teisipäev, 28. aprill 2020

XXXVII: esimene trükiproov

Nii, nüüd on see lõpuks käes! Ma pole veel viiskümmendki, aga esimene trükiproov Tähekeses sai tehtud! Põragu trummid, voolaku limonaad!

XXXVI: omatud, prokrastineeritud, dixi

Ühtki mu püsilugejat (mitte kumbagi?) ei tohiks üllatada, et ma olen pealiskaudne, tühine inimene. Minu tähelepanu pälvivad pealiskaudsed, tühised probleemid. Näiteks seekord langesid mu käed klaviatuurile, sest ma nägin pealkirja kuidas kunagi põrsaks hüütud austraallanna nüüd täiuslikku bikiinikeha omab.
Muidugi, kadedus. Isegi kui ma vajalikud kilod alla võtaks, ei oleks mul midagi rinnahoidja sisse panna, nii et bikiinivormist saame ainult unistada. Ja kui ma võtaks need vajalikud kilod juurde, et oleks, siis jälle kaob nii kõrgelt hinnatud taljejoon.
Aga peamine põhjus, miks see mulle silma jäi oli ikkagi:
a) halb keel. Vb peaks kehtestama mingi keelu, et kui inimene ikkagi eesti keelt üldse ei oska, siis ei tohi ta võõrast keelest tõlkida? Nojah, kuidas seda teha ja nii edasi. Jäägu see, ma ei ole tegelikult nats. Ja ehkki ma ülbelt usun, et natuke oskan eesti keelt, ka mina olen keeranud uskumatuid käkke ja kardetavasti keeran edaspidigi. Aga b ja c tulenevad ka tegelikult keeleküsimustest.
b) kui inimene on oma kehaga pääsenud maakera kuklapoole (Eesti) meediasse, siis on päris kahtlane, kes keda omab. Pigem võiks panustada, et keha omab seda põrsakest. Kujutad ette kui terve su päev on pühendatud su kehale!? Jube. Kusjuures, tegemist ei ole mitte sisulise hoolitsuse, masinaruumi ja taristu hooldustöödega, vaid ikkagi välisviimistlusega. Kõik su mõtted tegelevad su kehaga, terve päev? Kurb ju!
c) hinge ja keha ja vaimu ühtsus. No hing on üldse kaheldav, aga ma meeleldi kasutan seda mõistet (läheb pikale, miks). Vaimuga on nii, et mu sõber Mart on kirjutanud mitu head teksti, mis näitavad, et ilma kehata ei ole mingit vaimu. Noh, jah, kes tahab, võib muidugi vastu vaielda. Ma kahjuks ei oska praegu peast öelda, kas mõni neist on avalikult kättesaadav ka (kontrollitud, ei ole). Aga ma ise ütleksin praegu seda, et toortõlge toortõlkeks, keha omamine on idee poolest väär. Sa ei saa omada oma iseloomu, näiteks. See kõik on ühe sama adžika (kompoti) osaks. Ma ei tahaks isegi öelda, et mul on nii või naasugune keha. See ikkagi ei kuulu mulle. Ma olen sellise kehaga. Minu mõttemaailmas on päris palju asju (mitte suuri, et kuna mul on tugev käsi, siis pean ainsaks tööks kraavikaevamist, vaid väikeseid, mustri tasemel, kuskil tähenduse algamise hämus), mis sõltuvad otseselt minu kehast, mida keha salaja dikteerib. Ja kõige parema meelega, jah, oleksin oma kehaga kuidagi koos, luues aeg-ajalt vajalikke võõritusi, et tema vaikivat, märkamatut sundi paremini märgata, sellest teatud moel üle ja välja kasvada.

Midagi oli veel, aga ma hakkan parem tööle.

laupäev, 25. aprill 2020

XXXVI: koroonapäevik, väljavõte

Päike, jalutad mööda kõnniteed, muidugi asja pärast, häda sunnil, hoidud nii paremasse serva kui võimalik. Vastu jalutab mõttesse vajunud naine. Jõuab sulle üsna lähedale, tõstab pilgu, vaatab sulle korraks otsa, võpatab ja põrkub eemale.

Küll on hea, et nüüd saab sellised juhtumid koroona kaela ajada, ei pea oma silmavaate pärast liialt muretsema.

