pühapäev, 28. veebruar 2021

CLVII: kontekst annab lisamõõtme ja tõlkija metsatalus tegeleb loodusvaatlustega

Niisiis, äratuskell heliseb, kass vahib mulle kapi otsast otsa. Otsast otsa, mõistate!? Ja, noh, iseenesest pole selles midagi kummalist, sest kass on ka inimene ja vaatab minu poole, sest tal pole äratuskelladega kogemusi eriti ja ikka vaatad teisele inimesele otsa ja just selle näoga mis sul on. (Nägudest: tean näiteks mõnda, kellele heidetakse ette (just, heidetakse ette!) seda, et nad on kurvad või kurjad, kui nad tegelikult lihtsalt on ja millegipärast vaatleja tõlgendab nende nägu vastavalt. Olgu etteruttavalt öeldud, et antud juhul on see märkus mõnevõrra oluline.) 
Sest, jah, ehkki olukord on loogiline ja argine, annavad sellele lisamõõtme muusikapala mida ma äratushelinana kasutan (mul on vist küll mingi teine esitus) ja asjaolu, et kass, kes küll, teadagi!, pole oma nägu ise teind, näeb välja nagu piraat. Ja mitte selline nunnu nagu Jack Sparrow ega tobe nagu nad teinekord filmides on vaid ikka päris piraat. Ohtlik ja südametu. Kassist on foto ka, aga tema privaatsust austades ma seda üles ei pane. Igatahes, jah, need kaks täiendavat detaili laevad hommikuse kassipilgu tähendusega. 

Aga tõlkijale hakkab metsatalus sammal selga kasvama. Peseb ennast küll, aga metafoorselt. Ega sellest midagi ei ole, vähemalt esialgu, lihtsalt huvitav jälgida kuidas kasvab - siit siis see loodusvaatluste teema. Ja täna hommikul (eelmisel hommikul, mille tõttu mul üldse äratuskella vaja läks) meenusid read kunagise klassivenna kirjutatud kevadluuletusest: 
Makki pole enam vaja
Lõoke lõugab ümber maja

Nii see on. (Seda viimast repliiki tuleb lugeda Hasso Krulli häälega.) 

laupäev, 27. veebruar 2021

CLVI: ja kuna ma tõepoolest ei saa ise oma blogis kommenteerida ...

... ja sama tõepoolest ei viitsi ka bloggeri seadetes tuhnida, siis tervitan ema, kes on või ei ole köögis, elutoas või mõnes teises ruumis oma kodus ja Kaderit ja tafkat ja k.d ja teisi lahkeid kommenteerijaid, kes on või ei ole mõnes ruumis. Ja kassi. Ja kuulsat kahepalgelist kassipidajat. 

Üksiti, imelik asi, ERR korjas selle Müürilehe jutu üles. Mul muidugi hea meel, aga nt mu Sirbi artiklitest (millest mõni oli mu enda arvates nii enam-vähem) ei võetud ühtegi. Eks sellestki või aru saada nii ehk teistpidi (ma usun, et saan). Ja muidugi ei ole ma pettunud. Ikka rõõmus, et see leiti, sest eks pulbitse see tekstike elutõdedest. 

