XXV: mingi suvaline tuust kräunub ja peab ennast elukõutsiks

Inimesed on muidugi erinevad ja mõned suudavad sedasorti asju hallata palju paremini, aga mõtlesin jaurata Facebook'ist.
Hetkeseisuga on nii, et viimasest viieteistkümnest kuust olen ma selle kogukonna liige olnud kõige rohkem viis kuud; viimasest pooleneljast (loe: kolmest ja poolest) kuust olen seal viibinud kaks tundi.
Kõigepealt (õigemini: vahepeal) on vaja ära õiendada üks lahtiütlemine: ei, Zukenberg ei leiutanud prokrastineerimist. See oli juba enne olemas. Aga hea ärimehena tajus ta, et nõudlus tähelepanuhäirega elektrijäneste järele on suur ja otsustas seda nõudlust ära kasutada, muuta tähelepanuhäirega elektrijänesteks nii paljud inimesed kui vähegi võimalik. Jälle, eks seda ole koduste vahenditega juba ennegi tehtud ja mõnel on tugevam immuunsüsteem ja eks sel masinal ole ka voorusi ja nii edasi.

Aga igatahes julgen väita, et pärast poolteist aastat kestnud võitlusi (sest mina olen ikkagi jüri ja mina olen tere ja mina olen sõltlane), ühesõnaga, et pärast poolteist aastat kestnud võõrutuskuuri on mu keskendumisvõime ja üleüldine ärevusfoon ja veel paar asja liikunud õiges suunas. Väga vähe, aga söandan väita, et on liikunud. Keskendumisvõime on parem, ärevust on vähem - tean, et kiri võib tulla ka mulla alt, ja, Vello, mul on suht savi, kas sa selle saatsid. Mul lugemist jätkub.

Inimesi on võimalik leida ka seda masinat kasutamata, nendega suhelda. Jah, masin ehk lihtsustab inimeste leidmist, nendega suhtlemist, aga miks mitte näha pisut vaeva? Mõnikord annab väike vaev asjadele juurde. Täiesti kohatu näide: kui oled päev läbi metsas puid teinud (vanamoodsal, jätkusuutlikul moel: kirve, sae ja kelguga), siis on seapraad eriti magus, sinep ümara, tammise järelmaitsega ja õlu tõmmu nagu laukavesi, kaelasooned järgmisel päeval kui männijuurikad.

Ja miks on fb saatanast? Sellest on räägitud ja räägitakse veel, aga minu jaoks on oluline üks tähelepanek:
sest kogu see asi on tasuta. Tähendab, mitte tasuta. See masin toitub tähelepanust ja masinistil on mokad rasvased ja lõug on rasvane ja kõht võdiseb, aga tulle ta niipea ei kuku, lihtsalt pührerdab sularaha hunnikutes ja näpistab tagumikust kuningas Midast ja Midas, näljarott, ei julge vastu ka hakata.
Niisiis, kas ma tahan millegi eest tähelepanuga maksta? Leidsin pärast mõningast järelemõtlemist, et ei taha.
Ma vist ei hakkagi pikemalt seletama.

Jah, muidugi, enamikul inimestel on parem immuunsüsteem. Üleüldse ma ei käi teile peale. Tahtsin lihtsalt ülbitseda. Või öelda, et jah, ma olen endiselt tere, olen endiselt sõltlane, olen jüri. Aga veits parem on.
Teie ei pea oma hinge eest hoolt kandma, ei pea.