XXXV: ma lihtsalt ei saa aru

Mind on alati pisut segadusse ajanud, kui horoskoobi või isiksusetesti või millegi taolise tulemuste juures loetakse üles tuntud inimesi, kellel see näitaja on samasugune nagu minul. Mõistagi tunnen nende üle leebet, isalikku rõõmu, aga siiski, milles kühvel? Ma olen tagasihoidlik inimene, ei hakka ometi Obamale kirja saatma, et kle, õu, palju õnne, sa oled minuga samas tüübis. Ja Shakespeare on juba surnud. Minu teada küll on. Elvise osas on kahtlusi, aga Shakespeare peaks olema surnud ja see tähendab - kui ma just ei ole mingit kommunikatsioonimeetodit täiesti maha maganud - et ma ei saa mitte kuidagi teda selle väikese faktiga rõõmustada.
Olen püüdnud sellest aru saada, aga tõesti ei saa. Eks inimesed olegi üsna mõistatuslik tõug, lepin sellega.

reede, 24. aprill 2020

XXXIV: tagasihoidlik palve

Kellele meist ei meeldiks ümmargused numbrid? Kõigile meeldivad. Tähistatakse juubeleid ja igast jampsi. Juubel, kusjuures, pole enam mitte viiskümmend vaid kõik viie ja nulliga lõppevad sünnipäevad, aga samuti näiteks neli tosinat, kaks kuraditosinat ja teised taolised.

Ka mina armastan ümmargusi numbreid. Sellega seoses on mul ettepanek: kui keegi kannaks mu kontole 5 555 555 000,05 eurot, siis oleks mu kontol täpselt 5 555 555 555,55 eurot ja see oleks väga ümmargune number. Mulle väga meeldiks.
Täiesti rahuldav oleks kanda näiteks 55 000,05 eurot ja kuigi see viitaks kitsidusele, pigistaksin ma selles küsimuses silma kinni. Samas, sel juhul oleks neli viit minu poolt ja annetaja saaks vähemusosaluse (seegi, mõistagi, oleks moraalne, kasutusõiguseta).

Kontakti ja kontonumbri saab privas. Tänan ette!

NB! Seda postitust, loomulikult, mõtlen ma surmtõsiselt. Ma ei tahaks, et keegi saaks väita nagu ma polekski proovinud rikkaks saada. 

neljapäev, 23. aprill 2020

XXXIII: raamatu ja jüri päev

Öösel saatis sõber Messengeris sõnumi. Nägin kaht esimest sõna ja südame alt tõmbus külmaks. Need olid: Kallis Jüri!
Mõtlesin automaatselt, et sõnum läheb edasi umbes nii: Sa oled olnud hea koer (???!), aga kahjuks peame me su nüüd magama panema.

Väga meeldiv, ei olnud üldse niisugune sõnum.

Ja nüüd saatis teine sõber pildi ka ja kui veel e-raamatuid saaks (eile tegelt sain), siis oleks suht või sees.

teisipäev, 21. aprill 2020

XXXII: ka sajameetrine teekond algab karjatusest: "kuhu, kurat, sa mu ketsid oled toppinud?!"

Tahtsin kohe hommikul tööle valu anda.
Mõtlesin, et hakkan kiiresti prokrastineerima, siis kui see tehtud saab, siis teen päevakavva vastavasse lahtrisse linnukese ja saab tööle hakata.
Otsustasin olla proaktiivne ja tegingi prokrastineerimisega kohe algust.
Selgus, et see oli pre-prokrastineerimine. Päris prokrastineerimine tuli ikkagi hiljem. Ei maksa sündmuste arengust ette rutata.
Siis tegin natuke tööd ka.
Siis postkrastineerisin, suht mõnus.

Mingil hetkel nende pakiliste asjatoimetuste vahel tegin isiksusetesti. Võlupeegel, lollike, usub ka kõike, mida ma talle räägin.

esmaspäev, 20. aprill 2020

XXXI: usk inimkonda

Juhtusin youtube'ist vaatama videot, mis pidi taastama usu inimeste headusesse või nii. Mul tekkis inimkonna pärast sügav mure. Kui see, et keegi aitab vanainimese üle tee (no tõesti oli vana ja aeglane, üks tsiklist hoidis teisi motoriste eemal, et nad proual üle kanna ei sõidaks) või oma lapsele kutsika kingib või aitab auto käima lükata või lihtsalt oma tööd teeb, väärib mõne inimese arvates pääsu sellisesse videosse, siis tekib mul selle video kokkulõikaja pärast mure - mis kuradi maailmas ta, õnnetu topis, elab?

Igatahes, seoses sellega, et olen nüüd pidanud paar asja netist ostma, olen lugenud kommentaare ja revüüsid ja arvustusi ja olen siiralt tänulik inimestele, kes ostavad mingi eseme, kasutavad seda siis natuke ja kirjutavad laiale maailmale selgesõnalise, arusaadava, hästipõhjendatud hinnangu sellele äraneetud riistale või kronšteinile, et miks nad sellest asjast nii arvavad. Muidugi, eks nad naudivad ise ka seda tegevust, loomulikult, mõnus on sõnu seada kui seda natukenegi oskad (aga kes siis ei naudiks vanainimese üle tee aitamist või auto käimalükkamist? pärast viipad muretult, et oh, mis, pole tänu väärt, ja ei olegi, aga endal on südames selline soe tunne ja lihastes (kui oli füüsiline tegevus) mõnus surin), aga no vaatamata sellele mõnule, mida isehakanud asjaarvustaja tunneb, on mul tema jutust kordades rohkem kasu kui eseme turundajate tekstist ja ma nagu saan kohati sõnadest aru, mida tasub uskuda ja mida mitte, mis kaalub selle arvustaja silmis kui palju - näiteks kui esemekriitik võrdleb eset mingi teise esemega, siis juba see, mille ta on võrdlusaluseks valinud, kure või kirve, näitab midagi, eksole. Ja nõnda edasi.

Ja ma pole esimene ega viimane kes seda ütleb, aga küll on mõnus kui suurem hulk inimesi saab teha asju, mida nad teevad naudinguga. Teha seda, mida hing ihaldab on igati okei, sest see väljend juba ise tähendab, et sul on hing ja kui sul on hing, siis seda võib küll usaldada.

Pmst hakkasin rääkima sellep, et vaatasin just lehele raamatuvahetus.ee ja komistasin ühe arvustaja otsa ja lugesin paari tema arvustust ja üks neist oli nii hea, nii ilmselgelt oli tal kirjeldatava, anonüümseks jääda sooviva teose suhtes õigus, et oli kohe imelik vaadata nimekirja inimestest, kes seda raamatut endale tahavad. Ma teadsin, et need inimesed, mitte ükski neist, ei meeldiks mulle. Muidugi on võimalik, et ma eksin, aga ma hästi ei usu. See anonüümseks jääda sooviv raamat, noh, see peaks juba enne kõiki kommentaare kõik vähegi kirjaoskajad inimesed (ja kirjaoskus on sümpaatse inimese esimene tunnus, ma ei ole kohtunud ühegi õilsa metslasega ja siin elades pean oma šansse üsna viletsateks) eemale peletama, isegi ilma selle ilmutusliku arvustuseta.

XXX: keskiga

Mul oli pinksi mängides selline asi, et kui olin vastasest pisut üle, kas üleüldse või selles konkreetses mängus, siis tarvitses endale pähe lubada mõte, et kuule, ma võidan, kui kõik läks tuksi. Enne mõtte laekumist käisid mingid mu servid või löögid, kas kiirus või vint või kombod, vastasele pisut, tibanatuke üle jõu, piisavalt, et võita, aga kui nii mõtlesin, siis - pingutasin või pihiku lõhki - kippus mäng ära minema. Mingi mõttetu enesekindlus, kõhklused selle enesekindluse teemal, enesekindluse põhjendamatus (ma ei olnud ju hea mängija, lihtsalt teisest natuke parem), sisemine hääl mis ütles, et nõme oleks täielikult keskenduda, sa ju võidad niigi, ja ülejäänud lustlik seltskond õõnestasid mu randmesse ja pähe mingisuguse ebakindluse ja ülepingutamise kõlakoja ja pallid hakkasid lendama võrku ja üle laua ja nii edasi. Siis eksisin veel servil, et oleks eriti efektne. Ja sain pähe. Pidevalt.
Mingil hetkel enne karantiini õppisin seda enam-vähem vaos hoidma, aga eks asi võis olla selles, et mängisin enamasti tugevamate vastastega. Ja kui siis mõnikord võitsin, siis ei solkinud ära. Mõtlesin kogu aeg, et mängin iga punkti ja pikapeale sain vist natuke selgeks.