neljapäev, 18. veebruar 2021

CLIV: no kuulge, mingi austus inimese vastu võiks ju ikkagi jääda

Teate, mulle käib ikkagi kahjuks paar asja närvidele. Mitte väga, aga peaaegu oleks hakanud ühele sõbrale rääkima, siis mõtlesin, et võin ju siia ka kirjutada, siis näeb seda kolm sõpra. Endiselt, liiga tõsiselt seda võtma ei pea, ärritus ei ole tõeline (kuigi põhjust ärritumiseks on küll ja veel). 
1. Inimlik rumalus. Antud juhul ühe konkreetse inimese piiritu ja ülbe rumalus. 
2. On teatav hulk reegleid, mida inimesed peavad järgima. Nt. paljudel ametikohtadel olles ei tohi oma alluvate või kolleegidega seksida. Lihtsalt ei tohi. Politseinikud ei tohi kahtlusalustega seksida. Aga ega's seks ole ainus patt. Altkäemaksu ei tohi võtta kelleltki. Inimest ei tohi orjastada. Ja minu arvates ei tohi lapsevanem mitte kunagi oma lapse treeneriks hakata. Ei, see ei ole tagantjärele tarkus. Ma ütlesin seda kohe ja kinnitan pühalikult, et mina ühegi Kelly Sildaru medali üle rõõmustanud ei ole. See taust on lihtsalt liiga kurjakuulutav. 
No kuulge, tippsportlaseks kasvamine (isegi marginaalsel alal) nõuab meeletut pingutust ja treener peabki takka sundima ja innustama, aga on täiesti kujuteldamatu, et laps elab kogu aeg piitsa all. Ja kui ilma selle piitsata Eesti rahvale head emotsiooni pakkuda ei ole võimalik, siis kahetsegu rahvas pattu ja parandagu meelt. Mida vähem selliseid häid emotsioone, seda parem. 
Mul oli mõnda aega treener. Üks mu sõber, päris asjatundlik sell. Muidugi, mina tegin trenni ikkagi ainult keskealise harrastaja tasemel, aga järgisin ülima täpsusega treeningkavasid jne. Samas, see mu sõber oli piisavalt karmi käe ja hoiaku ja ütlemisega, et kui ma näiteks oleks mingil põhjusel temaga samas korteris elanud, siis oleks ta mu elu põrguks teinud. Isegi täiskasvanud inimesena, isegi väga madalate eesmärkidega minul. Kujutada ette, et lapsevanem oleks mind õrnas eas "pisut tagant utsitanud" ei ole sugugi raske ja samas on see täiesti võimatu. Loodetavasti saate aru, mida ma silmas pean. 
Ühesõnaga: ma tahan öelda, et oma lapse treeneriks hakkamine peaks olema peaaegu keelatud. 
3. Üks tegelane ütles kunagi, et "Veerpalu võidust saadud emotsiooni ei ole temalt võimalik ära võtta". Vabandust, millegi taolise väitmiseks peab olema ühtaegu nii loll kui ka küüniline. 

Niiet, tõmmake oma emotsioonimajandusega veidi tagasi, palun. Ei soovita selle postituse peale ka leili minna. 

kolmapäev, 17. veebruar 2021

CLIII: see on trauma, trauma, trauma, mis kordub iga päev, ning kus mul vaid mängida olümpiasportlast jääb

Ma olen küll öelnud, et siia blogisse ilmuvatesse tekstidesse ei tasu suhtuda liiga tõsiselt, aga kordan selle nüüd üle. Jahun väga pealiskaudselt, fakte kontrollimata teemal, millest ma ülearu ei tea. 

Nimelt!

Sattusin lugema paari peakirja Sildarude kohta ja siis lugesin üht artiklit ka. Ma nende kohta ei arva midagi (võinoh, arvan, aga lugege artikleid), aga tekkis küsimus, kas edukaks sportlaseks (pigem just mõnel individuaal-alal) saamiseks peab olema raske lapsepõlv. Midagi sellist on meeles (jälle ei hakka kontrollima) Noole ja Salumäe kohta. Ka Värnik ei ole just inimene, kelle elu oleks kerge. Kuuldavasti pole kunagi olnud. See pole hukkamõist. Muidugi, eks leidu ka vastupidiseid näiteid. Lihtsalt tekib küsimus, kas tõesti peab millegi nii jubeda jaoks – nagu tippsport seda kahtlemata on – inimeses hõõguma korralik trauma. Tavaliselt väidetakse seda ju kunstnike ja luuletajate ja muu taolise rahva kohta. Nii palju kui mina luuletajaid tean, pole neil häda midagi, mõni armastab vinguda, mõnel ongi raske, aga mitte nii raske. Ja see raskus ei tee neid paremaks luuletajaks. Aga et hakata hullunu otsusekindlusega taga ajama mingit täiesti suvaliselt valitud eesmärki – nt kaasaegsetest mingi eset kaugemale paisata – võib tublist traumast vist abi olla. Statistika paistab seda kinnitavat. 

