Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

Pühapäev, 5. september 2021

CCVII: Soros lubas, et kui ma selle postituse avaldan, ei hüppa mu pupill enam kunagi püsti, vähemalt mitte avalikus kohas

Mul hakkab alati kuskil midagi kirvendama kui keegi (sh ma ise) ütleb, et usub teadusesse. Olen küll selle inimese poolt, aga peaks hakkama sõnu valima. Ma ju ei usu teadusesse. Olen pigem vaatlusandmetele ja osaluseksperimentidele ja mõttetööle tuginedes jõudnud järeldusele, et teadus annab maailma kohta kõige pädevamaid vastuseid. Ja isegi kui mõned neist osutuvad hiljem valearvamusteks, siis lükkab need ümber, tadaa: teadus (ja pakub parema selgituse!), mitte mõni kristallidest pungil pärasoolega selgeltnägija. 
Ja mida jääb mul, lihtsurelikul, üle muud kui usaldada teadlasi ja teaduslike meetoditega hangitud teadmisi. Keegi ei saa tunda kõiki teadusharusid, eks - siis usaldad neid, kes teemaga tegelevad. Muidugi uuritakse aeg-ajalt küsimusi stiilis: miks ahvenad ei laula, aga kui seda tehakse õigete meetoditega, siis nõme on ainult teemaks võetud küsimus. Järeldused on endiselt pädevad - need lihtsalt ei huvita kedagi peale kollase ajakirjanduse ja naljajanus persoonide. 

Ja muidugi tahan ma võtta sõna humanitaarteaduste kaitseks kiituseks - need uurivad (ja pakuvad kõige paremaid võimalikke teadmisi) muuhulgas ka ühiskonna toimimismehhanisme. Ja kes me siis kamba peale kokku oleme, mh? 

Kuskil on keelekasutuses üks hämar piir. Usun, et me võime aegade lõpuni truuks jääda väitele, et päike tõuseb (ehkki me teame tegelikku mehaanikat). 
Samas, teadusesse uskumine tundub vildakus, mille tahaks kõrvale heita. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar