CCXIII: osaluseksperiment

Niisiis, alates homsest proovin omal nahal järele, kuidas sellega täpsemalt on, et all work and no play ja mis see kõik siis inimesega teeb. Samas, väike kahtlus on hinges, et kuna mu nimi ei ole Jack, siis vb ei ole katsel suuremat mõtet. Samuti pole tingimustes paika pandud kui pika aja jooksul sellest vabastavast hüüdlausest lähtuma peab. 

Aga ma proovin ikka. 

CCXII: parem, vist, olla imperaator-pessimist, kui ori-optimist

Ma olen sellele kuramuse töölisliikumisele elu jooksul vaadanud nii- ja naapidi, selle ja teise nurga alt, aga nüüd on mul tõesti kopp ees. Ei aita siin ametiühingud ega boonused ega soodustused ega nunnutamine, raiskadele on lihtsalt piitsa vaja. 

Otsustasin, et minu töölisklass peab edaspidi arvestama, et ükski ületunde teha murdev jobu ei saa nende äraneetud ületundide eest punast krossigi, ei saa vabu päevi, midagi ei saa. Kurat, äkki siis õpivad ükskord ära, et kui tööpäev on läbi, siis on tööpäev läbi ja kobigu koju ja öövaht Anton on ka inimene, olgugi oma veidrustega, las ta heljub tehases ringi, üll ainult kunagi valge olnud lina ja huikab hauataguse häälega nii et koridorid kajavad. Ma tean, ma olen turvasalvestisi vaadanud. Ei ole vaja tal jalus tolgendada. 

Muidu need pugejatest limukad ei jätagi järele, püüavad ikka mulle muljet avaldada - näed kui töökas ma olen, näed kui usin, minu taha ei jää miski. Lollakad lipitsejad! Nagu ma oleks neist mõnel palunud ületunde teha, ei. Kobigu koju oma mannetute hobide ja elukaaslaste juurde, kadugu siit. 

Ja vähe sellest, et nad ei saa ületundide eest tasu, kui kellegi tehtud ületundidest peaks kerkima ettevõtte kasum, siis selle osa annetan Margus Linnamäele või võtan sulas välja ja pistan firmapeol põlema, ausalt. 

Ja kui see meede ei aita, siis hakkavad saama ihunuhtlust nii et nende kuivetanud tagumikud tolmavad! Kadugu siit tükkis oma protestantlike ristluude ja könksus sõrmedega, mis enam õieti sirgu ei lähe, muidu virutan puuhaluga vastu sõrmi nii et raksub. Või palkan kellegi seda tegema. 

Usun siiralt, et see on ainus võimalus töökultusele lõpp teha: valgustatud monarhi jõhker vägivald ülearu usinate kallal. Vaadake te mul! Ja kes õppust ei võta, selle saadan Lindepuu juurde selliks, see koletis sööb vaeslapsi käsikividega tükkis, tema juures lihtsureliku püüdlikkusest mingit tolku ei ole. 

CCXI: tänane keeletegu (20.09.2021)

Kustutasin telefonist peotäie äppe, mille menüü oli maakeelde pannud robot. Muidu olen valmis kasutama eesti-, vene-, saksa-, inglise- ja veelmõnekeelseid masinaid, aga otsustagu ära, mis keeles on. 

CCX: üheksa korda sihi, kümnes kord mööda

Kõik muidugi teavad seda niigi, vähemalt alateadlikult, aga ei ole kaitseingleid, pigem on katseinglid. Täpsemalt: katse-eksitusinglid. Teaduslik värk! 

CCIX: lükkasin feng shui akna alla päikese kätte

Olen siin elanud ainult 10 kuud ja 2 nädalat ja juba tuli kodukaunistamise tuhin. Võtsin köögilaualt vakstu ära. Ilus, lakitud puit. Pean nüüd mõtlema kas nii meeldib ja kui, siis hakkan koguma hoogu järgmiseks sammuks. Arvatavasti sama radikaalseks. 

CCVIII: käib töö ja vile koos ja pill tuleb pika ilu peale ja nii

Nõnda, kes tahab, see jõuab veel esitada Kapo ametnikule (kontakti saab minult) väljavõtte oma karistusregistrist ja kui pälvib heakskiidu, siis võib kolmapäeval tulla appi puid laduma. Ja kes vilistamisega liialdab, saab noomituse ja täiendava kande karistusregistrisse. 