Nüüd paar päeva tagasi mõtlesin, et ma saan selle karantiiniga päris hästi hakkama. Teen iga päev tööd (tõlgin) ja tööd (kirjutan või vähemalt mõlgutan) ja tööd (loen) ja trenni ja kõik läheb järjest paremaks. Ja no läkski. Aga siis tulid kõigi nende pinksiasjade suured sugulased ja tõmbasid mul jalad alt ja naha üle kõrvade. Ei lähe väga hästi. Paar päeva oli päris vilets.

Aga siis mõtlesin selle pinksiasja peale, ja et elamisega on mõnes mõttes sarnastmoodi ja et üks keskealine vähemandekas idioot võib vahepeal lihtsalt ära väsida, siis puhkab ja hakkab jälle, ja ei saa välistada, et järgmine kord on ta natuke targem ja suudab ülepingutamist vältida, hiilib karide vahelt läbi, ei astu naela jalga, ei astu reha peale, ei murra tatti, läheb kergel sammul üle soo, nagu balleriin (seda sõna peab hääldama koguni kolme elliga keskel, see on ühest valemälestusest ühe filmi teemadel ja valemälestustega ei mängita), mängib järgmisel päeval lihtsalt järgmisi punkte ja teeb seda nii targasti ja keskendunult kui oskab ja ei unusta ära, et punkte saab ka jorutamise eest. Ja ei unusta ära, et võibki olla väsitav ja üksluine selline elu ja siis võib näiteks akna peal karjuda (ei, seda vist pigem mitte). Igatahes, ongi väsitav ja üksluine, aga ühel päeval saab karantiin läbi ja kõik peerid löövad lõkendama. Eks siis on teised asjad väsitavad ja üksluised. Ühesõnaga, selle väsitava ja üksluise viimase lõiguga püüdsin ma ennekõike endale öelda, et teinekord ära väsida on igati mõistlik ja siis mängid lihtsalt järgmist punkti ja lõpuks saad nagunii pähe, sest see on selline mäng.

laupäev, 18. aprill 2020

XXIX: lõug läigib unerasvast

Tähendab, ma tean, et pole midagi magedamat kui kuulata kuidas keegi oma unenägudest sokib. Tõenäoliselt peab see inimene ennast kuidagi eriliseks, huvitavaks. Noh, kahju küll, aga istu oma alateadvuse voog endale sisse, pea lõuad ja ulata marineeritud seeni. Vaatamata sellele arusaamisele räägin unenäo.

Nimelt pidin paari päeva pärast ühes koolis tööle hakkama ja see kool, kui ma seda vaatama läksin, oli täielik peldik. Tähendab, tänapäeva noored inimesed pole sellist peldikut tõenäoliselt näinudki, aga see oli ikkagi selline, mis sita ära määrib. Sõna otseses mõttes sitt, sitta küll mitte kõikjal, aga igasugune mustus siin ja seal, vettinud kolu hunnikud, hallitanud seinad ja nii edasi. Aga siis ma hakkasin palavikuliselt tegutsema. Me pidime kuhugi vähemalt mingi ruumi tekitama, kus saab õppida. Ja imelikul kombel ilmusid inimesed, teised selle kooli uued õpetajad, ja mitte keegi ei hakanud virisema. Kõik ütlesid, aa, ma vaatan kuidas ma selle korda saan ja hakkasid jooksujalu tegutsema. Hüüdsid, kuule, kas sa saaksid teha seda või selle asja üle vaadata ja see kellele hüüti, tegi või vaatas. Koristasin tunde koolimaja. Ja no meie tööl oli tulemus.

