn. 

Nojah, õige jutt. Aga see oli nii otse minu selgituskirjakese kohal, et veits ikka hämmastas ka. Samas, noh, jah. 

CCXXXXV: sellel reeglil on kindlasti mingi nimi, noh, nagu Murphy seadus või Zenoni apooria või midagi

 Kui pealkirjas sisaldub sõna "üllatav" või näiteks väljend "ootamatu põhjus" või midagi sellist, siis "paljastab" artikkel midagi niisugust, mida tõepoolest teadis juba minu vanaema. St. jah, õige jutt, väärib teadmist, aga üllatavat ega ootamatut pole siin midagi. 

Kes teab, kuidas seda printsiipi nimetatakse? 

CCXXXXIV: ühel mu sõbral on selline mure, et

Vaatan seriaali The Good Doctor ja, ei, mina selline ei ole. Muidugi mitte. Aga mõningatest joontest endas on kuidagi lihtsam aru saada. Nt vahin aknast välja ja näen kuidas keegi pargib üle kahe koha. Ja isegi kui see pole minu probleem ja isegi kui see kellelegi mingit probleemi ei tekita, mitte kellelegi, ajab see mind veits närvi. Äkki ikkagi tuleb rohkem autosid? Ja kui ka ei tule, miks ta ometi nii teeb? Mis otsaga, kui üldse!, see inimene(?) mõtleb? Sisimas kerkib soov koomiks välja trükkida ja kojamehe vahele torgata või midagi. Ja see mõte ei jäta mind nii lihtsalt rahule. Asjad, mida ma armastan, seisku omal kohal. Ja üldse võiks asjad omal kohal seista. Välja arvatud muidugi siis kui neid kasutatakse. Ja inimesed peaksid üksteisega arvestama sel moel nagu see minu peas käib. Just sel moel, jah. 

Tasahilju olen õppinud endale ütlema, et kui inimesed on erakordselt nõmedad, siis tõenäoliselt tundub mulle nii sellepärast, et olen nälgas või väsinud või hakkan haigeks jääma. Aga ega see kergelt tule. 

Ja siis kadestan seriaalikangelast, sest tema saab ennast nii vabalt väljendada - jaurata, kuidas kõik olema peab, lihtsalt ennast korrata, ja no nii ongi. Ega teised kuula, aga vähemalt võib ta öelda, et siin on liiga vali lärm, liiga vali lärm, liiga vali lärm. Ausalt, ma tahtsin just "midagi head", põikasin kohvikust läbi ja tundsin, et ei suuda sinna jääda. Jälle, see pole võrreldav autismiga, muidugi mitte. 

Jah: kangelane jaurab ja kannatab silmnähtavalt. Äkki saab sagedamini aru kui mina, mis just talle pinda käib? Mina lohutan ennast alatasa, et pole häda midagi, igapidi võib, aga kuskil alateadvuses ussitab mingi kuradi Basil ja laseb sellise jutu peale törtsu mürgist gaasi. 

Aga ei, võrdlus loomulikult ei ole õigustatud. Lihtsalt mõnikord on kohutavalt ülepaisutatud võrdlus - eriti kui jutt minust endast - ainsana arusaadav. 

Jah, kallis, ma toon sulle kuu ja tähed. Veel midagi? Viitsid, vaata, kas meil juustu ja õlut on. 

CCXXXXIII: lugemissoovitus

 Ega ma lugemissoovitustega väga hullusti pinda käi, aga seekord teen erandi. 

Olge nii armsad ja lugege Lucia Berlini "Koduabilise käsiraamatut". 

Aitäh!

CCXXXXII: kuidas inimene mõnikord õige hetke maha magab

Meenus, et kunagi kerkis meie kohalikku tähistaevasse selline komeet nagu kupleeansambel Talong. Jube mannetu asi oli juba minu esimesel hinnangul. Eks ma olin ka tõre teismeline (võimalik, et olen seda tänini). Mannetu, igav, ettearvatav, punnitatud, üleüldiselt, läbi ja lõhki lame. 

Ühel kenal õhtul veeretas ETV mingil põhjusel paari nende viisiketast ja mumst kasuisa ja ema muhelesid. Einoh, eks meil kõigil ole õigus oma veidrustele, tõmbasin pea õlgade vahele ja kasutasin oma õigust vaikida. 

