CLVII: kontekst annab lisamõõtme ja tõlkija metsatalus tegeleb loodusvaatlustega

Niisiis, äratuskell heliseb, kass vahib mulle kapi otsast otsa. Otsast otsa, mõistate!? Ja, noh, iseenesest pole selles midagi kummalist, sest kass on ka inimene ja vaatab minu poole, sest tal pole äratuskelladega kogemusi eriti ja ikka vaatad teisele inimesele otsa ja just selle näoga mis sul on. (Nägudest: tean näiteks mõnda, kellele heidetakse ette (just, heidetakse ette!) seda, et nad on kurvad või kurjad, kui nad tegelikult lihtsalt on ja millegipärast vaatleja tõlgendab nende nägu vastavalt. Olgu etteruttavalt öeldud, et antud juhul on see märkus mõnevõrra oluline.) 

Sest, jah, ehkki olukord on loogiline ja argine, annavad sellele lisamõõtme muusikapala mida ma äratushelinana kasutan (mul on vist küll mingi teine esitus) ja asjaolu, et kass, kes küll, teadagi!, pole oma nägu ise teind, näeb välja nagu piraat. Ja mitte selline nunnu nagu Jack Sparrow ega tobe nagu nad teinekord filmides on vaid ikka päris piraat. Ohtlik ja südametu. Kassist on foto ka, aga tema privaatsust austades ma seda üles ei pane. Igatahes, jah, need kaks täiendavat detaili laevad hommikuse kassipilgu tähendusega. 

Aga tõlkijale hakkab metsatalus sammal selga kasvama. Peseb ennast küll, aga metafoorselt. Ega sellest midagi ei ole, vähemalt esialgu, lihtsalt huvitav jälgida kuidas kasvab - siit siis see loodusvaatluste teema. Ja täna hommikul (eelmisel hommikul, mille tõttu mul üldse äratuskella vaja läks) meenusid read kunagise klassivenna kirjutatud kevadluuletusest: 

Makki pole enam vaja

Lõoke lõugab ümber maja

Nii see on. (Seda viimast repliiki tuleb lugeda Hasso Krulli häälega.)