Ma ei tea, ma vist pole nii ilusat unenägu varem näinudki.

neljapäev, 16. aprill 2020

XXVIII: hernetera rokib

Ühesõnaga, olete kindlasti märganud, et on mingid pisiasjad, mille järgi saab eksimatult määrata, kas tegemist on õiget sorti inimesega. Kui näiteks hernetera abil saab tuvastada printsessi, siis väga hea, elagu herned! Noh, söömiseks on nad nagunii head. Mina sattusin hiljuti sellise pisiasja peale, mis ei pruugi küll 100% täpsusega õiget tulemust anda (võinoh, ma ei viitsi selle üle vaielda lihtsalt), aga test iseenesest oli niisugune, et kui mingi kodanik täiesti neutraalses, ametlikus toonis, inimestest hoolivana mõeldud tekstis räägib "kultuurnikest", siis minu hinnangul tõestab ta, et on täielik mats (selle sõna halvas mõttes), tainas (samuti halvas mõttes) ja põhulõug (selle sõna tavalises mõttes).
Muidugi, selle hinnanguga klassifitseerin enda kindlalt piredate vinguviiulite hulka, vähemalt sõna "kultuurnik" neutraalseks, täpseks, normaalseks ja asjalikuks pidavate inimeste silmis, aga see sobib mulle hästi. Olen vinguviiul kaevanduses ja ma saan esimesena aru kus haiseb ja mul on õigus.
Kui näiteks mõni riigimees räägiks politseinikest kasutades enda arvates täiesti neutraalset sõna "mendid", siis, jah, palju õnne, me oleksime tuvastanud järjekordse pabula, kes teeks kõigile teene kui piirduks oma liistude seltskonnaga kuskil mahajäetud laos.

esmaspäev, 6. aprill 2020

XXVII: meie igapäevast lihtsust

Kuna Rents tõstis teema ja see on minu jaoks oluline, siis tõstan tema postituse alla kirjutatud kommentaari oma blogipostituseks. Tõesti, kahtlemata on kuskil olemas kokaraamat lihtsurelikele, aga ma pole seda veel leidnud. Soovitused on teretulnud. Niisiis, Rents kirjutas:

Kas kuskil mingit veebilehte ei ole, kus oleks lihtsad retseptid vms? Ma ei viitsi eales üle poole tunni toiduvalmistamisele raisata. Eriti tore oleks, kui saaks teatud aineid välistada – no näiteks, et teen linnukese, et kala ei söö jne.

Ja mul kukkusid käed klaviatuurile:
Issanda ristikhein, kuidas ma sellisest asjast unistanud olen! Kui leiad, viita mulle ka. Ma ei tea, miks just toiduvalmistamine peab olema selline asi, mis inimestel viimase mõistuseraasu peast ära viib. Muidugi mitte kõigil, on väga toredaid inimesi jne – kuni nad ei räägi lihtsatest toitudest. See, et sa oled millestki aru saanud, meisterlikkuseni jõudnud, ei tähenda, et see on lihtne. Ma võiksin ka öelda, et rondelli kirjutamine on lihtne (mitte, et ma neid palju kirjutaksin), aga teie peate kõigepealt guugeldama mis kuradi asi see rondell üldse on. Ma ei tea mitu korda ma olen sattunud kuhugi lugema, et nii, siin on lihtne retsept, mille valmistamine ei võta palju aega ja siis selgub, et „selle saab teha kokku visata asjadest, mis teil kodus nagunii olemas on“ ja siis räägib see ennasttäis türbel äädikas marineeritud kaheksajalast, päikesepleegitatud haldjailast, mungoast, rannale uhutud vaala seljal kuivatatud adrust ja veel umbes sajast asjast mis tal, ja muidugi kõigil teistel, lihtsalt kodus olemas on. Kurat, kui oleks, siis tähendaks see, et inimene viskab ohjeldamatutes kogustes toitu ära, sest nii palju asju ei saa kodus lihtsalt olemas olla avatud pakendis, need lihtsalt ei säili nii kaua kuni mingi õgarditest perekond selle kõik perse pistab, sest kui on olemas mustatäpiline hulkuv murulauk, siis ilmselt on olemas ka parempoolne lendkõrvits ja sellel ei tulegi lõppu, loogiliselt ei saa tulla. Põrgut, pooltest nendest toiduainetest, khm, kuulen ma kuradi esimest korda ja kui asjale kaine pilguga otsa vaadata, siis lihtsurelikul kulub sellise toidu valmistamisele vähemalt tund.
Ühesõnaga, jaa, kui keegi leiab retseptiraamatu kus on tõepoolest võimalik leida lihtsaid roogasid (juba see oleks hea kus oleks filter „lihtsad road“ ja see vastaks tõele), siis öelge mulle ka. Ma olen küll leidnud selliseid, kus on üks lihtne või tore roog, aga siis ma ei suuda ennast selle info (mis võib olla väärtuslik, aga minu eesmärgid ei ole nii kõrgel) tulvast läbi närida ja ma lihtsalt loobun võib-olla täiesti kabedast retseptiraamatust. Hau!