Mõne aja pärast sattusin sõbrale pealinna külla. Mul oli mitu tühja kassetti kaasas, see polnud küll mineku eesmärk, aga alati on meeldiv lüüa ühe kiviga kaks rätseppa. Tõenäoliselt sain just selle sõbra käest Metallica "Master of Puppetsi" (vb mitte küll sel korral) kindlasti sain tema käest ohtralt Judas Priesti ja kindlasti ka the Smithsi (sellega ma väga sõbraks ei saanud). Ja kui me siis vaatasime, et mida, siis ütles ta, et kuule, mul on Talongi. Ütles sellise vaimustusega, et tundsin kohe kui õige on väide, et kerjustel ei passi väga peps olla. Kiunatasin mõttes, aga suutsin näo sirge hoida ja mõtlesin, et ok, ehk emale ja kasuisale meeldib, mis seal ikka. 

Jõudsin päeva pärast koju tagasi ja kuulutasin, et näe, tõin teile Talongi ja need kaks ahvi tõmbasid lõua viltu ja vingusid, et see on kaunis primitiivne kraam, ma võin selle rulli keerata ja kuhugi pista, nemad igatahes on minus pettunud. 

CCXXXXI: koera saba pole kunagi nii kenasti lehvinud

 Kirjutasin artikli. 

CCXXXX: langetagem palves pea ja tõstkem häält

Muidugi kehtib see alati, aga tundub, et enne mingile sotsiaalmeedia kontole sisselogimist peaks seda mõttes lugema igaüks. Või, ei, valjult. Kuidagi nii, et oleks sunnitud korraks sõnumi sisule mõtlema. Kindlasti peaks seda lugema enne postitamist. 

Ühesõnaga, palvetagem: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende kahe vahel mõnikordki vahet teha.

Aamen." 

Ja ma kordan, et muidugi on see üsna universaalne, väärib meelespidamist ka ilma sotsiaalmeediata. 

PS! Palun väga vabandust, et ma olen selline krdi vaese mehe Cato Vanem, aga: "jah, see sindrima sotsiaalmeediavärgendus esse delendam!" Pole ju minu asi, aga no kuidagi jõuavad selle kajad ka minuni.  Ja enamasti paistab see inimestele halvasti mõjuvat. 

Ehk võiks seda palvet veel tuunida ja lisada midagi stiilis: "rääkida ainult asjadest, millest ma midagi tean ja ainult juhul kui sellest võib midagi tolku olla"? Noh, mõte pole läbinisti mäda, aga kes nii konkreetset juhist järgida jaksaks. Mina ise küll mitte. 

Lõppude lõpuks - kõigest rääkida on normaalne, tead siis midagi või mitte. Rääkimine, vestlus, on viis õppida ja mõelda ja seda ka kõige jäigemate puupeade puhul. Küsimus on auditooriumi suuruses. Sun Zi raamatus "Sõjakunstist" oli mingi selline mõte, et terve armee peaks toimima printsiibil, et ülemusel on kolm alluvat: pmst ülemjuhatajal kolm kindralit, igal kindralil kolm ..., nendel omakorda kolm ... 

Vb on valesti meeles, ma täpselt ei jaksa otsida praegu. Aga asja mõte oli selles, et vastutusala jääks hallatavaks. Me ei saa kogu maailma asju ainuisikuliselt lahendada - eriti mitte neid asju, milleni meie küüned üldse ei küündi. Ja me ei pea tervele maailmale korraldusi jagama nagu varblane nimega Mu Armas Härra seda tegi.

CCXXXIX: neli asja täidavad mind imetluse ja hirmuga

Noh, eks neid ole rohkem, aga täna on nimekirjas neljas üks uudis paarikesest, kes abiellusid salaja ja kahekesi, aga kelle pulmafotod ometigi kevadiselt kõmulehis laiavad. Mulle tundub, et nad tegid midagi õigesti. Või siis ikkagi valesti? Tõenäoliselt ei saa ma lihtsalt aru. Sellega on kõik korras, ei pea seletama, aga tänan pakkumast. 

Ent! Igal juhul viis see mu mõttele abielluda üksi ja salaja. Valisin halva nalja huvides endale välja ka väljavalitu, aga tema meelerahu ja eraelu puutumatuse huvides jätan selle nime siiski maha hõikamata. 

CCXXXVIII: väike ving mahe/kahepalgelisuse teemadel

Vastutustundest pakatavad veebiväljaanded püüavad tavakodanikku vaos hoida, tuletavad talle meelde, et kommenteerides ei tohiks päris lolliks minna. Näiteks kasutatakse sellist lauset: "Enne mõtle, kui ütled. Ka anonüümselt kommenteerides vastutad Sa oma sõnade eest!" 

