Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

Reede, 17. juuni 2022

CCXXXXVIII: kitsarinnalisuse süvenemisest ajas

Olen vist eluaeg mõelnud, et inimesele ei tohi kinkida elus asja: inimest, looma, lindu, kala, taime, vetikat, seent, midagi bakteriaalset. 
Nüüd just hiljuti tuli tunne, et inimesele ei tohi kinkida asja. Mis ta teeb selle asjaga? Taevas hoidku, kui inimesel on asja vaja, siis ta ostab/varastab/hangib/teeb selle endale või rotib teilt raha ja ostab/hangib/teeb siis. Viimane juhtum vajab vist selgitust: ostab/rendib tegemiseks vajalikud asjad ja siis teeb. 
Kolisin just mõne kuu eest uude korterisse ja küllap ma vajan mõne aja pärast jälle mingit asja, aga praegu on tõesti kõik olemas. Iga järgmine asi oleks lihtsalt sodi. Kolu. Või umbes nii. Ja mõnikord on süda nii pehme, ei julge asja ära ka visata/edasi anda, sest keegi tõi selle mulle. Mul mõnikord, teistel alatasa. Jah, juhtub, et mõni ese huikab valjult - jaa, just, see persoon, jah, tema juurde, teeme ära! Ja siis ongi enamasti õige, sest kui juba huikab, siis küllap tunneb huikekuulja sihtpersooni küllalt hästi. 
Üldiselt siiski: inimesele asja kinkida on jõhker. Nagu neist [asjadest] oleks puudu.

CCXXXXVII: ikka juhtub

Raamatukauplus. Kinkekaardid. Poespetsiifiline innustava tunnuslausega ümbrik. 

"Tahate selle kinni ka kleepida, meil on selline kleps." 

"Ikka." 

"Või ma võin selle teile kaasa anda, kirjutate midagi sisse, kleebite siis?" 

"Ma ei oska kirjutada." 

"Ehk keegi teine kirjutab teie eest?"

"Pole vaja, aitäh."


Esmaspäev, 13. juuni 2022

CCXXXXVI: kordamise ja tarkuse suhtedraamast

Kunagi ammu kui Hasso Krull elas veel kuival maal ja mina facebookis, küsisin kollektiivselt alateadvuselt, kas pole imelik, et on vaja silti: värava ette mitte parkida. Ma ei pane ju korteri uksele silti, et selle ette palun mitte oma trääni kuhjata. Üllataval kombel ei olnud kollektiivne alateadvus minuga sama meelt. 
Täna pidid tulema talvepuud. Kuna on kole komme värava ette parkida ja M unustas sildi üles panna, et võtke ennast kokku, parkige mujale, siis minul ei olnud jälle kilekaant ja viitsimist ning parkisin auto värava ette, jätsin aknale kirja, kle, tulevad küttepuud, pargin värava ette, et keegi teine seda teha ei saaks.  Jätsin telefoninumbri ka ja puha. 
Ja kui siis puud saabusid, oli kojamehe vahel kilekotitud kirjake. Arvasin, et trahv. 
Aga ei, oli sõimukiri kohalikult mupolt, et kes värava ette pargib on m*nn. 
Nojah, õige jutt. Aga see oli nii otse minu selgituskirjakese kohal, et veits ikka hämmastas ka. Samas, noh, jah.