Lahtiütlemine: kallis toidublogija või kokaraamatu autor, ma ilmselt ei ole teie teosega tutvunud. Ja see (miks ei ole tutvunud) on tegelikult natuke ühe teise teemaga seotud, millest ma vb ka mingil hetkel kirjutan.

pühapäev, 5. aprill 2020

XXVI: maskidest

Toimetatud: Tähelepanu! Rõhutan igaks juhuks, et see postitus on halb nali. Igasuguseid inimesi käib ringi, ärge uskuge suvalisi blogijaid. Hankige infot autentse info lõputuist allikaist.


NB! Ärge võtke seda postitust tõsiselt, aga lähtudes eeldusest, et näiteks USA-s on mõned arstid endale lihtsalt A4 kiletaskuid näo ette sidunud (sest abiks ikka!) ja paljudele piisaks, kui maskist oleks abi näiteks poeskäiguks, siis tegin näidismaski. Õhku saab maski alt (sest minu teada on viirus raske ja seega võiks kilp-maskist siiski midagi kasu olla), silmaavade taga on punased (!!!) prillid, paberi saab pärast ära põletada või enne kiletaskusse panna (ja seda kiletaskut pärast iga kasutuskorda desinfitseerida). Maski tegemisele (isegi minu kunstiande, khm, juures) kulus paar minutit, kindlasti alla viie. Ideega läks pisut kauem.
Korralikest pliiatsitest oleks abi, saaks kaunima maski. Sääreluu sai pisut liiga pikk.

Toimetatud: oh mind tänamatut! Nodsu tegi harituma ja peenema postituse, sealt inspikas.


laupäev, 4. aprill 2020

XXV: mingi suvaline tuust kräunub ja peab ennast elukõutsiks

Inimesed on muidugi erinevad ja mõned suudavad sedasorti asju hallata palju paremini, aga mõtlesin jaurata Facebook'ist.
Hetkeseisuga on nii, et viimasest viieteistkümnest kuust olen ma selle kogukonna liige olnud kõige rohkem viis kuud; viimasest pooleneljast (loe: kolmest ja poolest) kuust olen seal viibinud kaks tundi.
Kõigepealt (õigemini: vahepeal) on vaja ära õiendada üks lahtiütlemine: ei, Zukenberg ei leiutanud prokrastineerimist. See oli juba enne olemas. Aga hea ärimehena tajus ta, et nõudlus tähelepanuhäirega elektrijäneste järele on suur ja otsustas seda nõudlust ära kasutada, muuta tähelepanuhäirega elektrijänesteks nii paljud inimesed kui vähegi võimalik. Jälle, eks seda ole koduste vahenditega juba ennegi tehtud ja mõnel on tugevam immuunsüsteem ja eks sel masinal ole ka voorusi ja nii edasi.

Aga igatahes julgen väita, et pärast poolteist aastat kestnud võitlusi (sest mina olen ikkagi jüri ja mina olen tere ja mina olen sõltlane), ühesõnaga, et pärast poolteist aastat kestnud võõrutuskuuri on mu keskendumisvõime ja üleüldine ärevusfoon ja veel paar asja liikunud õiges suunas. Väga vähe, aga söandan väita, et on liikunud. Keskendumisvõime on parem, ärevust on vähem - tean, et kiri võib tulla ka mulla alt, ja, Vello, mul on suht savi, kas sa selle saatsid. Mul lugemist jätkub.

Inimesi on võimalik leida ka seda masinat kasutamata, nendega suhelda. Jah, masin ehk lihtsustab inimeste leidmist, nendega suhtlemist, aga miks mitte näha pisut vaeva? Mõnikord annab väike vaev asjadele juurde. Täiesti kohatu näide: kui oled päev läbi metsas puid teinud (vanamoodsal, jätkusuutlikul moel: kirve, sae ja kelguga), siis on seapraad eriti magus, sinep ümara, tammise järelmaitsega ja õlu tõmmu nagu laukavesi, kaelasooned järgmisel päeval kui männijuurikad.