Jutt jumala õige. Nõus. 

Aga kas ajakirjanduse poole pealt (jah, ma saan aru, et me ei kliki kvaliteetuudistel) ei võiks sama printsiip kehtida? 

"Loe üle enne kui artikli avalikustad. Ka suure meediaväljaande mutrikesena jama ajades vastutad Sa oma sõnade eest!" 

CCXXXVII: terve meenutus

Ükskord ennemuistsel ajal kui loomad olid juba sotsiaalmeedias rääkima hakanud, aga polnud seda veel päriselt vallutanud, küsisin facebookis nõu, et mul põlv katki, maadelda enam ei saa. Aga tahaks mingit trenni teha. Soovitage. 

Ja no joosta ka ei saa, arst ei luba. Samas, ega ei taha ka, sest see trenn peaks mulle ikkagi meeldima, olema vaheldusrikas ja nõudma mitmekesisemat pingutust kui "pane, Jüri, pane!". Maadlus - konkreetsemalt lukumaadlus, oli ideaalne trenn, sest annab ülihea koormuse, nõuab vastupidavust ja jõudu ja arendab mõlemat, pead mõtlema ja kavaldama ja keskenduma ja osavlema ja koordineerima ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. 

Saan teoorias aru kestvusalade võlust - koormus nagu ise tahad ja lased pea tühjaks valguda, pask vajub sinna kus selle koht. Või siis just mõtled sammude rütmis, mina teen seda käies, aga muidugi teevad mõned joostes või sõudes või rattaga sõites ja see on ok, loomulikult. Lihtsalt mind need ja teised taolised alad ei köida. Kordan igaks juhuks ja viisakuse pärast: kellele sobib, sellele sobib, mul pole kaebusi. 

Noh, ma vähemalt proovisin küsimust selgelt püstitada, et tahaks uut sportlikku hobi ja kirjeldasin oma valikuprintsiipe. Usun, et tegin seda selgemini kui siinses postituses, aga te saite ju aru, eks.

Ja kuidagi läks kogu selle asjaga nii, et postitus osutus kogemata avalikuks (süüdistan FB-d, aga mis sellest enam ja ega ma seda tõestada saa). 

Ja mis siis sai? 

Loomad hakkasid rääkima. Soovitasid joosta kuni pannakse plekist põlv. Või titaanist või jugapuust. Jne. Neid hulle jeekimeid oli ikka päris palju, mehi! Sport peabki olema ebameeldiv! Siis kasvab iseloom! Peadki sandiks jääma! Ausalt, ma ei tee nalja - seda hoiakut oli ikka väga palju. 

Siis ma ei teadnud, et lauatennis võib anda väga korraliku koormuse. Kui mängida ikkagi trennis, järjest täiega panna, kogu aeg oled põlvedest veidi all, kargled kiiresti ringi (ehkki ainult mõne meetri raadiuses) ja vehkled käega ka kohati päris kiiresti, pooleteise tunniga saab päris korraliku paugu, oh sa õnnista ja hoia. 

Nüüd tean. Ja küll on mõnus. 

Pmst kirjutasin selle postituse sellep, et nägin jälle mingite spetsialistide nõuandeid kaalulangetamiseks. Millised harjutused aitavad kiiremini tulemuseni jõuda. Lollakad! On väga mõistlik jõuda tulemuseni aeglaselt, aga nii, et see jääks kestma. Krt, ei ole normaalne iga nädal mitu korda välja tulla ideedega kuidas Rooma paari tunniga valmis ehitada. Ja seda aeglast, ent püsivat edu ei aita saavutada mitte konkreetsed harjutused, vaid lihtne põhimõte: liikumine olgu niisugune nagu liigutajale meeldib. Tegelikult meeldib. Muidugi pole asi nii lihtne ja sellest ei piisa, aga selles on suur osa asja tuumast: kui te leiate viisi kuidas teile ennast liigutada meeldib ja see ei nõua reisimist teise maailma otsa, st liigutamisviis on igati ja igapäevaselt kerge vaeva ja pealehakkamiskuluga teie lihakehale kohaldatav, siis, igatahes! 