Olgu, võtan sammu tagasi, ilmselt mitte statistika, aga natuke selline mulje jääb. 

Lõpetuseks kirjandusviktoriin! Millise autori milline tegelane küsis kelle kohta umbes nii (ma ei viitsi täpset tsitaati välja otsida): „Mis inimene see on, kes üritab oma tütrest paadi päramootorit teha?!“ 

CLII: kui ekraaniaja võõrutusnähud piinavad, aga ei oska endaga midagi peale hakata ...

... siis võib proovida vanu järeleproovitud nõkse. Kõigepealt puudutage keelega küünarnukki. 
Kui see tehtud, hakake meelde tuletama laulutekste ja muud poeesiat, kus kasutakse sõna "armastama" ja asendage see sõnaga "harrastama". 
Mõne aja möödudes võib hakata tunduma, et väites: "Ma harrastan sind!" on terake tõtt. 

CLI: kurgid sulle, kallis kaim, raha ka sulle

Niisiis, ära anda äriidee. 
Kuna tänapäeva inimene punnitab üha rohkem loodusega kooskõlas elada (kiiduväärne!) ja hindab elurikkust ja kõike muud taolist, vanu uskumusi ja kombeid ja kuna ämblikud toovad õnne ja püüavad kärbseid täitsa ilma mürke kasutamata ja te ei pea oma burksijäätmeid nii kiiresti biolaguneva prügi hulka viima (Murelik, vanamoodne lugeja hüüatab: "Kas see on ikka õige koht?!" Toimetus kinnitab: "On, uued burksid lagunevad bio."), siis on meie ajutrust välja töötanud uue toote: pealambid ämblikele. Ma tootmise ja müügiga ei viitsi jantida, saan veel rikkaks, kus siis selle häda ots. Tooteid valmistakse, arusaadavalt!, individuaaltellimuse alusel ja ega see odav ei ole. 

pühapäev, 14. veebruar 2021

CL: tõlkija kiri kirjastuse projetkijuhile (kärbitud versioon)

Tere

Leian, et teist on üsna ebaviisakas mind kolme kuu vältel kirjadega pommitada. Jah, tähtajad on olulised, ent mul on olnud raske aeg. Ja ega see raamat, mille te mulle pähe määrisite, ka just tuju tõsta. 
Kahe kuu eest olin ennast nii palju kogunud, et hakkasin tööle, kahjuks (ja õnneks!), on minu keskendumine totaalne, seega eksisin natuke argitoimetustes, millest - te ei pruugi sellistest asjadest aru saada - ei pääse ka tõlkija. Kahmasin hajameelselt, ise tõlketööle mõeldes (esimene lõik oli juba valmis) panni pesemiseks oma koera. Tulemuseks oli must pann, õline koer ja haavad mu kätel. Loodetavasti mõistate, et sellises olukorras ei olnud võimalik tõlkimisega jätkata. 
Igal juhul olen nüüd uuesti vormis, hakkasin eelmise nädala teisipäeval uuesti tööle. Esimene peatükk on peaaegu valmis, nädala lõpuks saan ülejäänud viieteistkümne poognaga ühele poole. 

Lugupidamisega,
H. 

***

NB! Kiri põhineb tegelikkusel, ent on siiski väljamõeldis. 
Ei, mitte minu tegelikkusel. 
Lahtiütlemine: ühelegi tõlkijale selle kirja koostamisel kannatusi põhjustatud ei ole. 

reede, 12. veebruar 2021

CXLIX: sisalikud, mu sugulased

Tundub, et mu reptiilidest eelkäijad on mulle käru keeranud ja ei lase mul enam mu enda blogis kommenteerida. Teoreetiliselt võib tegemist olla tehnilise veaga, mille lahendamine on mulle enale jõukohane (no see on siiski väheusutav) või siis raporteeritav, aga praegu teatan, et Notsu ja Frieda viimase kommentaari peale tahtsin öelda jah. Ja pole see jah nii õnnetu midagi. 
Nii et see postitus on tegelikult eelmise kommentaar. Lisan veel märkuse, mis räägib riivamisi positiivsest mõtlemisest.


