Nüüd just hiljuti tuli tunne, et inimesele ei tohi kinkida asja. Mis ta teeb selle asjaga? Taevas hoidku, kui inimesel on asja vaja, siis ta ostab/varastab/hangib/teeb selle endale või rotib teilt raha ja ostab/hangib/teeb siis. Viimane juhtum vajab vist selgitust: ostab/rendib tegemiseks vajalikud asjad ja siis teeb.
Kolisin just mõne kuu eest uude korterisse ja küllap ma vajan mõne aja pärast jälle mingit asja, aga praegu on tõesti kõik olemas. Iga järgmine asi oleks lihtsalt sodi. Kolu. Või umbes nii. Ja mõnikord on süda nii pehme, ei julge asja ära ka visata/edasi anda, sest keegi tõi selle mulle. Mul mõnikord, teistel alatasa. Jah, juhtub, et mõni ese huikab valjult - jaa, just, see persoon, jah, tema juurde, teeme ära! Ja siis ongi enamasti õige, sest kui juba huikab, siis küllap tunneb huikekuulja sihtpersooni küllalt hästi.
Üldiselt siiski: inimesele asja kinkida on jõhker. Nagu neist [asjadest] oleks puudu.