Ja jumala eest, ma ei tea neist asjadest midagi ja piinlik on oma võhiklikkuses nii ülbe olla, aga midagi pole parata. Mina ei usu kiirete saavutuste püsivusse ega väärtusse, ma ei usu tahtejõudu vaid tahtmisse. 
Teie uskuge mida tahate, loomulikult. Ja võite mu silmad tõele avada kui te kuidagi teisiti ei saa. 

CCXXXVI: haige fantaasia

Nõnda. Mõtlesin praktilistele asjadele. Konkreetsemalt: kontoritoolile. Kirjeldan, millist tooli ma endale tahan, äkki keegi teab, kas selline on olemas. Tundub lihtsam lahendus kui kogu internet läbi vaadata. 

Toolil peab olema. 

1) neli jalga (sest ma tahan oma jalgu maha panna ja ei taha mingite ratastega võidelda, neid on enamasti viis ja siis jääb üks poolparatamatult jalgu, ja üldse!: ma EI TAHA tooliga Paunverre sõita, jaksan selle õigesse kohta tõsta ja mul pole mitte sugugi tarvis, et see mul laua taga ringi veereks. Mh ka sellep, et mul on üürikorteris põrand kaldu ja seda ma sirgeks ajama ei hakka. Aga ma ei tahaks neid rattaid nagunii. Ausalt, me oleme mobiilsuseihalusega lolliks läinud, isegi elektriradikatel on rattad. Panin enda radikale puujalad (sest üks mutter tegi kolimise käigus putket ja kui ma seda radikat kunagi kasutama peaks, siis tõstan sunniku enne sisselülitamist õigesse kohta, täiesti tehtav. Lisaks puujalgadele kaalun radikale ka papagoi tegemist, aga see peaks olema traadist, igal juhul metallist. Pole veel ette võtnud. Ja kui see saab paika, siis ka konkskäsi. Või, ok, vb seda pole vaja. Eks ma vaatan. Igatahes, teema juurde naastes: toolil peavad olema jalad, mitte rattad. (Hmm, kas see ei viita inimeste üleüldisele põlgusele jalgade ja armastusele rataste vastu?) 

2) reguleeritav kõrgus

3) ei mingeid krdi käetugesid, palun! (Sest ma tahan teinekord toolil istuda rätsepaistes (mis omakorda esitab nõudmisi ka kannialusele pinnale). Ja no üleüldse, tänan väga, mul on käed kenasti õlgade küljes kinni, issand on selle asja juba lahendanud. Pealegi, kui mitte arvestada ülepingutatult polsterdatud tugitoole, siis pole mugavaid käetugesid olemas.) 

4) Mugav seljatugi mille saab langetada poollamasklevasse asendisse. 

5) Toolil pole tingimata tarvis ümber oma telje keerelda, aga selle saab võib-olla andeks. 

Minu meelest on selline tool: a) ideaalne ja b) täiesti tehtav. Kas keegi on selle juba teinud või magasin jälle maha võimaluse rikkaks saada? 

CCXXXV: meie igapäevast jama

Juhtus eile selline asi, et sõitsin rongiga Kivimäelt Balti jaama. Ühel hetkel tuli peale üks karusnahkne proua, istus diagonaalis üle vahekäigu, toiduvõrgud kummalgi käel. Suu erkpunane nagu pajapõhi. Ma ausalt öeldes isegi ei registreerinud ära, et tegemist on mässajaga. St. Maski puudumine tundus loomulik. Niheles natuke, siis ütles: "Kui kõik nii haiged on, kas me ei peaks hoopis mitte Venemaad toetama?"

Vastasin: "Ma arvan, et te peaks kõigepealt maski kandma ja üldse püüdma natuke..." (jäin hetkeks kõhklema - lugeda?, hm, sellest ei pruugi abi olla) "mõelda selle abil mis iganes teil seal mütsi all on."
Proua kraaksatas midagi vastu, aga seda ma ei kuulnud, sest ta oli juba ukse juurde läinud. Väljast näitas mulle veel nunnusti keskmist sõrme.

Siis tuli pähe, et oleks võinud kinnitada: ma olengi Venemaa poolt, et see sisemiselt tublisti tervemaks saaks. Aga eks see oleks ilmselt liiga keeruline mõttekäik olnud.
Hiljem avastasin, et mul oli eelmise õhtu esitluselt Ukraina lint rinda jäänud. Küllap olid mantlihõlmad lahti - seda ei suuda 100% kindlusega meenutada. Igal juhul seletaks see proua pealehakkamist. Eesti keelt rääkis väga hästi, ei tea mina mis rahvusest ta on. Noh, on teatud kahtlused, muidugi. 