teisipäev, 9. veebruar 2021

CXLVIII: elu peab lihtne olema

Ma olen ikka paaril korral kirja pannud – lihtsalt, et see kirja saaks – et elu peab lihtne olema. Muidugi mitte ainult sellep. Hiljuti jõudis minuni teadmine, et sama on teinud ka Notsu ja Frieda. Hea seltskond. 
Ja kuna Notsu seda uuesti mainis, siis otsusatsin kuulutada, miks ma seda väitnud olen ja edaspidigi väidan (kui just ümber ei mõtle). 
Noh, üks põhjus on muiudgi see, et lihtsalt kirjas oleks, et ei saaks öeda, et kuskil pole kirjutatud, et elu peab lihtne olema, sest on kirjutatud. Kirjutatud on, et elu peab lihtne olema, jätke see meelde. 
Muide, sellega seoses meenub ka, et avastasin mõni aeg tagasi, et saan kasutada moest minevat lendfraasi "nagu ütles luuletaja". Seda võib (ja ongi mõistlik) kasutada argiste asjade puhul. Ja mis põhiline!, ma ei pea otsima kohast tsitaati, sest kõik mis ma ütlen, kõige suvalisem soga, ongi hetke pärast "nagu ütles luuletaja". Muidugi meeldib see idee mulle suures osas sellep, et need asjad, mille puhul inimesed luuletajate selja taha poevad, on ka tihti parajad lollused. Mina võin siis öelda midagi argist. Nt. "Nagu ütles luuletaja, ma käin kusel ära, siis saame minna." Või ka väga rumalat. 

Ent! 
Jah, väita, et elu peab lihtne olema, võib mitmel erineval põhjusel. Minu jaoks on peamine see, et kui nii väita, siis elu muutubki lihtsamaks. St. nagunii on mõnes mõttes keeruline, vähemalt kohati, aga siis tulebki lihtsustada. Matemaatika võrrandite puhul oli see ju esimene liigutus, mingid muutujad tulid kolida kuhugi, nii et valem muutus selgemaks, arusaadavamaks, midagi sai ära taandada. Või kui ma näiteks Excelisse valemit kirjutan, siis kui see on pisutki keerulisem, teen ma lihtsad osad ühekaupa valmis ja tõstan need siis kokku. Jah, osalt sellep, et pole enam praktikat, aga suuremalt osalt ikka sellep, et nii on lihtsalt kõige mõistlikum toimivat asja teha. 
Ühesõnaga, kui elus on mingi keeruline probleem, siis võib pusida, aga võib ka Suure Sassi eeskujul võtta taskust oma Occami habemenoa ja selle probleemi lihtsalt läbi lõigata. Ja ülejäänud ajal püüda nööre ja võrke ja asju ja teid sirgetena hoida, et need pusasse ei läheks. Ja siis ongi lihtne. 

Mul nüüd on küll natuke ärev hetk. Nimelt sai mul siin kenas maamajas sada kriitikavaba päeva täis ja ootan murega, mida Adalbert Paks Koer mu kohta nüüd öelda võtab. Kuna see on avalik blogi, siis pean ilmselt üle kordama, et Adalbert Paks Koer on majaomanik, kass, kelle kütja ja kokana ma töötan. 

neljapäev, 4. veebruar 2021

CXLVII: paar küsimust

Seoses tippspordirahva moraalse väljapressimisega ja Seli nimetamisega aukodanikuks tahtsin paluda, et keegi seletaks mulle ära kuidas:
a) tippsport rahva tervisele kasuks tuleb, liikumisharjumusi edendab. Seda mantrat korratakse kogu aeg, aga ma ei ole ühtegi asjalikku selgitust kuulnud. Isegi kui natuke tuleb, siis tundub, et liikumisharjumuste toetamine ja visa selgitustöö, et sellel pole mingit pistmist tippspordiga, annaks parema tulemuse. 

