Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

Kolmapäev, 23. november 2022

CCLVIII: paar vinjetti ja šerbetti elust enesest

Käisin põlvelõikusel. Väga moodne! Nüüd käin või kargan kuus nädalat karkudega. Pmst nagu küborg, aga väga vilets mudel. Luust-lihast versioonist viletsam. Aga helgema tuleviku nimel olen tegelikult kõigega väga rahul, ärge mõistke vääriti! 

Tüütuvõitu on see, et kui tahad üht asja (eriti kui see on natuke suurem või loksuv vms) ühest kohast teise toimetada, siis pead kargutama kahe pandava pinna vahele, võtma kargud ühte kätte, sirutama vaba käe ihalusobjekti järele, tõstma selle kuristiku teisele kaldale, kargutama järgmise kuristiku keskele ja tegevust kordama. Sellele kulub suur osa päevast. Süüa tehes kraanikauss-laud-pliit jne jnt. Õnneks on krt väike ja nii edasi (jnt), aga isegi siin on üllatavalt palju tõstmist. Ja kui mõni asi vajab kahe käega tegemist - kaabel kõlari külge, et see laadima hakkaks - siis on mõistlik kui saad sellest kahekäevajadusest kohe aru ja paned kargud kuhugi (sellisesse kohta, kus need ümber ei kuku), mitte ei hakka ühe käega pusima. Jube palju väikeseid otsuseid. Ma ei viitsi pikemalt kirjutada, aga ikka üllatavalt palju. Näiteks peab meeles pidama, et vasak jalg läheb enne püksisäärde, sest niipidi on palju lihtsam. Selgub (näib!), et olen seda eluaeg teistpidi teinud. 

Tänane öö jäi uneldasa peaaegu vahele, aga üles ka ei ärganud. St. aju ei muutunud kasutuskõlblikuks. Kolm-neli tundi und ikka pigistasin välja. Seda on praegu umbes 2,5 korda vähem kui vajan. Jalg ei valutanud ega midagi, ilmselt polnud eelmisel päeval piisavalt tööd teinud ja liikunud (sest taastusravivõimlemise ja kargutamisega liikumisvajadust ei kata). 

Igatahes, ja nüüd tuleb see, mille pärast ma siin seda tühja loba ajan, käisin arstil. 

See käik oli suht kurnav. St trepid ja kargutamine. Isegi taksosse istumine ja sellest väljumine. Ja ma tundsin moraalset kohustust taksojuhtidele tippi anda. (Üks oligi ülinunnu, aga teisele nagu vabanduseks, et selline koperdis. Mida?! Mis mu alateadvusel viga on??! Milline eugenistlik siga!) Käik polnud kurnav mitte otse füüsiliselt, aga kuidagi siiski. Seisad järjekorras, jalg valutab. Ei saa aru kuhu minna, jalg valutab. 
Kokkuvõttes kõik laabus, sain füsioterapeudi juurde aja, kiideti auke mu jalas, ülistati turse lillat tooni jne.
Hoolimata väsimusest või tänu sellele oli mingi supernunnu tuju. Kui pidin liftiga sõitma, suhtlesin reisikaaslasega (noh, et kumb ees läheb, st kes peaks uksele lähemale seisma ja siis sõitsime korraks millegipärast veel vales suunas, keldrisse, ja kui jõudsime tagasi esimesele ja uksed avati ehkki keegi lifti ei oodanud, sain öelda, et "kurat, jälle seesama sara" ja arstitädi tundis viite ära küll) ja apteegis käima ja ühes vales registratuuris ja ühes õiges ja ütlesin alati tänan ja palun ja teietasin ja naeratasin ja kõik inimesed sulasid üles nagu oleks ma roosa tutiga väike armas tüdruk.
Eeldan, et selline asi on väärt vähemalt bareljeefi polikliiniku seinal. 
Või pooleterapostitust. 

Õiendus: Tähendab, ma tänan-palun-teietan alati, aga seekord vallandus minus mingi ürgne sarm, selline, mida võib näha kord viieteistkümne aasta jooksul.