Ühel kenal õhtul veeretas ETV mingil põhjusel paari nende viisiketast ja mumst kasuisa ja ema muhelesid. Einoh, eks meil kõigil ole õigus oma veidrustele, tõmbasin pea õlgade vahele ja kasutasin oma õigust vaikida.
Mõne aja pärast sattusin sõbrale pealinna külla. Mul oli mitu tühja kassetti kaasas, see polnud küll mineku eesmärk, aga alati on meeldiv lüüa ühe kiviga kaks rätseppa. Tõenäoliselt sain just selle sõbra käest Metallica "Master of Puppetsi" (vb mitte küll sel korral) kindlasti sain tema käest ohtralt Judas Priesti ja kindlasti ka the Smithsi (sellega ma väga sõbraks ei saanud). Ja kui me siis vaatasime, et mida, siis ütles ta, et kuule, mul on Talongi. Ütles sellise vaimustusega, et tundsin kohe kui õige on väide, et kerjustel ei passi väga peps olla. Kiunatasin mõttes, aga suutsin näo sirge hoida ja mõtlesin, et ok, ehk emale ja kasuisale meeldib, mis seal ikka.
Jõudsin päeva pärast koju tagasi ja kuulutasin, et näe, tõin teile Talongi ja need kaks ahvi tõmbasid lõua viltu ja vingusid, et see on kaunis primitiivne kraam, ma võin selle rulli keerata ja kuhugi pista, nemad igatahes on minus pettunud.
Mina oli Talongi ajal laps. Nagu täiesti laps, mingi algkool nt.
VastaKustutaJa mulle jubedalt meeldis.
Takkajärgi mõtlen, et ega ma ideedest eriti aru ei saanud ja kui mingi asi tundus arusaadav, tundus ta --- noh nii titekas, et ei saanud täiskasvanud ju sedasi teha, seal on mingi kavalam asi, millest ma aru ei saa, onjo.
Aga see osa, mis mulle jubedalt meeldis, oli ka olemas ! Inimesed naersid, muhelesid, muutusid rõõmsaks neid kuulates ja eriti kontserdil, ja mulle JUBEDALT meeldis selline õhkkond!