Ja miks on fb saatanast? Sellest on räägitud ja räägitakse veel, aga minu jaoks on oluline üks tähelepanek:
sest kogu see asi on tasuta. Tähendab, mitte tasuta. See masin toitub tähelepanust ja masinistil on mokad rasvased ja lõug on rasvane ja kõht võdiseb, aga tulle ta niipea ei kuku, lihtsalt pührerdab sularaha hunnikutes ja näpistab tagumikust kuningas Midast ja Midas, näljarott, ei julge vastu ka hakata.
Niisiis, kas ma tahan millegi eest tähelepanuga maksta? Leidsin pärast mõningast järelemõtlemist, et ei taha.
Ma vist ei hakkagi pikemalt seletama.

Jah, muidugi, enamikul inimestel on parem immuunsüsteem. Üleüldse ma ei käi teile peale. Tahtsin lihtsalt ülbitseda. Või öelda, et jah, ma olen endiselt tere, olen endiselt sõltlane, olen jüri. Aga veits parem on.
Teie ei pea oma hinge eest hoolt kandma, ei pea.

reede, 3. aprill 2020

XXIV: otsitakse: muusa (elavalt või elavalt!)

Nii, mõtlete, et ljuuletaja otsib naist, kelle poole õhata? Mitte päris.
Nimelt, viskasin oma ciimaste aastate tegemistele tagantjärele silma peale. Et mida ma olen teinud ja kuidas. Eks tähelepanekuid ja järeldusi ole mitu, aga hakkas silma tõsiasi, et ma olen viimase kolme aasta jooksul hilinenud ühe tõlketähtajaga (2 päeva). Tõlkeraamatuid on valmis saanud 18. Olen kirjutanud hunniku artikleid ja muid tellimustekste, neist ühe tähaega sai venitatud mõnuga, aga no tegelikult oli see selline "me tunneme toimetajaga teise vimkasid" tüüpi mäng ja nad said selle aegsasti. Ühesõnaga, igav ja kuiv nagu Immanuel Kanti luudest lõigatud tühi pildiraam.
Aga mu enda kirjatööd? Nendega ei ole läinud smaa hästi. Muidugi mõtlen, et kõigepealt leivatöö, siis kirjatöö, üht-teist ikka olen kirjutanud ka jne, aga oleks võinud, pidanud ja jõudnud rohkem. Sest ma ju tahan seda teha, aga kuidagi olen suutnud endasse uuesti istuda selle rumala "kas ma ikka pean?" küsimuse. Ei pea! Muidugi ei pea. Aga kui ma sellele pmst iga päev mõtlen ja kunagi ei tee (no liialdus, aga põhimõtteliselt), siis järelikult ei ole mõtet sellele mõelda, võiks lihtsalt kirjutada ja tekstide väljaandmise üle otsustagu juba morn toimetaja ja kulka eksperdid jne. Mingid teised inimesed, mitte mina. Mul pole sellega (kui teised mu töö tagasi lükkavad) probleemi (siiani olnud). Lihtsalt, kirjuta ja muretse ainult parasjagu. Ja tee tööd.
Aga kuidagi olen ikka mõelnud, et kirjutan homme. Ja siis mõnikord kirjutanud ka, aga siis on jälle maa külmand ja kärss kärnas ja siis läheb rütm välja, siis kirjutanud jälle, siis on vaja olnud see või teine asi ära teha ja... Saate aru küll.
Ja nüüd jõudsime Märteniga arutades järeldusele, et vaja on muusat. Või toimetajat. Või juhendajat. Sellist karmi. Sellist, kes määrab tähtaja. Lisavarustus (piits, elektrišokirelv, kommikarbi võti, õlleankru võti, präänik vms jms) ei ole nii üheselt paigas, vb ei peagi olema midagi peale selle, et ütleks keegi: noh, selge, selleks päevaks olgu see ja too asi valmis. Üldjuhul see töötab. Miks see ei peaks töötama asjade puhul, mida ma tegelikult tõesti tahan teha? Ja no tõlkida ja neid kirjatükke ajakirjandusse tahan ju ka, kogu erinevus mu oma töödega on välise sunnimehhanismi, kontrolli olemasolus või selle puudumises.
Ühesõnaga, otsin muusat.
Vb teen selle endale nagu tehakse kratte või hernehirnutisi (hirmutis tundub natuke liiga, ee, hirmus), aga muusa tuleb endale hankida.