CCVII: Soros lubas, et kui ma selle postituse avaldan, ei hüppa mu pupill enam kunagi püsti, vähemalt mitte avalikus kohas

Mul hakkab alati kuskil midagi kirvendama kui keegi (sh ma ise) ütleb, et usub teadusesse. Olen küll selle inimese poolt, aga peaks hakkama sõnu valima. Ma ju ei usu teadusesse. Olen pigem vaatlusandmetele ja osaluseksperimentidele ja mõttetööle tuginedes jõudnud järeldusele, et teadus annab maailma kohta kõige pädevamaid vastuseid. Ja isegi kui mõned neist osutuvad hiljem valearvamusteks, siis lükkab need ümber, tadaa: teadus (ja pakub parema selgituse!), mitte mõni kristallidest pungil pärasoolega selgeltnägija. 

Ja mida jääb mul, lihtsurelikul, üle muud kui usaldada teadlasi ja teaduslike meetoditega hangitud teadmisi. Keegi ei saa tunda kõiki teadusharusid, eks - siis usaldad neid, kes teemaga tegelevad. Muidugi uuritakse aeg-ajalt küsimusi stiilis: miks ahvenad ei laula, aga kui seda tehakse õigete meetoditega, siis nõme on ainult teemaks võetud küsimus. Järeldused on endiselt pädevad - need lihtsalt ei huvita kedagi peale kollase ajakirjanduse ja naljajanus persoonide. 

Ja muidugi tahan ma võtta sõna humanitaarteaduste kaitseks kiituseks - need uurivad (ja pakuvad kõige paremaid võimalikke teadmisi) muuhulgas ka ühiskonna toimimismehhanisme. Ja kes me siis kamba peale kokku oleme, mh? 

Kuskil on keelekasutuses üks hämar piir. Usun, et me võime aegade lõpuni truuks jääda väitele, et päike tõuseb (ehkki me teame tegelikku mehaanikat). 

Samas, teadusesse uskumine tundub vildakus, mille tahaks kõrvale heita. 

CCVI: te mõtlesite ka just sedasama, eks

Mina usun telepaatiasse. Hiljuti kohtusin tänaval sõbraga. 

"Tere, keda ka näha!" hõiskas ta joviaalselt. 

"No tere!" puristasin vastu, sest lisada "sa vana orikas" ei oleks olnud ilus. Ütlesin hoopis: "Usu või ära usu, ma tahtsin ka sulle tere öelda just." 

"Telepaatia!" noogutas sõber tähtsalt. Nõustusin. 

CCV: kus häda kõige ligem, seal abi hüüab tulles

Käisin eile rauapoes. Niipea kui prillid silmile langetasin, läksid need uduseks. Teadagi. Jõudsin kuidagi õigesse vahekäiku, aga vajaliku trääni leida oli raske, sest väikesed kirjad, prillid udused. Võtsin prillid eest. Ei midagi. Ei näe. Nii palju nägin, et üks poisiklutt vudis mööda. Kahmasin tal turjast ja nõudsin: "Nii, poiss, loe mulle see riiul ette!" Luges ilusti. Need tänapäeva noored on päris viisakad kui kenasti küsida. Sain vajaliku kraami kätte, tänasin ja prille uuesti ette pannes ja poisikest maha (hoidsin tal seni turjast, et ta kõrgemalt ka lugeda näeks) poetades tundus poole sekundi jooksul enne prillide uduseksminekut, et ei olnudki poisike, oli üks väike vanamutt. 

Igatahes. 

Katusel käidud, korsten pühitud. Naabriproua oli telefonivalves. Ütlesin, et kui ma 15 minuti pärast uuesti ei helista, siis sõitku kohale ja vaadaku kas kõlbab veel kiirabi kutsuda või matab lauda taha maha. Labidas on väljas. Vana kartulimaad peaks olema päris mõnus kaevata ka. 

CCIV: pühendan selle mõnevõrra arusaamatu tähelepaneku tarkusepäevale

Nimelt: hommikvõimlemise kammitsais viseldes olen avastanud, et mingeid posänge (nt Viikingilaeva Teesklev Kurg või Kohtlane Pinnutõmbaja) võttes on ühel jalal tunduvalt lihtsam seista paljajalu. Kui sokid on jalas, on raskem. Ja mõned sokipaarid on eriti ümmarguse tallaga. 

Hämmastavad salateadmised on nüüd avalikustatud.