XXXI: usk inimkonda

Juhtusin youtube'ist vaatama videot, mis pidi taastama usu inimeste headusesse või nii. Mul tekkis inimkonna pärast sügav mure. Kui see, et keegi aitab vanainimese üle tee (no tõesti oli vana ja aeglane, üks tsiklist hoidis teisi motoriste eemal, et nad proual üle kanna ei sõidaks) või oma lapsele kutsika kingib või aitab auto käima lükata või lihtsalt oma tööd teeb, väärib mõne inimese arvates pääsu sellisesse videosse, siis tekib mul selle video kokkulõikaja pärast mure - mis kuradi maailmas ta, õnnetu topis, elab?

Igatahes, seoses sellega, et olen nüüd pidanud paar asja netist ostma, olen lugenud kommentaare ja revüüsid ja arvustusi ja olen siiralt tänulik inimestele, kes ostavad mingi eseme, kasutavad seda siis natuke ja kirjutavad laiale maailmale selgesõnalise, arusaadava, hästipõhjendatud hinnangu sellele äraneetud riistale või kronšteinile, et miks nad sellest asjast nii arvavad. Muidugi, eks nad naudivad ise ka seda tegevust, loomulikult, mõnus on sõnu seada kui seda natukenegi oskad (aga kes siis ei naudiks vanainimese üle tee aitamist või auto käimalükkamist? pärast viipad muretult, et oh, mis, pole tänu väärt, ja ei olegi, aga endal on südames selline soe tunne ja lihastes (kui oli füüsiline tegevus) mõnus surin), aga no vaatamata sellele mõnule, mida isehakanud asjaarvustaja tunneb, on mul tema jutust kordades rohkem kasu kui eseme turundajate tekstist ja ma nagu saan kohati sõnadest aru, mida tasub uskuda ja mida mitte, mis kaalub selle arvustaja silmis kui palju - näiteks kui esemekriitik võrdleb eset mingi teise esemega, siis juba see, mille ta on võrdlusaluseks valinud, kure või kirve, näitab midagi, eksole. Ja nõnda edasi.

Ja ma pole esimene ega viimane kes seda ütleb, aga küll on mõnus kui suurem hulk inimesi saab teha asju, mida nad teevad naudinguga. Teha seda, mida hing ihaldab on igati okei, sest see väljend juba ise tähendab, et sul on hing ja kui sul on hing, siis seda võib küll usaldada.

Pmst hakkasin rääkima sellep, et vaatasin just lehele raamatuvahetus.ee ja komistasin ühe arvustaja otsa ja lugesin paari tema arvustust ja üks neist oli nii hea, nii ilmselgelt oli tal kirjeldatava, anonüümseks jääda sooviva teose suhtes õigus, et oli kohe imelik vaadata nimekirja inimestest, kes seda raamatut endale tahavad. Ma teadsin, et need inimesed, mitte ükski neist, ei meeldiks mulle. Muidugi on võimalik, et ma eksin, aga ma hästi ei usu. See anonüümseks jääda sooviv raamat, noh, see peaks juba enne kõiki kommentaare kõik vähegi kirjaoskajad inimesed (ja kirjaoskus on sümpaatse inimese esimene tunnus, ma ei ole kohtunud ühegi õilsa metslasega ja siin elades pean oma šansse üsna viletsateks) eemale peletama, isegi ilma selle ilmutusliku arvustuseta.