Noh, tegelikult on neid küsimusi veel. Mõtlesingi küsida, aga teised küsimused tundusid selle ühe kõrval suhteliselt ebaolulisemad. 
Olgu öeldud, et ma ei ole tippspordi vastu. Tehke kui tahate ja toetage kui tahate ja jälgige kui tahate (ma ise jälgin ka mõnda ala). Kõik on ok. Aga mingi kahtlus ikka jääb. 

teisipäev, 2. veebruar 2021

CXLVI: veel kord kõikvõimalikust tagasisidest

Taevas kuidas see mind tüütab. Ei tohiks, aga tüütab. Ostan möödaminnes diilerilt ninatäie kanepit, koju jõudes ootab ees viieleheküljeline küsimustik, kuidas jäin rahule teenuse kättesaadavuse, toote kvaliteedi, pakendiga ja nii edasi. No mida. 
Ostan rauapoest naela, ühe kuradi naela!, ja samamoodi. Kuidas nael meeldib! 
Mu vanatädi Anna, kes oli üks ropu suuga proua, kui ta mõnikord ei viitsinud või tahtnud anda vastust küsimusele "mis sa teed?", väitis, et valmimas on "küsija persepulk". Peaks neid tootma hakkama. Küllap on teisigi, kes tahaksid kõikvõimalilkke tagasiside nurujaid pisut korrale kutsuda. Kuigi, kes teab, tänapäeva maailmas võib persepulk väga popp ja ihaldusväärne ese olla. Ehk peaks neid tõesti tootma hakkama (ja siis klientidelt tagasisidet nuruma)!? 
Hm, igatahes, praegu jäi silma see, mis juba kümnendat korda (vähemalt). Kui nt Raamatuvahetuses on tõepoolest mõistlik see nupp kord ära vajutada, et kas raamat saadeti mõistliku aja jooksul ja oli sellises seisus nagu kirjeldatud, siis teised teavad, kas selle tüübi käest võib võtta. Ja no mul pole siiani olnud põhjust anda alla maksimumpunktide, ent! Ent kuidas maksimum on sõnastatud? Raamatu seisukord on "üle ootuste". Ma ei ole lollakas, ma saan aru, et kui raamatu eelmine majutaja ütleb, et kaaned veidi kulunud ja mulle jõuab siis veidi kulunud kaantega raamat, siis just seda ma ootasingi, jopskid. Või kui öeldakse, et raamat on nagu uus, siis kuidas saaks minuni jõuda raamat, mis neid ootusi ületab? Kuidas, ah? 
Hea küll, teen midagi asjalikku. 
Istuge oma küsitlused endale sisse. Mõelge järele, kas üldse on vaja küsida. Ja - jumal hoidku - tehke oma asi või teenus ise valmis. Mõelge korralikult läbi, nuputage selle ja teise nurga alt, pingutage. Aga seda, nagu siin mõned üritavad, et teevad mingi käki ja siis loodavad mingist käkk-küsitlusest saada nii palju häid ideid, et käkist saab midagi maitsvat ja siis saavad öelda, et ise tegid, seda ärge tehke. Tehke kasvõi pool rehkendust, aga tehke ise. Näiteks tehke oma asi valmis, aga kui siis jõud otsas, siis jätke küsitlus tegemata. 

Ei, ilmselt ma räägin sellest veel kuni lõpuks kirjutan mõnele kõmulehele "humoorika" (kui jäle sõna!) kommentaari. 

esmaspäev, 1. veebruar 2021

CXLV: enda rolli üle tähtsustamata: olen olnud millegi pöördelise sünni juures

Frieda tegi kartulist rullbiskviiti. Oleks patt jääda poolele teele ja mitte lahendada Jaan Tatika püstitatud mõistatust kuidas lihakänakast ilma tuleta maitsev praad saab. Hüva, see on mingil määral juba lahendatud, aga ikkagi! Samas vannutan neid, kes selle väljakutse peale tuld võtsid (näe, päris ilma tuleta ei saa!): ärge palun oma maja katsetades õhku laske. Või kui lasete, mina ei vastuta. Küll aga võtan - enda rolli üle tähtsustamata - kanda mõttelise osa ausärast.