CCXXXIV: kui annad mulle haamri, siis on targem anda ka naelad

Ühesõnaga, ei midagi erilist, lihtsalt üks väike rõõm. 
Ostsin mõne aja eest kümneka eest ülimalt nüri sajandivanuse habemenoa. Nüüd kingiti mulle päris-päris luisk. Täna ajasin selle nürjana ostetud noaga habet. See tähendab, et nüüd on see terav, saite aru küll. 

Jah, küllap see on veider. Jah, mu lühem kööginuga on praegu üsna kehvas seisus (peaks korraliku ostma, aga ei raatsi, see nürineb ebamõistliku kiirusega, rutem kui piim hapuks läheb). Jah, ... Aga ikkagi: kui õnnestub mõni asi nii kenasti ära teritada, siis sellest saadav rõõm ulatub ühe otsaga kuhugi kiviaega (ei, mehelikkusega ma seda ei seostaks).

CCXXXIII: ma arvan, et ka praegu võib tühistest asjadest rääkida

Nimelt otsustasin, et hakkan dieeti pidama. Ma ei ole just kohutavalt ülekaaluline, aga usun, et dieet tuleb kasuks. Kahtlemata kujuneb see raskeks ja nõudlikuks, pean kogu oma mõtlemise tasapisi ümber kujundama. Dieet põhineb ühel konkreetsel ideel: naudi toitu. Ära jälgi mingit krdi toitumisinfot (inimene sööb, mitte ei toitu!) ega tervislikkust, ära pugi puhtast harjumusest seda, mida vanaema nelikümmend viis aastat tagasi pakkus. Püüa lihtsalt meeles pidada, et naudiksid toitu. See ei tähenda õgimist. Ma millegipärast usun, et kui oma kehaga enam-vähem rahujalal elav inimene unustab kõik kilorid ja kalorid, lähtub ainult nn sisetundest, siis läheb kõik paremaks. Võib süüa kõike, mida tahad. Nii palju kui tahad. Aga mitte rohkem! 

Sest kas sa tõesti tahad mingit krdi plönni, mis sinus ilmselgelt mingi ummistuse tekitab või siis piirduda ainult tutikesega haldjahabemest, mis võib parimal juhul näljatunnet süvendada? Ei taha. Kui oled suurema jama endalt maha raputanud, siis ei taha. Või vähemalt mitte kuigi tihti. Ja kas tahad ennast süüa lõhkemiseni täis? Kah ei taha, tegelikult. Ja kui tõeline tahtmine pisutki sagedamini võidule pääseb, siis - usun - hakkab ta võidule pääsema üha väiksema vaevaga. Suurema osa asjadega see nii käib.

Mina ei viitsi ega taha toitumisalases diskussioonis osaleda (nagu öeldud, eelistan toitumisele iga kell söömist), aga on andmeid, mille põhjal soovitatakse julgelt süüa rasvast, suure toiteväärtusega toitu ja täiesti teadlikult, mõnuga. Aju annab kehale õigemad käsud. 

Lähtun ideest, mille kohta luuletaja on öelnud nii: 

öeldakse

oleks hirmus

kui inimene teeks

mida hing ihaldab

unustatakse

sel inimesel

oleks hing

kui oled endale

hinge kasvatanud

mida kurja

sa ikka teed

Lahtiütlus: olen tegelikult selle dieediga juba alustanud, aga nüüd sain pisut täpsemalt, sõnastatavamalt aru, milles tegelikult kühvel. 

ps. Vaata ka: jah, mu keha on põletusahi. Kes on ahju kütnud, teab, et kummikuid ja kilekotte tulle pilduda ei ole tark - varem või hiljem puhkeb korstnas tulekahju. Loomulikult püüad kütta siis kui on külm, parasjagu, kuivade puudega. 

CCXXXII: ema, ma tahtsin sulle midagi öelda

Võta oma Gogol ja kõnni! 

CCXXXI: täna ma küsitlen läbi öö, see on meeldiv, mehine töö

Krt, saadeti küsitlus, et kui ma leiaks aega vastamiseks, küll oleks hea. Mõtlesin, et hüva, teen erandi. Tegelikult on mul neile isegi midagi öelda, ehk kuulavad? Aga ei, küsitlus ei võimaldanud üldse midagi vabas vormis rääkida, ainult, et kas nad tüütavad mind reklaamidega piisavalt või kuidas nad saaks mulle paremini reklaame saata. 

