Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

Reede, 17. juuni 2022

CCXXXXVIII: kitsarinnalisuse süvenemisest ajas

Olen vist eluaeg mõelnud, et inimesele ei tohi kinkida elus asja: inimest, looma, lindu, kala, taime, vetikat, seent, midagi bakteriaalset. 
Nüüd just hiljuti tuli tunne, et inimesele ei tohi kinkida asja. Mis ta teeb selle asjaga? Taevas hoidku, kui inimesel on asja vaja, siis ta ostab/varastab/hangib/teeb selle endale või rotib teilt raha ja ostab/hangib/teeb siis. Viimane juhtum vajab vist selgitust: ostab/rendib tegemiseks vajalikud asjad ja siis teeb. 
Kolisin just mõne kuu eest uude korterisse ja küllap ma vajan mõne aja pärast jälle mingit asja, aga praegu on tõesti kõik olemas. Iga järgmine asi oleks lihtsalt sodi. Kolu. Või umbes nii. Ja mõnikord on süda nii pehme, ei julge asja ära ka visata/edasi anda, sest keegi tõi selle mulle. Mul mõnikord, teistel alatasa. Jah, juhtub, et mõni ese huikab valjult - jaa, just, see persoon, jah, tema juurde, teeme ära! Ja siis ongi enamasti õige, sest kui juba huikab, siis küllap tunneb huikekuulja sihtpersooni küllalt hästi. 
Üldiselt siiski: inimesele asja kinkida on jõhker. Nagu neist [asjadest] oleks puudu.

2 kommentaari:

  1. Jah.
    Aega on võtnud, aga hakkab asja saama - sõbrad-sugulased teavad, et kui ikka üldse ei saa midagi kinkimata, siis meile tasub tuua vaid ärasöödavat ja -joodavat kraami. Ise ka ei taha midagi muud kinkida - kui just otse pole öeldud, et tahan seda raamatut või seda lillepotti.

    VastaKustuta
  2. Aei, minuga on samamoodi juba tubli 30 aastat. Lihtsalt, siiani pidasin seda enda ja omasuguste veidruseks. Praegune kirjatükk püüdis näidata, et see lihtsalt ongi matslik komme.

    VastaKustuta