Mina tahtsin öelda, et rahunege, raisad, maha. 

CCXXX: oleks see siis viinapudel olnud!

Käisin just käna. Tõin kuurist puid ja jõudsin natuke koperdada ja natuke kükitada ja natuke ennast teistpidi keerata, aga nii palju oidu ei olnud, et puusületäis maha pillata ja käsi maha panna. Õnneks siiski ei midagi hullu ent see totrus - puid iga hinna eest süles hoida - pani mu endast halvemini arvama. Toksasin küünarnuki vastu maad, oleks natuke halvemini läinud, oleks läinud palju halvemini. 

Toimetatud: eks aju mingi evolutsioonilise taaga pealt arvutab nii kiiresti kui jaksab. Aga ikkagi on kummaline, et mis käes, seda pillata ei tohi. Isegi kui see tegelikult oleks mõistlik. Või siis lihtsalt ei jõua selle väärtust, purunemislikkust ja pillamisest tulenevaid ohte rehkendada ja siis lihtsalt hoiad käes ja kogu lugu. 

CCXXIX: sõbrapäev on üks kord aastas palju rõõmu kaasa toob

Minult telliti luuletus meeste kui niisuguste ülistamiseks, ja seda ülistamistööd taheti teha just sõbrapäeval. Ei, see oli ikkagi konkreetsetele meestele, kallistele kolleegidele, kelle pale särab kui päike. Noh, jah, loodetavasti sain ülesandest õigesti aru, tulemus on igatahes siin ja selle esmaettekanne suurema eeskava osana on umbes praegu.

sa oled minu varjupaik mu kõige kindlam kalju
mu seltsis ei pea tagasi sa hoidma oma nalju
su najal kallis mees mu terve maailm seisab koos
nii prints kui valge hobune sa minu muinasloos
oh luba mul nüüd pihtida mis keelel juba ammu
ma imetlen su selget meelt ja imetabast rammu
käid ees just nagu trummilööja ma pean vaevu sammu
su seljas muutub kuldseks rüüks ka kotiriidest vammus
kui raskel hetkel vajama peaks mõnda selget tõtt ma
siis tean et sinult on mul tõde piiramatult võtta
sul kuldne süda kuldsed käed sul on nii palju anda
ja võtad atlasena terve ilma enda kanda
võid suure tõllu kombel sa kõik laevad tuua randa
nüüd anna andeks sõnastus: sa oled sitaks pandav
mis ette ka ei võtaks eal ei lõpeta sa ämbris
ma võingi jääda loksuma su hääle soojas tämbris
su sõnades on mõte ja su tegudes on hoogu
ma aiman kallis mees et naisi langeb nagu loogu
su külge kleepub raisakotkaid rahapuru kärbseid
sust jätkub meile kõigile me kartma ei pea kärpeid
su silmad hõõguvad kui söed vaid sinust tahan laulda
mind lämmatab see kirg mu ajab enneaegu hauda
võid sarmiga sa niita tõesti taevas tule appi
su särgi all näen pungitamas mõndagi kuuspakki

CCXXVIII: hea, et on midagi püsivat ses muutlikus ilmas

Kord lapsepõlves tsirkuses ma käisin isaga
ning tulvil õõnsat kummastust sealt koju tulin ma.
Nii palju andis mõelda kõik - mil kombel laulab saag,
miks karu tantsu lüüa võib, kui tuld küll neelab maag?

Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad
kahtlus ometi jääb.
Lastest, vaaridest, armund paaridest
kahtlus mööda ei läe.
Meis kõigis on kübeke klouni,
ka siis kui seda ei näe...
Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad,
kahtlus alati jääb!

Kord pruudipõlves tsirkuses ma käisin kalliga
ning tulvil totrat vaimustust seal tõotas mulle ta:
"Kui lõvi võitlen sinu eest - sa nõua seda vaid
ja läbi tulerõnga seest ma hüppan sedamaid!"

Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad
kahtlus ometi jääb.
Lastest, vaaridest, armund paaridest
kahtlus mööda ei läe.
Meis kõigis on kübeke klouni,
ka siis kui seda ei näe...
Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad,
kahtlus alati jääb!

CCXXVII: reklaami lahtiütlus

 Tähelepanu! Tegemist on finantsteenusega, mis ei sobi finantsprobleemide lahendamiseks! 

CCXXVI: kaks uudist sattusid kiusatusseajavalt ligistikku